Olin juba enne lugema hakkamist sellest teemast väsinud. Millal ma siin kirjutasin, et peaks vahe sisse tegema nende Minu lugu II maailmasõjas raamatute lugemisele. Kuna seda raamatut mul polnud võimalik lugemata jätta, pidin ta ikka ette võtma.
Lugu on tõestisündinud, peategelased olid päriselt olemas. Selles plaanis pole ehk nii olulinegi, kas mulle või sulle see raamat meeldib, lihtsalt hea, et keegi ta kirja pani.
Peategelane Slovakkia noormees Lale saabub raamatu alguses Auschwitzi ja temast saab (mitmete keelte valdamise tõttu) tätoveerija ehk see, kes saabuvaid vange nummerdab (numbri käele tätoveerimise teel). See, nagu ta ruttu aru saab, on parem töö kui paljud teised, mida laagris ka tehakse. Näiteks sellegi tõttu, et tema elutingimused on paremad kui mõnel muul.
Peagi tuleb armastuslugu ka teemaks, siis loed ja ootad hingevärinal, millal nüüd ühega neist midagi juhtub. Sest kindlasti ju juhtub. Ma ei hakka lõppu ette ütlema, aga mulle meeldis, et raamat nii lõppes. Millegipärast arvan, et oleks lõppenud teisiti, kui tegu oleks fiktsiooniga.
Ausalt öelda arvasin, et lugu on masendavam. Minu jaoks, see tähendab. Lugu iseenesest muidugi oligi masendav, (kui mittemasendav saab olla, kui kogu asi toimub Auschwitzis?) aga kuna see polnud mulle esimene kord kuulda asjust, mis nois laagreis toimusid, siis polnud ehk nii šokeeriv. Pigem oli nii, et kui esimesed jubedad asjad ära mainiti, siis hakkasid mõtlema, et ok, küllap ühel hetkel tuleb ka see ja see ja see. Ei jäänud tulemata.
Selle loo oleks saanud paremini kirjutada.
