Seriaalid 2019

Mingi kusagil 5 seriaali on siin, mida veel juurde tehakse. Tore. 

18. Clique
Vaatasin, sest filmitud oli Edinburghis. Kaks hooaega olid mõlemad suht sünged. Palju tegelasi olid üliõpilased, aga polnud üldse lõbus ülikooliseriaal. Märksa tumedamad teemad.

Agatha Christie' loo põhjal tehtud mitme tuntud näitlejaga miniseriaal. Otse igav polnud, aga küüsi närima ka ei pannud.

Tänapäeva toodud Anna Karenina. Idee mõttes huvitav - oli põnev mõelda, milline Karenina aja asi millele tänapäeval vastaks (nt kui esialgne Anna tõugati seltskonna poolt ära, siis selle seriaali Anna sai meedialt nuuti jms). Samas mõni näitleja oli nagu halb.

Need, kes peaksid Levin ja Kitty olema.
D.H. Lawrence'i kahe raamatu põhjal. Täitsa naljakas vaadata. Kui raamatust lugedes ei tundu imelik, et inimesed vahepeal diipe monolooge peavad ega räägi üldse nagu tavalised inimesed, siis kusagil seriaalis reaalselt seda kuulda on harjumatu. (Ei võrdu halb.)

1960ndad Londonis (vist oli London). Tegevus toimus haiglas - peategelased arstid ja õed. Ajastu märk kasvõi seegi, et arstid olid alati mehed. Ja abielus naised enamasti ei töötanud. 

ETV näitas suvel minu rõõmuks. Noormehe õnneotsingud 19. sajandi Suurbritannias. Pole midagi üllatavat, aga ikka kena vaadata. 
Danieli mängib Hugh Dancy.
Ainult 6 osa praegu ja nii lühikesed ja kas seda veel tuleb? Peaks vist olema komöödia, aga ma eriti ei naernud. Meeldis küll. Tobias Menzies mängib. Peategelane on naine, kes peale närvivapustust tavaeluga edasi üritab minna.

Naine, ametilt arhitekt, hakkab lapsepuhkusele minema. Enne seda kohtub naisega, kes tööl tema asemikuks saab. Talle ei meeldi see uus töötaja ja ta üritab teistele ka selgeks teha, et see pole normaalne inimene. Kes on lõpuks see, kes pole normaalne - kas see, keda süüdistatakse, või see, kes süüdistab?

Vaatasin peale raamatu lugemist (väga kõva raamat!). Seriaal oli ka täitsa ponks. 19. sajandi inglise tööstuslinnas areneb lugu vabrikandi ja eksvaimuliku isemõtleva tütre vahel.

Peakangelanna Margaret Hale
Tänapäeva noortekas. Humoorikas. Peategelane, nagu tihti, on poiss, kes ei kuulu koolis nö lahedate poiste hulka.

8. Heimebane (ilusas tõlkes Koduväljak)
Norra jalgpalli kõrgliigas juhtub enneolematu lugu - ühe meeskonna peatreeneriks palgatakse naine. Meeskond on peale pikki aastaid kõrgliigasse tõusnud ja naise õlul on nüüd vastutus sealt mitte välja kukkuda. Lisaks jalgpallile ja seoses jalgpalliga on muidugi ka suhted. Oluliselt tõsiseltvõetavam kui mõni "Jalgpallurite naised".

1990ndate Põhja-Iirimaa oli veel huvitavam koht kui 1990ndate Eesti. Tegevus toimub katoliiklikus tüdrukutekoolis. Žanr on komöödia. 

Päriselt väga lamp asi. Ilmselt veel lambim neile, kes ise sel ajal
seal kohas elanud on.
Võimalik, et isegi rohkem meeldis, kui filmiversioon Thompsoni-Winsletiga. Lugu ikka sama. Ühte meest mängib Matthew Downton Abbey'st. 

I maailmasõja seriaal. Tegevus toimub Prantsusmaal asuvas Briti sõjaväehaiglas. Sõjategevust ennast ei näidata, tegelased on arstid, õed ja patsiendid.

Seriaal algab 1939. aasta augustis Poolas. Edasine tegevus toimub nii Poolas kui mõnes muus mandri-Euroopa riigis ja ka Suurbritannias. Hästi dramaatiline sõjalugu, pidevalt midagi juhtub. Peale mõne osa vaatamist peab natuke rahunema. 

3. Hjem til jul (ehk Jõuluks koju)
30-aastane naine, kellele ema pidevalt pinda käib, et ta endale mehe leiaks. Peategelasel viskab see kopa ette ja ta lubab sel aastal jõuluõhtusöögile tulla koos mehega. Lubamise hetkel on detsembri algus, seega jääb 24 päeva aega, et see mees leida.  Ehk Norra Bridget Jones? Žanrilt ilmselt romantiline komöödia, aga ma eriti ei naernud. (Samas kes tahab, leiab kohti, kus naerda.) Tänavastseenid on kaunis lumises Norra väikelinnas filmitud, seetõttu juba ilus vaadata.

Seriaali avakaader.

Natuke nagu "Miranda", aga vähe vaoshoitumas võtmes. Sisulises mõttes mitte üldse vaoshoitud. Naljakas on, aga kusagil järgmisel tasandil saad aru, et pole üldse naljaasi. Sihuke 21. sajandi Tšehhov?

"Sanditon" on Jane Austeni romaan, mida ta päris lõpetada ei jõudnud. Nüüd kuulus seriaalikirjutaja Andrew Davies kirjutas sellest seriaali. Mulle kohe algusest peale meeldis. Peategelane on muidugi kena tarmukas neidis nagu ikka, lisaks perekond kolme vennaga, kes arendavad mereäärses linnakeses kuurorti. Skandaalseim asi seriaali juures on, et Jane Austeni ekraniseering julgeti lõpetada mitteõnnelikult. See on umbes see, et päike tõuseb läänest.

See pole peategelane, aga on ka üks
lahe tegelane. Temal on õnnelik lõpp.

Filmid 2019

Aasta esimeses pooles vaatasin väga vähe filme millegipärast, aga kokku tuli ikka kusagil 2 filmi kuus.

Poola päritolu tüdruk Wighti saarelt (Elle Fanning) osaleb superstaari-laadses saates. Tema mentoriks on mingi endine ooperilaulja Vlad. Üldse polnud hea.

Bradley Cooper mängib põhjakäinud tippkokka, kes käitub inimestega vastikult. Muudes rollides mitu tuntud näitlejat (Emma Thompson, Alicia Vikander, Daniel Brühl, Matthew Rhys), aga ka see ei vasta küsimusele, milleks selline film vajalik on.

Peaks suhteliselt klassikaline Agatha Christie olema, aga minu jaoks ei tõmmanud kunagi päris käima.

Peale sõitu Viini, mis näib endiselt jumaldavat oma kunagist keisrinnat Sissit, mõtlesin, et vaataks kah neid filme Sissist Romy Schneideriga. Väga huvitav oli. Naivism sihuke. Sest selliseid kohti, kus nali tuli peale mitte sellepärast, et nalja oleks tehtud, vaid sellepärast, et kogu asi kokku oli lihtsalt nii lihtsameelne, oli päris palju.

Kas ta võis olla siin Ungari rahvast
tervitamas?

Kunagi ammu olin näinud. Hallmark movie (või vähemalt selles stiilis), mis suutis olla mitte nii halb kui need tavaliselt on. Tänapäeva toodud Romeo ja Julia lugu, kus perekondade rivaalitsemise põhjuseks on poliitika.

Judi Dench mängib mingit endist spiooni. Peaks ju väga hea olema. Oli keskpärane.

Lugesin raamatut enne filmi vaatamist. Raamat oli ok, film ei olnud päris ok. Sisu oli muudetud ja kogu värk kokku ei töötanud. Lugu on sellest, kuidas mingi briti sõjaväe tähtis mees on peale II ms Saksamaal jätkuvalt ja tema abikaasa tuleb ka sinna. Elama hakkavad nad ühe saksa arhitekti uhkes majas. Arhitekt ise jääb ka majja edasi elama. Läheb huvitavaks.

Kas liiga diip, et ma aru oleksin saanud või jättis muul põhjusel ükskõikseks. Halb ei olnud.

1920ndad. Ema Downton Abbey'st läheb New Yorki saatjannaks noorele tütarlapsele, kes loodab tantsijakarjääri alustada. Sisu poolest kisub veits seebikaks, aga kannatab vaadata. Raamatu põhjal kirjutas stsenaariumi Downton Abbey kirjutaja.


Vampiiridokumentaal. Tekitas sisemist muhelust pigem kui välimist.

Kui suvel mitte midagi kinos polnud, siis see oli vähemalt naljakas.

Dramaatiline. Noor abielupaar mesinädalail Chesili rannal. Raamat on parem, nagu ikka.

Mingi tund aega olin seda vilmi ära vaadanud, kui tekkis mõte, et see mitte ühtegi halba emotsiooni pole minus tekitanud. Ülimalt lihtne vaadata, sobibki siis, kui on mingit sellist filmi vaja, mida ei hakka heas ega halvas mõttes läbi elama.

See on Simon. 
Järjekordne film mu "lemmiknäitlejannaga" ja selles mõttes nagu ei tahtnud vaadata, aga sisu mõttes tahtsin. Lahe oli ka. Ralph Fiennes ütles vahepeal täiesti Voldemorti häälega mingeid lauseid ja. See hertsoginna, kellest siin jutustab, oli muide printsess Diana esivanem.

Rohkem kui ühel hetkel meenus Harry Potter ja ühel hetkel ka Twilight. Maitea, oli nagu veits seebikas vahepeal. Aga muusika on jätkuvalt tore ja vähemalt ei jäänud magama.

Jumalast suva, kas seal juhtus midagi või ei juhtunud, seda hõljuvat maailma on lihtsalt väga teraapiline vaadata.

Kas nüüd maailma parim just, aga muss oli hea ju. Näitlejad ka.

Lucy Boynton ja Rami Malek

Nummi. Väike värin on sees kogu aeg vaadates, sest ega eriti ei taha, et midagi halba juhtuks.

ETV ütles reklaamis, et see kõigile ei sobi. Süsimust huumor ja veits veider ja mis veel. Oli jah väga veider ja väga naljakas. Mulle juhtus sobima. James McAvoy võib täitsa hulluke välja näha, kui tahab.

Üks vähemveidraid nägusid valikust.

Klassikaline lugu, kuulsad inimesed mängivad (prouad Thompson ja Winslet, härrad Grant ja Rickman) ja kuna Jane Austeni ekraniseering, siis ei pea kartma, et halvasti lõpeb.

I maailmasõda pole filmitegijate poolt nii armastatud kui tema noorem (ja õudsem?) vend. Siin on tegevus just 1914-18 ja peategelaseks patsifist Vera Brittain, keda mängib Alicia Vikander. Tal tuleb hästi välja. Film on ise klassikaline sõjaaja lugu, kus lõpus on vähem tegelasi kui alguses.

Oli mingi nädalavahetus, kus vaatasin päris mitut filmi. Pühapäeva pärastlõunal panin selle enam-vähem niisama värvimise taustaks käima. Aga ohoh! Siiras, ühtlasi stiilne ilma üritamata. Lugu on sellest, kuidas keskkoolipoisid 80ndatel bändi tegema hakkavad. Ja väga toredad laulud.


Laulud 2019

Vagunisaatja, niisiis.

Nagu ikka, tõestab allolev valik väidet, et mingil hetkel lihtsalt jääd kuhugi seisma ja uut mussi enam ei kuule. Näiteks Aastahitti tahtsin hääletada, onju. Jäi hääletamata, sest isegi kui Raadio 2-l olid mingid nimekirjad ette antud lauludest, siis ühtegi välismaa laulu ma sealt ei teadnud. Esitajaid oli küll tuttavaid.

The Cranberries - Linger, Dreams
"Dreams" on seriaali Derry Girls tunnusmuusika, sealt tuli The Cranberriese teema sisse.


The Cure - Friday I'm in love
Pole midagi paremat kui see, et suhvle pealt tuleb reede hommikul tööle minnes see lugu. Pluss see on vähe parem reedest kõnelev laul kui Rebecca Blacki "Friday".


Jennifer Warnes - The Hunter
Olin mina siis suvel suvaliselt Toomemäel, kui äkki kuulen et oh, muusika tuleb kusagilt. Lugu oli ligitõmbav, läksin muusika suunas. Muss tuli Kassitoomelt, kus õhtust suvekontserti ette valmistati. Shazammisin laulu, mida kõlaritest mängiti, oli seesama laul "The Hunter". Pärast õhtul Youtube'i kommentaaridest lugesin, et see on väga levinud kõla kontrollimiseks kasutatav laul. Ilmselt kajab hästi igas nurgas.



Disclosure - You & Me (Flume Remix)
Selliseid laule moodsast muusikast, mis tavaliselt ei meeldi, aga siin on nagu energiat ja.


Tame Impala - 'Cause I'm a man
Lihtsalt


Tears for Fears - Head over heels
Kõlab ülimalt palju nagu 80ndad ja selgub, et mõne laulu puhul mulle see isegi meeldib.


Sing Street - Up
Filmist Sing Street. Nummi noh, nummi! Vajuta-vajuta siia Youtube'i kasti peale.


Astrid S - Years
Jäi seriaalist kummitama + polnud ammu kuulanud sihukesi säutsuvaid neidislauljaid.


Marit Larsen - Coming home, Don't move, Me and the highway
Polnud ammu kuulanud säutsuvaid neidislauljaid #2.
Marit Larsen figureeris kunagi ansamblis M2M ("Don't say you love me" jm)

"Don't move" algab muuseas lausega It's such a bad day for a good weather, mis on väga huvitav lause.

Savage Garden - Affirmation
Sobib hästi summutamaks ümbritsevaid helisid, kui ei peaks soovima neid kuulda. Laul ka muidugi pole aastatega oma väärtust kaotanud.


Roxette - Wish I could fly
Sihuke allhoovustega laul. Öösel või pimedas on hea kuulata. Videos on ka pime. Tänu sellele laulule teadvustasin kunagi ingliskeelset sõna ajar.


Laulupeo segakoor - Ära mind lahti lase
Kui kokku lugema hakata, siis seda kuulasin arvuliselt kõige rohkem. Vist juba kusagil ütlesin, aga saagu siia veelkord, et see laul on nagu uuestisündinud Ehala. (Ei osanud küll oodata, et ta Kadri Voorandi noodivihikusse sünnib.) Mis sõnade autorisse puutub, siis minu peas on Triin Soomets alati olnud noor eesti luuletaja. Eks ta ongi suhteline, kas 50 on vana või noor.


25-aastased välismaa laulud (1994)

Varasemalt mul on siin olnud 20-aastased laulud, aga praegu vaatasin, et 1999. aasta polnud just suurem asi enam, siis mõtlesin, et keeraks kaugemale tagasi. Hea mõte, sest 1994. aastal olid päris ägedad laulud popid.

Ace of Base - The Sign
Minu jaoks Ace of Base on väga ehe. Nagu see Rootsi popmuusika, mis oli siis, kui Rootsi popmuusika ei kõlanud veel igal pool. Ja ma ei väsi kordamast, et esimene bänd, mille laulude sõnu kaasa laulsin, kui inglise keele sõnavara oli nii paarikümne sõna ringis.


Wet Wet Wet - Love is all around
Kui ka tervet laulu kuulata ei viitsi, siis esimesed 20 sekundit on ju lahedad. Ja see on natuke nagu kõigi Hugh Grantiga romantiliste komöödiate taustamuusika.


Prince - The most beautiful girl in the world
See jällegi on armas laul. Prince ja David Bowie jagavad kahekesi esikohta tabelis Lauljad, kelle muusikast võiks märksa rohkem teada. 


Aerosmith - Crazy
Ma ei ole väga suur muusikavideote fänn, aga see on sihuke video, mida olen täitsa viitsinud vaadata. Ei tulnud kahjuks, et seal figureerisid kaks tol hetkel hästi tuntud nägu. See on lahe laul ka tegelikult.


East 17 - Stay another day
Ikka on tundunud, et kui minul olid Backstreet Boys ja Westlife, siis natuke vanematel olid Take That ja East 17. Tollased poistebändide videod, nagu ikka, on humoorikad. See siin on kosmilise kategooria alt. Ja tundub, et on Mc Hammeri mõjudega bändiliikmeid.


Take That - Babe
Ja kui Take Thatist rääkida, siis mina kui mitte suur muusikavideote fänn võin öelda, et see video on lahe.


Boyzone - Love me for a reason
See jällegi oli Boyzone'i läbilöögilugu Suurbritannias. Polegi nende originaal, ei teadnud.


Erasure - Always
Selle laulu sõnad ilmusid Meie Meeles ja minu suur soov oli neid kaasa laulda, kui see laul MTV pealt tuli. Pagana raske oli ja laul jooksis eest ära. Muusikavideo, jällegi, on nähtus omaette.



Cranberries - Zombie
Seda lugu võisin 1994. aastal küll mitte teadvustada. Või vähemalt ei osanud teda hinnata. Aga noist, mis siin seni esitletud, peab küll ütlema, et just see on 2019. aastaks kõige vähem vananenud. Mis ei tähenda jällegi, et tema ajalooline väärtus poleks suur. Samal aastal oli ka laul Linger, mis mulle meeldib veelgi rohkem.


Whigfield - Saturday night
Aga tõsiselt, miks ei võiks muusika olla vahepeal selline pisut kergemeelne?


Madonna - Secret
1990ndate Madonna on kõige lemmikum Madonna kindlalt. 



Mariah Carey - Without you
Tänapäeval on võib-olla Ken Lee tuntum, aga enne seda oli see surematu taidlusduett mikrofonijalaga. Muide, 1994. aasta jõulude eel tuli välja Mariah' ilmselt tänini kõige rohkem tulu toov hitt All I want for Christmas is you.


Rednex - Cotton Eye Joe
Esimesed taktid juba ajavad naerma. See oleks hea laul, mida perfektselt laulma õppida. 



101 aastat

Täna möödub 101 aastat I maailmasõja lõpust. Naljakas et rohkem kui 100 aastat, see ei tundu nii ülikauge sündmus. Igasugu raamatukirjutajaile ja filmitegijaile on II maailmasõda siiski rohkem allikaks olnud. Eks kaasajale lähemal olevad asjad ole ikka inimestele lähemal. 

Igal juhul, ma vaatasin siin üle mõningad kultuurikandjad, kus tegevus I maailmasõja ajal (või eel) toimub. 

Läänerindel muutuseta
I maailmasõja klassika, ma ütlen. Mitte et mul väga meeles oleks, mis seal täpsemalt toimus, aga see vist on selline raamat, kus ei peagi mäletama, sest asja idee on Remarque'i puhul nagunii selge. Peategelase nimi oli Paul Bäumer, muide. Mitte ühtegi kellukest ei helista.

Birdsong (Linnulaul)
Seda olen nii raamatuna lugenud kui seriaalina näinud. Tegevus on enne I ms ja selle ajal. Kunagi kirjutasin pikemalt siin. Sihuke kah klassikaline värk pigem, väga suured teemad. Seriaalis mängivad Eddie Redmayne, Matthew Goode ja veel mitu kuulsat nime. Ja 2003. aastal BBC korraldatud küsitluses The Big Read, kus otsiti ühendkuningriiklaste armastatuimat romaani, sai "Birdsong" 13. koha ("Vihurimäe" järel muide). 

Clemence Poesy ja Eddie Redmayne "Linnulaulus"

Kärsitu süda
Vaevalt see on esimene raamat, mis meelde tuleb, kui Stefan Zweigi mainida. Tegevus toimub I ms eelõhtul ja peategelane on üks noormees, kes tutvub rikka ratastoolis tüdrukuga. Sihuke pisut rõhuv melodraama, kui mu mälu ei peta. 

Parade's End (Paraadi lõpp)
Raamatuid pole lugenud, aga seriaal tuli ETV pealt, kui meenutati 100 aasta möödumist I ms algusest. Tegevus toimub I ms eel ja ajal. Peategelased on üks mees ja kaks naist. See juba annab mõne vihje. Siis tuleb sõda ja muudab perspektiivi natuke. 

Rebecca Hall, Benedict Cumberbatch, Adelaide Clemens
"Paraadi lõpus"

Testament of Youth
Mul on tunne, et see film tehti ka I ms alguse 100. aastapäeva tarbeks. Jällegi raamatu põhjal. Peategelane on Vera Brittain, hilisem kuulus patsifist. Film suuresti ongi sellest, mis juhtus, et temast patsifist sai. Otsest sõjategevust praktiliselt ei näita, suurem osa ajast on väga ilus vaadata. Maitea, kes see on, kelle tööd siis kiitma peab, kui filmis on palju ilusaid vaateid? Peaosalist kehastavat Alicia Vikanderit võib ka kiita - kogu aeg on usutav.

Õhuline Alicia Vikander. Maitea, kuidas see film
ühelegi kostüümiauhinnale ei kandideerinud,
hiiglailusad rõivad olid. 

Crimson Field
BBC 6-osaline seriaal. Ma ei tea, kas juhuslik, aga televisiooni tuli 2014. aastal. Tegevus toimub Prantsusmaal asuvas Briti hospidalis. Jällegi sõjategevust ei näita, tegelased on arstid ja õed peamiselt. Väga palju pulbitseb pinna all, sest sõjaväehaigla pole just koht, kus endale ülidramaatiliseks muutumist lubada saaks. Maitea, mitu korda ma juba sõna klassikaline olen siin kasutanud, aga tahaks veelkord kasutada. 

Vaat kui armsad.

Downton Abbey
Mille muuga ikka lõpetada. Downton Abbey 1. hooaeg lõpeb majaisanda pühaliku teadaandega, et nüüd ollakse Saksamaaga sõjas. Järgnev hooaeg (minu lemmik ühtlasi) toimub suuresti I ms ajal. Muuhulgas osalevad mitu majaelanikku sõjas, peahäärber muudetakse ajutiselt sõdurite taastusravihaiglaks ja paar majasviibijat haigestuvad sõja järel Hispaania grippi. See on hea draama. 

Siin vist toimus valvelseisak sõja lõpu puhul.

Kohatu nali, aga tegelikult mulle puhtalt visuaalses mõttes meeldib I ms rohkem kui II, sest seal neil olid veel need plekist kiivrid. 

Käivadki kiltidega, osa 2

Edinburgh on üks UNESCO kirjanduslinnadest. (Nagu ka Tartu muide.) Robert Burns, Walter Scott, Arthur Conan Doyle, Robert Louis Stevenson olid linna peal näha.

Uute raamatute poed olid tihti nii suured, et käisid läbi mitme korruse, kasutatud raamatuga tegelejad pesitsesid väiksemates ruumides, kus mitu tuba maast laeni täis kuhjatud. Uksest sisse astudes tõmbas korra silmad tõllaratasteks.

Näiteks selline.
Nii uute kui kasutatud raamatute poodides oli teemasektsioon Women's studies. Igas jumala ühes.

Kui guugeldada raamatuid, mille tegevus toimub Edinburghis, tuleb esimese tulemusena Muriel Sparki "The Prime of Miss Jean Brodie", mida õnneliku juhuse läbi täitsa lugenudki olen. Linna pealt leidsin preili Jean Brodie nimelise trepi, samuti reklaamiti ühte kohta raamatust kaunil rohealal The Meadows. (Pilt läheb peale vajutades suuremaks, ma pakun.)



Harry Potter
Mitte et Edinburghis enne vähe turiste oleks olnud, aga peale seda, kui J.K.Rowling seal oma raamatuid kirjutas, on linn veel kümme korda kuulsam. Toimuvad Potteri tuurid, nännipoodidest saad võlukepikese osta, The Elephant House, kus Rowling kirjutas, on kogu aeg rahvast täis jne.

Victoria Street. Paljud arvavad, et Diagon Alley prototüüp, aga
midagi seda tegelikult ei tõesta.

Kindlused-lossid
Linnast välja sõites näeks muidugi veel uhkemaid. Pagan et see Balmorali loss ka nii kaugel Edinburghist on. Aga linna sees on ka üht-teist. Keskaegne Edinburghi kindlus- kaunilt mäe otsas ja koosneb nii paljudest majadest, et on rohkem nagu küla.

Üks väljak külast. Külarahvast oli reedesel päeval päris palju.
Kindluse juurest vanalinna peatänava teise otsa minnes jõuab kuninganna Šotimaa residentsi Palace of Holyroodhouse'ini. Minu sisemine rojalist hõiskas, kui palees mööda erinevaid tube jalutades audio guide järjepanu rääkis, kuidas see tuba oli kuninganna Victoria magamistuba ja siin selle koha peal oli prints Alberti dušinurk ja siin on see saal, kus kuninganna vajadusel peaministri või muu tähtsa külalisega teed joob.

Kuninganna tagasihoidlik Šotimaa palee. Ma saan aru, et ta
veedab siin ühes aastas suisa terve nädala.
Vaade sisehoovile.
Ja vaade aeda.

Sattusin paleesse päeval, kui seal avati väljapanek Harry ja Meghani pulmarõivastest. Pilti muidugi siseruumides teha ei tohtinud, aga vähemalt ma olen nüüd ühte päris tõelist tiaarat näinud. Sätendas nagu põrguline. Kleit oli ka ok.

Palee küljes on 12.sajandil asutatud Holyroodi kloostri varemed.

Holyrood, ma lugesin, tähendab püha risti.

Veel üks linna uhkeid maju on Balmorali hotell, pidajaks Rocco Forte Hotels.

Torniga maja vasakul on Balmoral.
Väiksed kolmnurgad esiplaanil on raudteejaam.
Balmorali majal ilutsevat logo nähes mõtlesin,
et Roger Federeril on seal peakorter vms.
(Vasakul Rocco Forte, paremal Roger Federeri logo.)

Torupillimees (ja -naine)
Turistid tahavad ikka ehedat asja näha-kuulda. Ehk seetõttu oli iga päev, kui mina nägin, Royal Mile'il (ehk vanalinna peatänaval) vähemalt üks torupillimängija. Üles võetud lood olid tuttavad ka - Auld Lang Syne ja Amazing Grace ja see Outlanderi tunnuslaul, mis originaalis nähtavasti on kuulus laul nimega Skye Boat Song. Mingil korral kostis ka Flower of Scotland.

Torupillimees. Mõned neist käsitlesid end vaatamis-
väärsusena ja lubasid 1 naela eest endaga koos pilti teha.

Kildid
Kas mehed käivad päriselt tänaval kiltidega? Jah, mõned mehed tõesti käivad. Olen üldse arvamusel, et kui rohkem mehi prooviks seelikut kanda, siis nad ei tahaks enam pükste peale tagasi minna.

Ohakas
Mitte et ohakad igal pool linna peal oleksid olnud, aga mu arvates on ohakas lihtsalt tore taim. Väidetavalt sai see šoti rahvustaimeks järgmiselt: Kunagi tahtnud viikingid magavat šoti mägilaste armeed rünnata. Üks viiking aga astunud kogemata palja jalaga ohaka peale ja karjatanud. Seepeale ärganud šotlased üles ja viikingite plaan magavat vaenlast lüüa läinud luhta. (Ja selle loo sain ma teada paberi pealt, mille sain kaasa tänavamüüjalt soetatud ohakasõrmusega. Siis mitte ohakast tehtud sõrmus, vaid selline, mille nikerdus on ohaka moodi.)


Ohakas toob meelde toreda lause seriaalist Victoria: "I will tell you the truth, I am not going to marry princess Alda, because she is not a woman, she is a thistle."

Tabav.

Lõpetuseks pilt eelpool mainitud The Meadowsi nimelisest pargist.
See on ainult üks väike osa temast. Teist ja kolmandatki sama
palju oli veel rohelist. 

Lühidalt: Olen väga võlutud sest paigast, ta sobis imetabaselt mu biorütmidega. Incredinburgh!

Käivadki kiltidega, osa 1

Väisasin sedakorda Šotimaa päälinna Edinburghi. Järgnev on suuresti kiidulaul.

Kuna ma polnud varem Suurbritannias käinud, oli esimene asi, mis ringi vaadates pähe tuli Ja ongi nii nagu filmides. Täpselt sellised tänavad, kus on järjepanu väikeste tornikestega majad, kõigil uksed eri värvi võõbatud.

Ühtlasi sihukesed kaarekujulised tänavad esinevad.
See siin on Royal Circus.
Muide, kui Edinburgh on käändes, siis kuidas peab seda eesti keeles kirjutama? Kuna hääldus lõpeb täishäälikuga, siis võiks ju olla Edinburgh't näiteks, aga kas see ei näe loll välja? Kuna mulle natuke näeb, siis lähtun kirjapildist ja panen käändelõpu sinna otsa.

Meeleolu
Õnnelik juhus, kui mõne koha puhul on ette selline tunne, et see lihtsalt peab meeldima ja siis ta meeldibki. Mitte liiga suurte mõõtmetega ülikoolilinn Suurbritannias munakivitänavate ja vähe raskepärase kiviarhitektuuriga (ülimalt korrektne mõiste, ma tean) - mis siin saab mitte meeldida? Kui lisada veel suured kaunid rohealad, saamegi koha, kus isegi vihmasadu ja tugevad tuuleiilid  närvi ei ajanud, sest need sobisid sinna suurepäraselt. Või siis on asi minu temperamenditüübis.

Oh! On ju lahedad sünged müürid!

Mäed
Ma pole ehk nii suur mägedesõber kui mitmed kaasmaalased, aga mulle pigem meeldib see, kui linnavaadetel on midagi taustaks. Eestis võib kõrgemasse kohta minnes mõnikord merd näha, Edinburghis on mäed.

Vaat seda ma mõtlen. Et kusagil kauguses kumab midagi kaunist.
Ei tea, kui oluline esiplaanil olev on.

Linnasisesed künkad
Arthur's Seat - sünni poolest vulkaan, nüüd välja surnud. Inimesed ronivad sinna otsa. Üks kohalik teadis näiteks rääkida mehest, kes käib iga päev seal otsas, sest koera on vaja ju kusagil jalutada.

Ühest kohast lugesin praegu ka teooriat, et Arthur's Seat ongi
see koht, kus Camelot oli.

Castle Rock - Edinburghi kindluse alune tahke tume tükk, pakub ka alt ülespoole kauneid vaateid. 



Suhtlemiskultuur
Sõbralik. Mitte Ameerika stiilis sõbralik, vaid vähe siiramana mõjuv sõbralik. Ühtlasi väga laid back, chill. Võiks öelda vist pingevaba ja lõdvestunud eesti keeles. Ma ei näinud mitte ühte vaid vähemalt 4-5 teenindajat, kes ei pidanud paljuks kõlarist kostvale muusikale kaasa laulda või suisa puusagi nõksutada. Tööpostil olles, see tähendab.

Sõbraliku alla võiks liigitada ka vanahärra, kes kaunis pargis täitsa lambist minuga vestlema hakkas. Oma 20 minutit vestlesime, peaasjalikult minust ja linnast. Huvitav, kuidas suurte keelte emakeelena rääkijatele tuleb üllatusena, kui keegi oskab ütleme et võrdlemisi hästigi mingit võõrkeelt. Neil on täitsa teine reaalsus, kus vist ei tulegi selle peale, et kui sinu emakeel on sihuke väike miljoniline keel, siis pole muud varianti kui mingit (ja parem kui mitut) võõrkeelt osata. Igal juhul härralt sain kiita ja ta pakkus, et võiks mind sinna kohalikuks jätta. (Mis ei olnud öeldud üldse hirmuärataval moel.) Lahku minnes surusime südamlikult käsi. 

Liiklus
Sarnane suhtlemiskultuuriga. Miks mitte suvalise koha peal üle tee jalutada või teha seda näiteks siis, kui fooris on punane tuli? Autojuhid ei tundunud pahandavat, keegi ei signaalitanud. Aga operatiivsõidukite sireenid olid küll nii valjud, et ma panin näpud kõrva, kui mõni minust veidi lähemalt mööduma juhtus. 

Säärased tänavad jällegi olid vaiksed. Circus Lane.
Keel
Suures plaanis tundub, et sihukest asja nagu šoti aktsent pole olemas. Galerii erinevaid inglise keele aktsente, mida kuulsin, oli liiga suur, et teda kuidagi ühte patta segada. Enamasti sain probleemideta aru, mõne puhul pidi tähelepanelikult kuulama ja mõne puhul paluma korrata, mis see nüüd oligi, mida ta öelda tahtis. 

Mul on ainult see probleem, et kui natuke aega mingil moel kõnelevate inimeste seltskonnas viibin, siis hakkan ise ka sel moel kõnelema, intonatsiooni ja muu säärasega mängima. Siis natuke kardan, et ega nad arva, et ma nende üle kuidagi nalja teen sellega. Aga ma ei mõtle üldse halvasti, iseenesest hakkab tulema.

Poissmehed, vallalised naised 
Kuna juuni on vist kogu Suurbritannias kõige väiksema vihma tõenäosusega kuu, on see populaarne pulmaaeg. Linna peal liikus mitmeid lõbusaid seltskondi, käsil hen party või stag night. Oleks vähe hilisemaks linna peale jalutama jäänud, oleks stag party poisid ehk juba tüüpilisteks briti poissmeesteks muutunud. Oh, ja sellega seoses, minuga samas lennukis oli minnes mitmeid Põhja-Iirimaa jalgpallifänne, sest eelmisel päeval oli just nende matš Eesti vastu olnud. Nad olid heas tujus, sest Põhja-Iirimaa võitis.

Üks käik lihtsalt.

Uhkus
Juuni on mitmel pool maailmas ka Pride month. Kõige levinum toidupoekett näiteks teatas oma kauplustes suurte siltidega, et nemad on uhked uhkusekuu toetajad. Mitmed kohalikud inimesed, kellega kokku puutusin, kandsid mõnda uhkusekuu detaili (kaelapaela, märki vms). Vist on mõned sammud meist ees?

Huumor
See, millised olid kohalike pubide, kohvikute jm teenindusasutuste nimed, ei jätnud kahtlust - inimestel on huumorimeelt. Lisaks kinnitasid seda giidid - kui mõnest tuurigrupist mööduma juhtusin, aeglustasin natuke sammu, et veidi kuulda, mida räägitakse. Päris head naljad olid.

See pole tegelikult päris sedasorti huumor, mida ma silmas pean,
aga teistest mul pole pilte.

Tööjõupuudus
Ma ei liialda, kui ütlen, et iga teise poe või toitlustusasutuse akna peal oli silt, mis nende juurde tööle kutsus.

Veel üks vaatepilt.

Porgandit kasvatama!

Kujuta ette, et lähed poodi porgandit ostma, seda aga müügil pole. Küsid siis müüja käest, ja tema, selle asemel et selgitada, miks porgandit pole, hakkab sulle rääkima, kuidas porgandi poest ostmise asemel on hoopis kasulikum ja tervislikum seda ise kasvatada.

Vaat just sarnane situatsioon oli minul pangas, kus tütarlaps, minu soovi peale vahetada endale eurode vastu üht teist raha, ütles vaid mööda minnes, et neil pole või nemad ei tegele sellega, ja hakkas mind kiirelt usutlema teemal Aga miks teil üldse sularaha tarvis on? Igal pool (Euroopas) saavat ju kaardiga maksta. Ja kus ei saa, siis saab ju automaadist raha välja võtta (muidugi lisatasu eest, aga suva sellest, onju) jnejne.

Olen ma tõesti nina püsti ajanud eestlane, kes kujutab ette, et igal pool pole nii nagu siin? (Kus ajalehes kirjutatakse, kui kaardimaksed ei tööta, sest inimesed maksavad igal pool kaardiga ja selle võimaluse puudumine on nagu väike maailmalõpp.)

Võib-olla olengi. Aga isegi kui poleks, siis kas pole teada-tuntud tarkus, et inimesel võiks alati natuke sularaha hädaolukordadeks olla. Sest mina ei usu, et isegi Eestis igas jumala taksos kaardiga maksta saaks. Või kujuta ette tasulises WC-s oma 50 sendi kaardiga tasumist.

Ühe lausega. Kui kaupmees midagi müüb (või müüma peaks), siis tema asi ongi seda müüa, mitte küsitleda inimesi teemal, miks neil on vaja seda osta. Jah, ma saan aru, et mind usutlenud telleri eesmärk oli luua arvamus, et mul polegi küsitut tarvis. Et ma jumala eest ei läheks sama asja konkurendi käest ostma. Läksin konkurendi käest ostma.

Vaatasin, kuidas sõna rant eesti keelde tõlgitakse. Muuhulgas ka pahmeldama näiteks. Niisiis, see siin on üks pahmeldus. Hakkan seda vist kasutama, hea sõna.

Viinis käi, pea kuklas ja silmad pärani, osa 3

Pea kuklas sellepärast, et majad on kõrged. Ja paljud neist majadest on kirikud. Umbes nii paljud, et kui kesklinnas ühest kirikust välja tuled, siis näed juba teist. Ja hiljem samasse kohta sattudes märkad, et nende kahe vahel on veel üks. Kirikute sisemus tundub luteri kirikuga harjunule ikka ülimalt kullatud ja ülekuhjatud. Kulda ja karda vaadata saab turist täitsa ilma rahata.

Kaunis Votivkirche. Selle juures asuvas pargis
armastas Freud istumas käia.
Seeärast anti pargile tema nimi ka.

Habsburgide ja nende aja vaim hõljub ikka veel tuntavalt linna vahel. Paleesid on iga nurga peal. Näiteks lähed hambaarsti juurde ja leiad, et arsti sildi kõrval on uksel ka silt, et tegemist on mingi paleega. Need paleed, mõistagi, on mingid suvakate rikaste kunagised linnakorterid, "tagasihoidlikud", mitu tükki reas. 

Lisaks on pärispaleed - keset linna Hofburg, kesklinna lähedal Belvedere ja natuke eemal Schönbrunn. Kõik jubeilusad ja nii suured, et pead natuke aega vaatama, et päriselt hoomata, misasi see kõik kokku on. Tekib küsimus, miks neil nii tohutu suuri paleesid ja aedu vaja oli. Tegelikult tean küll miks, ja, ärge saage valesti aru, ma ei pane neid ka sugugi pahaks, vastupidi. Lihtsalt küsimus tekib.

Pilvine Belvedere. Siin oli hekk, muide, pügamata. Just saying.

Tähtsate tegelaste hiilgus jätkus ka pärast surma. Habsburgide hauakambris võis näha kuidas.

See on ainult üks pisike detail ühest
üüratust hauamonumendist.

Viinis on palju klassikalisi muuseume. Vaatadki, kuidas kunnid elasid, millises toas millise taldriku pealt millise noa ja kahvliga sõid, millises voodikeses magasid ja millises kempsus käisid. Hariv, huvitav ja kohati üllatav. 

Kunstimuuseumid sisaldavad muuhulgas nii kuulsaid nimesid, et isegi sellel tuleb tuttav ette, kes kunstiajalugu ainult kaugelt nuusutanud (loe: mina). Monet', Gauguini, Rubensi, Picasso ja mitme teise kunsttükke on näituseks. Kohaliku mehe Klimti "Suudlus" jäi sedakorda küll vaatamata.

Need Degas' tantsivad tüdrukud olid näiteks 11.klassi
ajalooõpikus. Ega tollal väga mõelnud, et see maal kusagil ka
füüsiliselt olemas on. Sihuke pisike.
Poppe muuseume on ka.
Madame Tussaud' oma näiteks.
Raamatunohikule teeb rõõmu kunagise õukonnaraamatukogu suur saal.
Rõdukorruse ja redelitega, maast laeni vanu kauniköitelisi raamatuid täis. 
Kaasaegse Viini kõige kuulsam maja Hundertwasserhaus.
Arhitekt Hundertwasser oli teravmeelne mees. 
Loomaaias maganud panda oli ka teravmeelne.
Kaelkirjakud õnneks ei maganud.
 Aga koaala magas ka.
Tellimine: Postitused (Atom)