Otse põhisisu juurde

Viinis käi, pea kuklas ja silmad pärani, osa 3

Pea kuklas sellepärast, et majad on kõrged. Ja paljud neist majadest on kirikud. Umbes nii paljud, et kui kesklinnas ühest kirikust välja tuled, siis näed juba teist. Ja hiljem samasse kohta sattudes märkad, et nende kahe vahel on veel üks. Kirikute sisemus tundub luteri kirikuga harjunule ikka ülimalt kullatud ja ülekuhjatud. Kulda ja karda vaadata saab turist täitsa ilma rahata.

Kaunis Votivkirche. Selle juures asuvas pargis
armastas Freud istumas käia.
Seeärast anti pargile tema nimi ka.

Habsburgide ja nende aja vaim hõljub ikka veel tuntavalt linna vahel. Paleesid on iga nurga peal. Näiteks lähed hambaarsti juurde ja leiad, et arsti sildi kõrval on uksel ka silt, et tegemist on mingi paleega. Need paleed, mõistagi, on mingid suvakate rikaste kunagised linnakorterid, "tagasihoidlikud", mitu tükki reas. 

Lisaks on pärispaleed - keset linna Hofburg, kesklinna lähedal Belvedere ja natuke eemal Schönbrunn. Kõik jubeilusad ja nii suured, et pead natuke aega vaatama, et päriselt hoomata, misasi see kõik kokku on. Tekib küsimus, miks neil nii tohutu suuri paleesid ja aedu vaja oli. Tegelikult tean küll miks, ja, ärge saage valesti aru, ma ei pane neid ka sugugi pahaks, vastupidi. Lihtsalt küsimus tekib.

Pilvine Belvedere. Siin oli hekk, muide, pügamata. Just saying.

Tähtsate tegelaste hiilgus jätkus ka pärast surma. Habsburgide hauakambris võis näha kuidas.

See on ainult üks pisike detail ühest
üüratust hauamonumendist.

Viinis on palju klassikalisi muuseume. Vaatadki, kuidas kunnid elasid, millises toas millise taldriku pealt millise noa ja kahvliga sõid, millises voodikeses magasid ja millises kempsus käisid. Hariv, huvitav ja kohati üllatav. 

Kunstimuuseumid sisaldavad muuhulgas nii kuulsaid nimesid, et isegi sellel tuleb tuttav ette, kes kunstiajalugu ainult kaugelt nuusutanud (loe: mina). Monet', Gauguini, Rubensi, Picasso ja mitme teise kunsttükke on näituseks. Kohaliku mehe Klimti "Suudlus" jäi sedakorda küll vaatamata.

Need Degas' tantsivad tüdrukud olid näiteks 11.klassi
ajalooõpikus. Ega tollal väga mõelnud, et see maal kusagil ka
füüsiliselt olemas on. Sihuke pisike.
Poppe muuseume on ka.
Madame Tussaud' oma näiteks.
Raamatunohikule teeb rõõmu kunagise õukonnaraamatukogu suur saal.
Rõdukorruse ja redelitega, maast laeni vanu kauniköitelisi raamatuid täis. 
Kaasaegse Viini kõige kuulsam maja Hundertwasserhaus.
Arhitekt Hundertwasser oli teravmeelne mees. 
Loomaaias maganud panda oli ka teravmeelne.
Kaelkirjakud õnneks ei maganud.
 Aga koaala magas ka.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Niina Mero "Inglise romanss"

  Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.) Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis. Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener?  Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirj...

André Aciman "The gentleman from Peru"

Seltskond sõpru on Itaalias mõneks ajaks sunnitult paiksed, sest ootavad oma sõiduvahendi töökorda saamist. Algul tundub, et sõpru on kokku jube palju (vist kaheksa?) ja kuidas nad küll kõik meelde jäävad, aga selgub, et ei peagi jääma, pole nii oluline.  Sõpruskonna tähelepanu haarab samas hotellis peatuv härra, keda nad tihti restoranis jälgima jäävad. Kui härra ühel päeval nende juurde juttu rääkima tuleb, muutub ta veel huvitavamaks. Tal tunduvad olevat lausa üleloomulikud võimed. Suurt osa tekstist võiks nimetada vana mehe filosofeerimiseks või targutamiseks või heietamiseks. Võib-olla see muutuks aeglaseks ja tüütuks, aga raamat on nii õhuke, et seda ei jõua juhtuda.  Kui juba välise peale läks, siis mõtlesin lugedes taaskord, kuidas mulle meeldib lugeda korralikke kõvakaanelisi raamatuid. See nägi veel nii ilus välja ka.  Aga sisu mõttes on lugu ilmselt sellest, kuidas minevik inimesi kummitada võib. Ja armastusest muidugi, millest ikka siis.  Us in others, is...

Katarina Widholm "Käraste vänner"

  Kolmas raamat Betty raamatute sarjast. Esimene ja teine osa on eesti keeles olemas, loodetavasti Sinisuka kirjastus avaldab ikka kolmanda ja neljanda osa ka. 3. osa tegevus toimub aastail 1949-1951. Betty elab jätkuvalt Stockholmis, on abielus, tal on kaks last, ühtlasi peab ta raamatupoodi ja omab väikest kirjastust.  Raamatu avastseenis tähistatakse Betty 30. sünnipäeva. Humoorikaim osa selle juures on Betty mõtisklus, kuidas ta on juba vana naine. (Ilmselt tõetruu mõte 1949. aastal.) Huvitav oli jälgida, kuidas järjepidevalt kirjeldati Betty koduseid toimetusi (peamiselt söögitegemist ja koristamist). Kusagil järgmises lauses või lõigus oli justkui muuseas ära toodud ka see, mida tema mees samal ajal tegi. Ja mida ta tegi? Istus tugitoolis ja luges lehte. Aeg oli selline. Ja ega Betty kurtnud. Oli loomulik asi, et ta pidi hakkama saama nii tööga (tema huvi/sissetulek) kui koduga (tema kohustus). Üks koht oli, kus mees lubas ise nõud ära pesta, sest Betty pidi tööle minema...