Otse põhisisu juurde

Käivadki kiltidega, osa 2

Edinburgh on üks UNESCO kirjanduslinnadest. (Nagu ka Tartu muide.) Robert Burns, Walter Scott, Arthur Conan Doyle, Robert Louis Stevenson olid linna peal näha.

Uute raamatute poed olid tihti nii suured, et käisid läbi mitme korruse, kasutatud raamatuga tegelejad pesitsesid väiksemates ruumides, kus mitu tuba maast laeni täis kuhjatud. Uksest sisse astudes tõmbas korra silmad tõllaratasteks.

Näiteks selline.
Nii uute kui kasutatud raamatute poodides oli teemasektsioon Women's studies. Igas jumala ühes.

Kui guugeldada raamatuid, mille tegevus toimub Edinburghis, tuleb esimese tulemusena Muriel Sparki "The Prime of Miss Jean Brodie", mida õnneliku juhuse läbi täitsa lugenudki olen. Linna pealt leidsin preili Jean Brodie nimelise trepi, samuti reklaamiti ühte kohta raamatust kaunil rohealal The Meadows. (Pilt läheb peale vajutades suuremaks, ma pakun.)



Harry Potter
Mitte et Edinburghis enne vähe turiste oleks olnud, aga peale seda, kui J.K.Rowling seal oma raamatuid kirjutas, on linn veel kümme korda kuulsam. Toimuvad Potteri tuurid, nännipoodidest saad võlukepikese osta, The Elephant House, kus Rowling kirjutas, on kogu aeg rahvast täis jne.

Victoria Street. Paljud arvavad, et Diagon Alley prototüüp, aga
midagi seda tegelikult ei tõesta.

Kindlused-lossid
Linnast välja sõites näeks muidugi veel uhkemaid. Pagan et see Balmorali loss ka nii kaugel Edinburghist on. Aga linna sees on ka üht-teist. Keskaegne Edinburghi kindlus- kaunilt mäe otsas ja koosneb nii paljudest majadest, et on rohkem nagu küla.

Üks väljak külast. Külarahvast oli reedesel päeval päris palju.
Kindluse juurest vanalinna peatänava teise otsa minnes jõuab kuninganna Šotimaa residentsi Palace of Holyroodhouse'ini. Minu sisemine rojalist hõiskas, kui palees mööda erinevaid tube jalutades audio guide järjepanu rääkis, kuidas see tuba oli kuninganna Victoria magamistuba ja siin selle koha peal oli prints Alberti dušinurk ja siin on see saal, kus kuninganna vajadusel peaministri või muu tähtsa külalisega teed joob.

Kuninganna tagasihoidlik Šotimaa palee. Ma saan aru, et ta
veedab siin ühes aastas suisa terve nädala.
Vaade sisehoovile.
Ja vaade aeda.

Sattusin paleesse päeval, kui seal avati väljapanek Harry ja Meghani pulmarõivastest. Pilti muidugi siseruumides teha ei tohtinud, aga vähemalt ma olen nüüd ühte päris tõelist tiaarat näinud. Sätendas nagu põrguline. Kleit oli ka ok.

Palee küljes on 12.sajandil asutatud Holyroodi kloostri varemed.

Holyrood, ma lugesin, tähendab püha risti.

Veel üks linna uhkeid maju on Balmorali hotell, pidajaks Rocco Forte Hotels.

Torniga maja vasakul on Balmoral.
Väiksed kolmnurgad esiplaanil on raudteejaam.
Balmorali majal ilutsevat logo nähes mõtlesin,
et Roger Federeril on seal peakorter vms.
(Vasakul Rocco Forte, paremal Roger Federeri logo.)

Torupillimees (ja -naine)
Turistid tahavad ikka ehedat asja näha-kuulda. Ehk seetõttu oli iga päev, kui mina nägin, Royal Mile'il (ehk vanalinna peatänaval) vähemalt üks torupillimängija. Üles võetud lood olid tuttavad ka - Auld Lang Syne ja Amazing Grace ja see Outlanderi tunnuslaul, mis originaalis nähtavasti on kuulus laul nimega Skye Boat Song. Mingil korral kostis ka Flower of Scotland.

Torupillimees. Mõned neist käsitlesid end vaatamis-
väärsusena ja lubasid 1 naela eest endaga koos pilti teha.

Kildid
Kas mehed käivad päriselt tänaval kiltidega? Jah, mõned mehed tõesti käivad. Olen üldse arvamusel, et kui rohkem mehi prooviks seelikut kanda, siis nad ei tahaks enam pükste peale tagasi minna.

Ohakas
Mitte et ohakad igal pool linna peal oleksid olnud, aga mu arvates on ohakas lihtsalt tore taim. Väidetavalt sai see šoti rahvustaimeks järgmiselt: Kunagi tahtnud viikingid magavat šoti mägilaste armeed rünnata. Üks viiking aga astunud kogemata palja jalaga ohaka peale ja karjatanud. Seepeale ärganud šotlased üles ja viikingite plaan magavat vaenlast lüüa läinud luhta. (Ja selle loo sain ma teada paberi pealt, mille sain kaasa tänavamüüjalt soetatud ohakasõrmusega. Siis mitte ohakast tehtud sõrmus, vaid selline, mille nikerdus on ohaka moodi.)


Ohakas toob meelde toreda lause seriaalist Victoria: "I will tell you the truth, I am not going to marry princess Alda, because she is not a woman, she is a thistle."

Tabav.

Lõpetuseks pilt eelpool mainitud The Meadowsi nimelisest pargist.
See on ainult üks väike osa temast. Teist ja kolmandatki sama
palju oli veel rohelist. 

Lühidalt: Olen väga võlutud sest paigast, ta sobis imetabaselt mu biorütmidega. Incredinburgh!

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Mihkel Mutt "Tartu tuld toomas : linnauitaja ülestähendusi taaskohtumisel"

  Mõni aasta tagasi nägin Mihkel Mutti suvaliselt tänaval. Polnud tema Tartusse tagasi kolimisega siis kursis ja mõtlesin ilmselt et näe, kirjanikuhärra ka Tartus käimas. (Sest Mihkel Mutt on märksa kirjanikuhärralikum tüüp kui mõni muu kirjanik.) Siis nägin teda mingi kord veel ja hakkasin mõtlema, et huvitav mida ta jalutab siin. See suvaliselt nägemine on kõnekas tegelikult Tartu kohta. Mõni nädal tagasi peatas mind kaubamaja juures üks usukuulutaja ja küsis, mis mulle Tartu juures enim meeldib. Vastasin et suurus: ühe jalutuskäigu jooksul on võimalik näha mõnda tuttavat, isegi mitut tuntud inimest, aga samas on võimalik näha ka mitte ühtegi tuttavat inimest. Rootslased ütleks  lagom. Parasjagu (suur/väike). Raamat on ühest küljest jalutuskäik Tartus - linna füüsiline keskkond, sh jõgi. Teisalt tuleb juttu Tartu vaimust, linna peal tuntud tartlastest, ülikoolist, linna ajaloolisest rollist, võimalikust rollist tulevikus, Tartu-Tallinn vastasseisust. (Viimase kohta leiab Mut...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...

Caitlin Moran "What about men?"

Lõpuks üks raamat, kus kaanel ütles, et on naljakas, ja päriselt oligi naljakas. Mitte teema, vaid see, kuidas kirjutati. Caitlin Moran on vaimukas inimene. Kirjutab sellest, kuidas väiksest peale on tüdrukuid ja poisse ümbritsev vaimne maailm väga erinev, mistõttu oleme ka täiskasvanutena erinevad. Ja sellest, millised need mehed siis on. Raamatu lõpuks jõuab ikka sinna, et võiksime ju kõik inimesed olla, mitte tingimata mehed ja naised. Suur osa naiste ja meeste probleeme on sarnased. Enamasti olin kirjutatuga nõus. Põhiline asi, mis on ilmselge, ja ometi oli see siin kirja pandud: valge heteromees ei ole automaatselt milleski süüdi. Eile sündinud poisslaps ei vastuta selle eest, et 18. sajandil polnud naistel ühiskonnas positsiooni. Kui ütleme ühele grupile (kelle hulka kuulub ka palju lapsi) ühiskonnas, et te ei ole lahedad, teil peaks häbi olema, te olete süüdi, siis miks oleme üllatunud ja pahased, kui selles grupis vastupanu pead tõstab. Keegi ei taha ennast halvasti tunda. Raam...