Otse põhisisu juurde

Käivadki kiltidega, osa 2

Edinburgh on üks UNESCO kirjanduslinnadest. (Nagu ka Tartu muide.) Robert Burns, Walter Scott, Arthur Conan Doyle, Robert Louis Stevenson olid linna peal näha.

Uute raamatute poed olid tihti nii suured, et käisid läbi mitme korruse, kasutatud raamatuga tegelejad pesitsesid väiksemates ruumides, kus mitu tuba maast laeni täis kuhjatud. Uksest sisse astudes tõmbas korra silmad tõllaratasteks.

Näiteks selline.
Nii uute kui kasutatud raamatute poodides oli teemasektsioon Women's studies. Igas jumala ühes.

Kui guugeldada raamatuid, mille tegevus toimub Edinburghis, tuleb esimese tulemusena Muriel Sparki "The Prime of Miss Jean Brodie", mida õnneliku juhuse läbi täitsa lugenudki olen. Linna pealt leidsin preili Jean Brodie nimelise trepi, samuti reklaamiti ühte kohta raamatust kaunil rohealal The Meadows. (Pilt läheb peale vajutades suuremaks, ma pakun.)



Harry Potter
Mitte et Edinburghis enne vähe turiste oleks olnud, aga peale seda, kui J.K.Rowling seal oma raamatuid kirjutas, on linn veel kümme korda kuulsam. Toimuvad Potteri tuurid, nännipoodidest saad võlukepikese osta, The Elephant House, kus Rowling kirjutas, on kogu aeg rahvast täis jne.

Victoria Street. Paljud arvavad, et Diagon Alley prototüüp, aga
midagi seda tegelikult ei tõesta.

Kindlused-lossid
Linnast välja sõites näeks muidugi veel uhkemaid. Pagan et see Balmorali loss ka nii kaugel Edinburghist on. Aga linna sees on ka üht-teist. Keskaegne Edinburghi kindlus- kaunilt mäe otsas ja koosneb nii paljudest majadest, et on rohkem nagu küla.

Üks väljak külast. Külarahvast oli reedesel päeval päris palju.
Kindluse juurest vanalinna peatänava teise otsa minnes jõuab kuninganna Šotimaa residentsi Palace of Holyroodhouse'ini. Minu sisemine rojalist hõiskas, kui palees mööda erinevaid tube jalutades audio guide järjepanu rääkis, kuidas see tuba oli kuninganna Victoria magamistuba ja siin selle koha peal oli prints Alberti dušinurk ja siin on see saal, kus kuninganna vajadusel peaministri või muu tähtsa külalisega teed joob.

Kuninganna tagasihoidlik Šotimaa palee. Ma saan aru, et ta
veedab siin ühes aastas suisa terve nädala.
Vaade sisehoovile.
Ja vaade aeda.

Sattusin paleesse päeval, kui seal avati väljapanek Harry ja Meghani pulmarõivastest. Pilti muidugi siseruumides teha ei tohtinud, aga vähemalt ma olen nüüd ühte päris tõelist tiaarat näinud. Sätendas nagu põrguline. Kleit oli ka ok.

Palee küljes on 12.sajandil asutatud Holyroodi kloostri varemed.

Holyrood, ma lugesin, tähendab püha risti.

Veel üks linna uhkeid maju on Balmorali hotell, pidajaks Rocco Forte Hotels.

Torniga maja vasakul on Balmoral.
Väiksed kolmnurgad esiplaanil on raudteejaam.
Balmorali majal ilutsevat logo nähes mõtlesin,
et Roger Federeril on seal peakorter vms.
(Vasakul Rocco Forte, paremal Roger Federeri logo.)

Torupillimees (ja -naine)
Turistid tahavad ikka ehedat asja näha-kuulda. Ehk seetõttu oli iga päev, kui mina nägin, Royal Mile'il (ehk vanalinna peatänaval) vähemalt üks torupillimängija. Üles võetud lood olid tuttavad ka - Auld Lang Syne ja Amazing Grace ja see Outlanderi tunnuslaul, mis originaalis nähtavasti on kuulus laul nimega Skye Boat Song. Mingil korral kostis ka Flower of Scotland.

Torupillimees. Mõned neist käsitlesid end vaatamis-
väärsusena ja lubasid 1 naela eest endaga koos pilti teha.

Kildid
Kas mehed käivad päriselt tänaval kiltidega? Jah, mõned mehed tõesti käivad. Olen üldse arvamusel, et kui rohkem mehi prooviks seelikut kanda, siis nad ei tahaks enam pükste peale tagasi minna.

Ohakas
Mitte et ohakad igal pool linna peal oleksid olnud, aga mu arvates on ohakas lihtsalt tore taim. Väidetavalt sai see šoti rahvustaimeks järgmiselt: Kunagi tahtnud viikingid magavat šoti mägilaste armeed rünnata. Üks viiking aga astunud kogemata palja jalaga ohaka peale ja karjatanud. Seepeale ärganud šotlased üles ja viikingite plaan magavat vaenlast lüüa läinud luhta. (Ja selle loo sain ma teada paberi pealt, mille sain kaasa tänavamüüjalt soetatud ohakasõrmusega. Siis mitte ohakast tehtud sõrmus, vaid selline, mille nikerdus on ohaka moodi.)


Ohakas toob meelde toreda lause seriaalist Victoria: "I will tell you the truth, I am not going to marry princess Alda, because she is not a woman, she is a thistle."

Tabav.

Lõpetuseks pilt eelpool mainitud The Meadowsi nimelisest pargist.
See on ainult üks väike osa temast. Teist ja kolmandatki sama
palju oli veel rohelist. 

Lühidalt: Olen väga võlutud sest paigast, ta sobis imetabaselt mu biorütmidega. Incredinburgh!

Kommentaarid

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...