Otse põhisisu juurde

Seriaalid 2019

Mingi kusagil 5 seriaali on siin, mida veel juurde tehakse. Tore. 

18. Clique
Vaatasin, sest filmitud oli Edinburghis. Kaks hooaega olid mõlemad suht sünged. Palju tegelasi olid üliõpilased, aga polnud üldse lõbus ülikooliseriaal. Märksa tumedamad teemad.

Agatha Christie' loo põhjal tehtud mitme tuntud näitlejaga miniseriaal. Otse igav polnud, aga küüsi närima ka ei pannud.

Tänapäeva toodud Anna Karenina. Idee mõttes huvitav - oli põnev mõelda, milline Karenina aja asi millele tänapäeval vastaks (nt kui esialgne Anna tõugati seltskonna poolt ära, siis selle seriaali Anna sai meedialt nuuti jms). Samas mõni näitleja oli nagu halb.

Need, kes peaksid Levin ja Kitty olema.
D.H. Lawrence'i kahe raamatu põhjal. Täitsa naljakas vaadata. Kui raamatust lugedes ei tundu imelik, et inimesed vahepeal diipe monolooge peavad ega räägi üldse nagu tavalised inimesed, siis kusagil seriaalis reaalselt seda kuulda on harjumatu. (Ei võrdu halb.)

1960ndad Londonis (vist oli London). Tegevus toimus haiglas - peategelased arstid ja õed. Ajastu märk kasvõi seegi, et arstid olid alati mehed. Ja abielus naised enamasti ei töötanud. 

ETV näitas suvel minu rõõmuks. Noormehe õnneotsingud 19. sajandi Suurbritannias. Pole midagi üllatavat, aga ikka kena vaadata. 
Danieli mängib Hugh Dancy.
Ainult 6 osa praegu ja nii lühikesed ja kas seda veel tuleb? Peaks vist olema komöödia, aga ma eriti ei naernud. Meeldis küll. Tobias Menzies mängib. Peategelane on naine, kes peale närvivapustust tavaeluga edasi üritab minna.

Naine, ametilt arhitekt, hakkab lapsepuhkusele minema. Enne seda kohtub naisega, kes tööl tema asemikuks saab. Talle ei meeldi see uus töötaja ja ta üritab teistele ka selgeks teha, et see pole normaalne inimene. Kes on lõpuks see, kes pole normaalne - kas see, keda süüdistatakse, või see, kes süüdistab?

Vaatasin peale raamatu lugemist (väga kõva raamat!). Seriaal oli ka täitsa ponks. 19. sajandi inglise tööstuslinnas areneb lugu vabrikandi ja eksvaimuliku isemõtleva tütre vahel.

Peakangelanna Margaret Hale
Tänapäeva noortekas. Humoorikas. Peategelane, nagu tihti, on poiss, kes ei kuulu koolis nö lahedate poiste hulka.

8. Heimebane (ilusas tõlkes Koduväljak)
Norra jalgpalli kõrgliigas juhtub enneolematu lugu - ühe meeskonna peatreeneriks palgatakse naine. Meeskond on peale pikki aastaid kõrgliigasse tõusnud ja naise õlul on nüüd vastutus sealt mitte välja kukkuda. Lisaks jalgpallile ja seoses jalgpalliga on muidugi ka suhted. Oluliselt tõsiseltvõetavam kui mõni "Jalgpallurite naised".

1990ndate Põhja-Iirimaa oli veel huvitavam koht kui 1990ndate Eesti. Tegevus toimub katoliiklikus tüdrukutekoolis. Žanr on komöödia. 

Päriselt väga lamp asi. Ilmselt veel lambim neile, kes ise sel ajal
seal kohas elanud on.
Võimalik, et isegi rohkem meeldis, kui filmiversioon Thompsoni-Winsletiga. Lugu ikka sama. Ühte meest mängib Matthew Downton Abbey'st. 

I maailmasõja seriaal. Tegevus toimub Prantsusmaal asuvas Briti sõjaväehaiglas. Sõjategevust ennast ei näidata, tegelased on arstid, õed ja patsiendid.

Seriaal algab 1939. aasta augustis Poolas. Edasine tegevus toimub nii Poolas kui mõnes muus mandri-Euroopa riigis ja ka Suurbritannias. Hästi dramaatiline sõjalugu, pidevalt midagi juhtub. Peale mõne osa vaatamist peab natuke rahunema. 

3. Hjem til jul (ehk Jõuluks koju)
30-aastane naine, kellele ema pidevalt pinda käib, et ta endale mehe leiaks. Peategelasel viskab see kopa ette ja ta lubab sel aastal jõuluõhtusöögile tulla koos mehega. Lubamise hetkel on detsembri algus, seega jääb 24 päeva aega, et see mees leida.  Ehk Norra Bridget Jones? Žanrilt ilmselt romantiline komöödia, aga ma eriti ei naernud. (Samas kes tahab, leiab kohti, kus naerda.) Tänavastseenid on kaunis lumises Norra väikelinnas filmitud, seetõttu juba ilus vaadata.

Seriaali avakaader.

Natuke nagu "Miranda", aga vähe vaoshoitumas võtmes. Sisulises mõttes mitte üldse vaoshoitud. Naljakas on, aga kusagil järgmisel tasandil saad aru, et pole üldse naljaasi. Sihuke 21. sajandi Tšehhov?

"Sanditon" on Jane Austeni romaan, mida ta päris lõpetada ei jõudnud. Nüüd kuulus seriaalikirjutaja Andrew Davies kirjutas sellest seriaali. Mulle kohe algusest peale meeldis. Peategelane on muidugi kena tarmukas neidis nagu ikka, lisaks perekond kolme vennaga, kes arendavad mereäärses linnakeses kuurorti. Skandaalseim asi seriaali juures on, et Jane Austeni ekraniseering julgeti lõpetada mitteõnnelikult. See on umbes see, et päike tõuseb läänest.

See pole peategelane, aga on ka üks
lahe tegelane. Temal on õnnelik lõpp.

Kommentaarid

  1. Loodetavasti on see mitteõnnelik lõpp vaid I hooaja asi ja teises hooajas liigub tegevus edasi

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Mihkel Mutt "Tartu tuld toomas : linnauitaja ülestähendusi taaskohtumisel"

  Mõni aasta tagasi nägin Mihkel Mutti suvaliselt tänaval. Polnud tema Tartusse tagasi kolimisega siis kursis ja mõtlesin ilmselt et näe, kirjanikuhärra ka Tartus käimas. (Sest Mihkel Mutt on märksa kirjanikuhärralikum tüüp kui mõni muu kirjanik.) Siis nägin teda mingi kord veel ja hakkasin mõtlema, et huvitav mida ta jalutab siin. See suvaliselt nägemine on kõnekas tegelikult Tartu kohta. Mõni nädal tagasi peatas mind kaubamaja juures üks usukuulutaja ja küsis, mis mulle Tartu juures enim meeldib. Vastasin et suurus: ühe jalutuskäigu jooksul on võimalik näha mõnda tuttavat, isegi mitut tuntud inimest, aga samas on võimalik näha ka mitte ühtegi tuttavat inimest. Rootslased ütleks  lagom. Parasjagu (suur/väike). Raamat on ühest küljest jalutuskäik Tartus - linna füüsiline keskkond, sh jõgi. Teisalt tuleb juttu Tartu vaimust, linna peal tuntud tartlastest, ülikoolist, linna ajaloolisest rollist, võimalikust rollist tulevikus, Tartu-Tallinn vastasseisust. (Viimase kohta leiab Mut...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...

Caitlin Moran "What about men?"

Lõpuks üks raamat, kus kaanel ütles, et on naljakas, ja päriselt oligi naljakas. Mitte teema, vaid see, kuidas kirjutati. Caitlin Moran on vaimukas inimene. Kirjutab sellest, kuidas väiksest peale on tüdrukuid ja poisse ümbritsev vaimne maailm väga erinev, mistõttu oleme ka täiskasvanutena erinevad. Ja sellest, millised need mehed siis on. Raamatu lõpuks jõuab ikka sinna, et võiksime ju kõik inimesed olla, mitte tingimata mehed ja naised. Suur osa naiste ja meeste probleeme on sarnased. Enamasti olin kirjutatuga nõus. Põhiline asi, mis on ilmselge, ja ometi oli see siin kirja pandud: valge heteromees ei ole automaatselt milleski süüdi. Eile sündinud poisslaps ei vastuta selle eest, et 18. sajandil polnud naistel ühiskonnas positsiooni. Kui ütleme ühele grupile (kelle hulka kuulub ka palju lapsi) ühiskonnas, et te ei ole lahedad, teil peaks häbi olema, te olete süüdi, siis miks oleme üllatunud ja pahased, kui selles grupis vastupanu pead tõstab. Keegi ei taha ennast halvasti tunda. Raam...