Otse põhisisu juurde

25-aastased välismaa laulud (1994)

Varasemalt mul on siin olnud 20-aastased laulud, aga praegu vaatasin, et 1999. aasta polnud just suurem asi enam, siis mõtlesin, et keeraks kaugemale tagasi. Hea mõte, sest 1994. aastal olid päris ägedad laulud popid.

Ace of Base - The Sign
Minu jaoks Ace of Base on väga ehe. Nagu see Rootsi popmuusika, mis oli siis, kui Rootsi popmuusika ei kõlanud veel igal pool. Ja ma ei väsi kordamast, et esimene bänd, mille laulude sõnu kaasa laulsin, kui inglise keele sõnavara oli nii paarikümne sõna ringis.


Wet Wet Wet - Love is all around
Kui ka tervet laulu kuulata ei viitsi, siis esimesed 20 sekundit on ju lahedad. Ja see on natuke nagu kõigi Hugh Grantiga romantiliste komöödiate taustamuusika.


Prince - The most beautiful girl in the world
See jällegi on armas laul. Prince ja David Bowie jagavad kahekesi esikohta tabelis Lauljad, kelle muusikast võiks märksa rohkem teada. 


Aerosmith - Crazy
Ma ei ole väga suur muusikavideote fänn, aga see on sihuke video, mida olen täitsa viitsinud vaadata. Ei tulnud kahjuks, et seal figureerisid kaks tol hetkel hästi tuntud nägu. See on lahe laul ka tegelikult.


East 17 - Stay another day
Ikka on tundunud, et kui minul olid Backstreet Boys ja Westlife, siis natuke vanematel olid Take That ja East 17. Tollased poistebändide videod, nagu ikka, on humoorikad. See siin on kosmilise kategooria alt. Ja tundub, et on Mc Hammeri mõjudega bändiliikmeid.


Take That - Babe
Ja kui Take Thatist rääkida, siis mina kui mitte suur muusikavideote fänn võin öelda, et see video on lahe.


Boyzone - Love me for a reason
See jällegi oli Boyzone'i läbilöögilugu Suurbritannias. Polegi nende originaal, ei teadnud.


Erasure - Always
Selle laulu sõnad ilmusid Meie Meeles ja minu suur soov oli neid kaasa laulda, kui see laul MTV pealt tuli. Pagana raske oli ja laul jooksis eest ära. Muusikavideo, jällegi, on nähtus omaette.



Cranberries - Zombie
Seda lugu võisin 1994. aastal küll mitte teadvustada. Või vähemalt ei osanud teda hinnata. Aga noist, mis siin seni esitletud, peab küll ütlema, et just see on 2019. aastaks kõige vähem vananenud. Mis ei tähenda jällegi, et tema ajalooline väärtus poleks suur. Samal aastal oli ka laul Linger, mis mulle meeldib veelgi rohkem.


Whigfield - Saturday night
Aga tõsiselt, miks ei võiks muusika olla vahepeal selline pisut kergemeelne?


Madonna - Secret
1990ndate Madonna on kõige lemmikum Madonna kindlalt. 



Mariah Carey - Without you
Tänapäeval on võib-olla Ken Lee tuntum, aga enne seda oli see surematu taidlusduett mikrofonijalaga. Muide, 1994. aasta jõulude eel tuli välja Mariah' ilmselt tänini kõige rohkem tulu toov hitt All I want for Christmas is you.


Rednex - Cotton Eye Joe
Esimesed taktid juba ajavad naerma. See oleks hea laul, mida perfektselt laulma õppida. 



Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...
3 kommentaari
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...
Postita kommentaar
Loe edasi »