Aasta esimeses pooles vaatasin väga vähe filme millegipärast, aga kokku tuli ikka kusagil 2 filmi kuus.
Poola päritolu tüdruk Wighti saarelt (Elle Fanning) osaleb superstaari-laadses saates. Tema mentoriks on mingi endine ooperilaulja Vlad. Üldse polnud hea.
Bradley Cooper mängib põhjakäinud tippkokka, kes käitub inimestega vastikult. Muudes rollides mitu tuntud näitlejat (Emma Thompson, Alicia Vikander, Daniel Brühl, Matthew Rhys), aga ka see ei vasta küsimusele, milleks selline film vajalik on.
Peaks suhteliselt klassikaline Agatha Christie olema, aga minu jaoks ei tõmmanud kunagi päris käima.
Peale sõitu Viini, mis näib endiselt jumaldavat oma kunagist keisrinnat Sissit, mõtlesin, et vaataks kah neid filme Sissist Romy Schneideriga. Väga huvitav oli. Naivism sihuke. Sest selliseid kohti, kus nali tuli peale mitte sellepärast, et nalja oleks tehtud, vaid sellepärast, et kogu asi kokku oli lihtsalt nii lihtsameelne, oli päris palju.
 |
| Kas ta võis olla siin Ungari rahvast tervitamas? |
Kunagi ammu olin näinud. Hallmark movie (või vähemalt selles stiilis), mis suutis olla mitte nii halb kui need tavaliselt on. Tänapäeva toodud Romeo ja Julia lugu, kus perekondade rivaalitsemise põhjuseks on poliitika.
Judi Dench mängib mingit endist spiooni. Peaks ju väga hea olema. Oli keskpärane.
Lugesin raamatut enne filmi vaatamist. Raamat oli ok, film ei olnud päris ok. Sisu oli muudetud ja kogu värk kokku ei töötanud. Lugu on sellest, kuidas mingi briti sõjaväe tähtis mees on peale II ms Saksamaal jätkuvalt ja tema abikaasa tuleb ka sinna. Elama hakkavad nad ühe saksa arhitekti uhkes majas. Arhitekt ise jääb ka majja edasi elama. Läheb huvitavaks.
Kas liiga diip, et ma aru oleksin saanud või jättis muul põhjusel ükskõikseks. Halb ei olnud.
1920ndad. Ema Downton Abbey'st läheb New Yorki saatjannaks noorele tütarlapsele, kes loodab tantsijakarjääri alustada. Sisu poolest kisub veits seebikaks, aga kannatab vaadata. Raamatu põhjal kirjutas stsenaariumi Downton Abbey kirjutaja.
Vampiiridokumentaal. Tekitas sisemist muhelust pigem kui välimist.
Kui suvel mitte midagi kinos polnud, siis see oli vähemalt naljakas.
Dramaatiline. Noor abielupaar mesinädalail Chesili rannal. Raamat on parem, nagu ikka.
Mingi tund aega olin seda vilmi ära vaadanud, kui tekkis mõte, et see mitte ühtegi halba emotsiooni pole minus tekitanud. Ülimalt lihtne vaadata, sobibki siis, kui on mingit sellist filmi vaja, mida ei hakka heas ega halvas mõttes läbi elama.
 |
| See on Simon. |
Järjekordne film mu "lemmiknäitlejannaga" ja selles mõttes nagu ei tahtnud vaadata, aga sisu mõttes tahtsin. Lahe oli ka. Ralph Fiennes ütles vahepeal täiesti Voldemorti häälega mingeid lauseid ja. See hertsoginna, kellest siin jutustab, oli muide printsess Diana esivanem.
Rohkem kui ühel hetkel meenus Harry Potter ja ühel hetkel ka Twilight. Maitea, oli nagu veits seebikas vahepeal. Aga muusika on jätkuvalt tore ja vähemalt ei jäänud magama.
Jumalast suva, kas seal juhtus midagi või ei juhtunud, seda hõljuvat maailma on lihtsalt väga teraapiline vaadata.
Kas nüüd maailma parim just, aga muss oli hea ju. Näitlejad ka.
 |
| Lucy Boynton ja Rami Malek |
Nummi. Väike värin on sees kogu aeg vaadates, sest ega eriti ei taha, et midagi halba juhtuks.
ETV ütles reklaamis, et see kõigile ei sobi. Süsimust huumor ja veits veider ja mis veel. Oli jah väga veider ja väga naljakas. Mulle juhtus sobima. James McAvoy võib täitsa hulluke välja näha, kui tahab.
 |
| Üks vähemveidraid nägusid valikust. |
Klassikaline lugu, kuulsad inimesed mängivad (prouad Thompson ja Winslet, härrad Grant ja Rickman) ja kuna Jane Austeni ekraniseering, siis ei pea kartma, et halvasti lõpeb.
I maailmasõda pole filmitegijate poolt nii armastatud kui tema noorem (ja õudsem?) vend. Siin on tegevus just 1914-18 ja peategelaseks patsifist Vera Brittain, keda mängib Alicia Vikander. Tal tuleb hästi välja. Film on ise klassikaline sõjaaja lugu, kus lõpus on vähem tegelasi kui alguses.
Oli mingi nädalavahetus, kus vaatasin päris mitut filmi. Pühapäeva pärastlõunal panin selle enam-vähem niisama värvimise taustaks käima. Aga ohoh! Siiras, ühtlasi stiilne ilma üritamata. Lugu on sellest, kuidas keskkoolipoisid 80ndatel bändi tegema hakkavad. Ja väga toredad laulud.
Kommentaarid
Postita kommentaar