Otse põhisisu juurde

Filmid 2019

Aasta esimeses pooles vaatasin väga vähe filme millegipärast, aga kokku tuli ikka kusagil 2 filmi kuus.

Poola päritolu tüdruk Wighti saarelt (Elle Fanning) osaleb superstaari-laadses saates. Tema mentoriks on mingi endine ooperilaulja Vlad. Üldse polnud hea.

Bradley Cooper mängib põhjakäinud tippkokka, kes käitub inimestega vastikult. Muudes rollides mitu tuntud näitlejat (Emma Thompson, Alicia Vikander, Daniel Brühl, Matthew Rhys), aga ka see ei vasta küsimusele, milleks selline film vajalik on.

Peaks suhteliselt klassikaline Agatha Christie olema, aga minu jaoks ei tõmmanud kunagi päris käima.

Peale sõitu Viini, mis näib endiselt jumaldavat oma kunagist keisrinnat Sissit, mõtlesin, et vaataks kah neid filme Sissist Romy Schneideriga. Väga huvitav oli. Naivism sihuke. Sest selliseid kohti, kus nali tuli peale mitte sellepärast, et nalja oleks tehtud, vaid sellepärast, et kogu asi kokku oli lihtsalt nii lihtsameelne, oli päris palju.

Kas ta võis olla siin Ungari rahvast
tervitamas?

Kunagi ammu olin näinud. Hallmark movie (või vähemalt selles stiilis), mis suutis olla mitte nii halb kui need tavaliselt on. Tänapäeva toodud Romeo ja Julia lugu, kus perekondade rivaalitsemise põhjuseks on poliitika.

Judi Dench mängib mingit endist spiooni. Peaks ju väga hea olema. Oli keskpärane.

Lugesin raamatut enne filmi vaatamist. Raamat oli ok, film ei olnud päris ok. Sisu oli muudetud ja kogu värk kokku ei töötanud. Lugu on sellest, kuidas mingi briti sõjaväe tähtis mees on peale II ms Saksamaal jätkuvalt ja tema abikaasa tuleb ka sinna. Elama hakkavad nad ühe saksa arhitekti uhkes majas. Arhitekt ise jääb ka majja edasi elama. Läheb huvitavaks.

Kas liiga diip, et ma aru oleksin saanud või jättis muul põhjusel ükskõikseks. Halb ei olnud.

1920ndad. Ema Downton Abbey'st läheb New Yorki saatjannaks noorele tütarlapsele, kes loodab tantsijakarjääri alustada. Sisu poolest kisub veits seebikaks, aga kannatab vaadata. Raamatu põhjal kirjutas stsenaariumi Downton Abbey kirjutaja.


Vampiiridokumentaal. Tekitas sisemist muhelust pigem kui välimist.

Kui suvel mitte midagi kinos polnud, siis see oli vähemalt naljakas.

Dramaatiline. Noor abielupaar mesinädalail Chesili rannal. Raamat on parem, nagu ikka.

Mingi tund aega olin seda vilmi ära vaadanud, kui tekkis mõte, et see mitte ühtegi halba emotsiooni pole minus tekitanud. Ülimalt lihtne vaadata, sobibki siis, kui on mingit sellist filmi vaja, mida ei hakka heas ega halvas mõttes läbi elama.

See on Simon. 
Järjekordne film mu "lemmiknäitlejannaga" ja selles mõttes nagu ei tahtnud vaadata, aga sisu mõttes tahtsin. Lahe oli ka. Ralph Fiennes ütles vahepeal täiesti Voldemorti häälega mingeid lauseid ja. See hertsoginna, kellest siin jutustab, oli muide printsess Diana esivanem.

Rohkem kui ühel hetkel meenus Harry Potter ja ühel hetkel ka Twilight. Maitea, oli nagu veits seebikas vahepeal. Aga muusika on jätkuvalt tore ja vähemalt ei jäänud magama.

Jumalast suva, kas seal juhtus midagi või ei juhtunud, seda hõljuvat maailma on lihtsalt väga teraapiline vaadata.

Kas nüüd maailma parim just, aga muss oli hea ju. Näitlejad ka.

Lucy Boynton ja Rami Malek

Nummi. Väike värin on sees kogu aeg vaadates, sest ega eriti ei taha, et midagi halba juhtuks.

ETV ütles reklaamis, et see kõigile ei sobi. Süsimust huumor ja veits veider ja mis veel. Oli jah väga veider ja väga naljakas. Mulle juhtus sobima. James McAvoy võib täitsa hulluke välja näha, kui tahab.

Üks vähemveidraid nägusid valikust.

Klassikaline lugu, kuulsad inimesed mängivad (prouad Thompson ja Winslet, härrad Grant ja Rickman) ja kuna Jane Austeni ekraniseering, siis ei pea kartma, et halvasti lõpeb.

I maailmasõda pole filmitegijate poolt nii armastatud kui tema noorem (ja õudsem?) vend. Siin on tegevus just 1914-18 ja peategelaseks patsifist Vera Brittain, keda mängib Alicia Vikander. Tal tuleb hästi välja. Film on ise klassikaline sõjaaja lugu, kus lõpus on vähem tegelasi kui alguses.

Oli mingi nädalavahetus, kus vaatasin päris mitut filmi. Pühapäeva pärastlõunal panin selle enam-vähem niisama värvimise taustaks käima. Aga ohoh! Siiras, ühtlasi stiilne ilma üritamata. Lugu on sellest, kuidas keskkoolipoisid 80ndatel bändi tegema hakkavad. Ja väga toredad laulud.


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Mari Kujanpää "Koleda tüdruku päevaraamat"

Pealkiri ütleb kõik. Peategelane Malva, 14-aastane tüdruk, on veendunud, et ta on kole. Koolis klassivennad toidavad ka seda arvamust oma sihilike lausetega ja sõpru Malval pole. Peamiselt juhtub kaks asja, mis Malva mõttemaailma muutma hakkavad: ta leiab sõbra Runo, kellega neid seob kunstihuvi, ja satub kooliõe (meditsiiniõe) juurde, kes proovib Malva vaatenurka kõigutada. Lihtne raamat, kõik on selgelt välja toodud. Selge soov on sihtrühmale mingeid juhiseid anda - mille muu pärast säärast raamatut üldse kirjutada, onju. Muidugi võivad lahendused ja muutuste toimumine päriseluga võrreldes lihtsustatud tunduda, aga jällegi - kui siin asjad paremuse poole ei muutuks, poleks eriti mõtet niukest raamatut kirjutada. Roosa(de prillidega) raamat ei ole, niuke neutraalne pigem. Malval olid mitmed hakkamasaamise mehhanismid raamatu alguses juba olemas tegelikult. Talle meeldis metsas käia näiteks (teadagi, õu ja loodus - vaimse tervise võluvitsad).  Metsas olles ei tunne ma end kunagi ko...