Otse põhisisu juurde

Linnulaul

On olnud aktiivsemaid lugemisaastaid kui 2017, aga nüüd sain vähemasti ühe täitsa arvestatava paksusega raamatu läbi ja ohohoo, see oli ka täitsa hea lugeda.

Sebastian Faulksi "Linnulaul" on sihuke klassikaline raamat ma ütleks. Sõjast ja armastusest, inimesest ja sõjast. Vahepeal kirjeldab, kuidas lahinguväljal inimeste jäsemed vedelesid, vahepeal räägib sellest, kuidas noored inimesed omavahel salasuhet arendavad. On ju klassikalised teemad. Sellepärast ma lugesingi seda tegelikult, et tahtsin sihukest natuke vanakooli raamatut lugeda vahepeal, mingit sihukest, mille võiks gümnaasiumi kohustusliku kirjanduse nimekirjast leida. 

Peategelane on inglise noormees Stephen, kes 1910.aasta paiku Prantsusmaal ühe rikka mehe naisega hängib (ja mitte ainult, nagu öeldud) ja mõni aasta hiljem on I maailmasõjas sõdurina jälle Prantsusmaal.

Vist on selline raamat, kus väga palju konkreetselt ei juhtu, aga ikka on põnev lugeda. Vahepeal viskab sihukest remarque'ilikku eksistentsiaalset teemat ka ja. Võib-olla ainult Stepheni lapselapse liin, mis mingi järgnevuse näitamise vms tarvis sisse oli toodud, tundus pigem mittevajalik.

Aga. See konkreetne eestikeelne väljaanne, mida mina lugesin... Tõlke kohta ei ütle paha sõna, aga toimetaja küll pole suurem asi olnud. Ikka suht koledaid õigekirjavigu oli seal, mida põhikooliõpilane võib-olla võiks teha, aga mis korralikus raamatus küll figureerida ei tohiks. Moraal on vist see, et loe inglise keeles. Ma osaliselt lugesingi.

Kui BBC 2003.aastal inimeste lugemiseelistuste küsitluse The Big Read korraldas, sai "Linnulaul"/"Birdsong" seal 13.koha. See on üldse kaunis huvitav tabel, heitsin kohe tervenisti pilgu peale. 

Tänapäeval tehakse filmid ja seriaalid ka paljudest raamatutest, nii on "Linnulaulustki" 2012.aastal 2-osaline miniseriaal tehtud. Parimate kostüümide BAFTA laureaat, etskae.

Peaosalist mängib Eddie Redmayne. Mul on vist mingi Eddie Redmayne'i aasta.


Tähtsa naistegelase rollis on Clémence Poesy, kes varasemalt nii "Harry Potteri" filmides kui seriaalis "Gossip Girl" figureerinud. 


Valvenäitleja Matthew Goode mängib ka. (Valvenäitleja sellepärast, et ta mängib umbes igas asjas, mida ma vaatan.) 

Tšekka vuntsi. 

Ühtlasi on Richard Madden ja Joseph Mawle kohal (Elu24 kirjutaks et "Troonide mängu" staarid).



Seriaalis on ka vahepeal veits häirivaid kaadreid (ikkagi sõjavärk), nii et enne vaatamist ei maksa tervet kommikotti tühjaks süüa. 

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Mihkel Mutt "Tartu tuld toomas : linnauitaja ülestähendusi taaskohtumisel"

  Mõni aasta tagasi nägin Mihkel Mutti suvaliselt tänaval. Polnud tema Tartusse tagasi kolimisega siis kursis ja mõtlesin ilmselt et näe, kirjanikuhärra ka Tartus käimas. (Sest Mihkel Mutt on märksa kirjanikuhärralikum tüüp kui mõni muu kirjanik.) Siis nägin teda mingi kord veel ja hakkasin mõtlema, et huvitav mida ta jalutab siin. See suvaliselt nägemine on kõnekas tegelikult Tartu kohta. Mõni nädal tagasi peatas mind kaubamaja juures üks usukuulutaja ja küsis, mis mulle Tartu juures enim meeldib. Vastasin et suurus: ühe jalutuskäigu jooksul on võimalik näha mõnda tuttavat, isegi mitut tuntud inimest, aga samas on võimalik näha ka mitte ühtegi tuttavat inimest. Rootslased ütleks  lagom. Parasjagu (suur/väike). Raamat on ühest küljest jalutuskäik Tartus - linna füüsiline keskkond, sh jõgi. Teisalt tuleb juttu Tartu vaimust, linna peal tuntud tartlastest, ülikoolist, linna ajaloolisest rollist, võimalikust rollist tulevikus, Tartu-Tallinn vastasseisust. (Viimase kohta leiab Mut...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Caitlin Moran "What about men?"

Lõpuks üks raamat, kus kaanel ütles, et on naljakas, ja päriselt oligi naljakas. Mitte teema, vaid see, kuidas kirjutati. Caitlin Moran on vaimukas inimene. Kirjutab sellest, kuidas väiksest peale on tüdrukuid ja poisse ümbritsev vaimne maailm väga erinev, mistõttu oleme ka täiskasvanutena erinevad. Ja sellest, millised need mehed siis on. Raamatu lõpuks jõuab ikka sinna, et võiksime ju kõik inimesed olla, mitte tingimata mehed ja naised. Suur osa naiste ja meeste probleeme on sarnased. Enamasti olin kirjutatuga nõus. Põhiline asi, mis on ilmselge, ja ometi oli see siin kirja pandud: valge heteromees ei ole automaatselt milleski süüdi. Eile sündinud poisslaps ei vastuta selle eest, et 18. sajandil polnud naistel ühiskonnas positsiooni. Kui ütleme ühele grupile (kelle hulka kuulub ka palju lapsi) ühiskonnas, et te ei ole lahedad, teil peaks häbi olema, te olete süüdi, siis miks oleme üllatunud ja pahased, kui selles grupis vastupanu pead tõstab. Keegi ei taha ennast halvasti tunda. Raam...
Postita kommentaar
Loe edasi »