Otse põhisisu juurde

Aastaajad: sügis

Mõned impressioonid (sellest) sügisest.

Vaata ringi!
Kõigil asjadel on kaks külge. Ühest küljest on tornaadod ja orkaanid ja metsatulekahjud, teisest küljest karge õhk ja udune hommik ja sellised värvid, et hing jääb kinni, kui natuke vaatad.

Tänane ilm, muidugi, on vähe teistsugune
kui see pilt. 

Lõhn: kõdunevad lehed

Pole veel endale ses osas mõttekaaslast leidnud, aga mulle õudselt meeldib sügiseste mahakukkunud lehtede lõhn. On kohe selline omaette lõhn, ei oskagi öelda, millist üldteada lõhna ta meenutada võiks.

Huvitav võimalus: päikesesse otse sisse vaatamine
Eestis on mõni aastaaeg, mis võimaldab sellist tegevust. Kui päike on piisavalt madalale juba kukkunud ja on selline külm ja valge, nagu ta sügisel on, siis saabki temaga silmitsi seista.

Küsimus: Kas tammetõrud on veel olemas?
Pole ammu ühtegi näinud. Kastanimunad küll on.

Laul: Sügis käes, sügis käes, lehti muudkui langeb
Ühel päeval, kui tegelesin asjaga, mis eeldas numbritele tähelepanu pööramist, kummitas peas aina Sügis käes, sügis käes, lehti muudkui langeb. Tee siis oma numbritega midagi. See, kas talvetaat lumehangi toob, on juba küsitav.

Laul: Puud on punased

Aastaid kuulasin seda laulu ja mõtlesin et näe, küll on huvitav fantaasia, kus puud punased on. Sel aastal koitis, et mine tea, viimati on puud punased sellepärast, et aastaaeg on sügis. Võttis aega, aga aru sain.

Kirjandus: Puškin, Jevgeni Onegin
Juba keskkoolis kirjanduse õpetaja rääkis, et Puškin oli suur sügisefänn, sest talle meeldis lahkumise ilu. Melanhoolikute värk, arusaadav.
Ma ei taha kedagi õhutada ennast looduslikest sügishäältest kõrvaklappidega ära lõikama, aga te kuulake, kuidas Märt Avandi "Jevgeni Oneginit" ette loeb. Audioraamatus. 

Luuletus: Kuues kiri Ingile
Kuldkollane on park, kuldkollane on süda,
kaks sammu kuldsen kadumisen

Ma arvan, et see lause saaks top 10-sse küll, kui teeksin tabelit teemal "Parimad avangud eesti luules". 1.koha saaks Miski külm ja miski puhas hingas hetkeks läbi hiite Heiti Talvikult.

Teater: Oleanna
Ugala etendus, kus olid usutavad näitlejad-see on hästi. Teema oli tegelikult mõneti päevakajaline. Millised on meie rollid, ja kas siis, kui mõni neist rollidest on parajasti esiplaanil, oleme mõnest teisest oma rollist vabastatud? Võim on olulisem sõna kui võiks arvata. Ja lõpuks on kõik suhteline. Sinu ja minu mätas võivad üksteise naabermättad olla, aga täitsa eri suunda vaadata. Mina ei tea, kas ahistas siis või ei ahistanud. Ongi nii, et oleneb, kes parajasti räägib.

Rõivas: Kampsun, sall ja mantel on lahedamad rõivaesemed kui miniseelik ja ujukad. Ehk igas mõttes soojemad.

Jook: Kakao
Ja ma pean ütlema, et mõte oh, teeme nüüd kakaod meeldib mulle ehk isegi rohkem kui  jook ise. Muidugi olgu ikka see päris kakaopulbrist kakao mitte mingi suhkrune lake, mida ka müüakse.


Kommentaarid

  1. Kas talvetaat teile eile tervituseks juba natuke midagi ei saatnud? Punaste puude laulu kuulsin tänu sinu blogile esimest korda elus. Ja tammetõrudest - tundub, et neid sel aastal vist polegi. Küll aga on maas vaat et viimne kui üks tammepuuleht, mis tundub olevat mingisugune loodusemärk, sest tavaliselt hoiab tamm oma lehti kaua ja jätab osa ka külge.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Bibliofiili kampsunid

Leidsin kirjanurga arhiivisügavustest ühe vana asja, moodsa nimega on see book tag. Ei tea, kust ta algselt pärit on, aga guugeldades leiab teda täitsa palju. Võtsin endale vabaduse see eestikeelseks kohandada (ei olnudki nii lihtne).  Pole proovinud, aga pakun, et need viis raamatut on võimalik ühe päeva jooksul järjepanu läbi lugeda, sest nad on graafilised romaanid (pilti palju, teksti vähe). Teemad võivad vahepeal minna tõsiseks, aga tunneli lõpus on alati valgus.  Ketrasin Goodreadsis mitu lehekülge raamatuid läbi, soovides siia panna mingit väga pinevat raamatut. Ei leidnud. Võiks ju teada enda kohta, et ega ma selliseid eriti loe. Niisiis panin hoopis sellise, millele üliväga kaasa elasin. Raamatus pole selliseid teemasid, mida teistes noortekates poleks, aga millegipärast see raamat (ja ka selle järgi tehtud film, see film!) pääseb minu juures väga mõjule. Sellest saab klassik ma arvan (kui võtta, et 26 aastat tagasi ilmununa praegu veel klassik olla ei saa).  See...

Pernille Hughes "A Copenhagen snowmance"

Poolteist aastat tagasi järsku Londonisse kolinud taanlanna Anna on olude sunnil ühes detsembrikuus Kopenhaagenis tagasi. Tema plaan kohe jälle Londonisse naasta läheb vett vedama, kui kõik lennud lumetormi tõttu tühistatakse. (Kirjelduste järgi tundub Lääne-Euroopa aegade suurimaid lumetorme.) Kuna kõik hotellid on täis (inimesi, kelle lennud tühistati), läheb Anna omaenda korteri ukse taha, kus tal igapäevaselt üürnik sees elab. Üürnik muidugi ei ole mingi suvaline inimene vaid veetlev šotlane Jamie. Polnud seni mõelnud sellisele nähtusele nagu reklaam raamatus. Nagu seriaalides võib olla, et peategelane reisib "juhuslikult" Eestisse. "Juhuslikult" tähendab, et Visit Estonia näiteks maksis sarja tegijatele reisi seriaali sissekirjutamise kinni.  Ei oma infot, kas selle raamatu sünnil võis Taani riigi turismitalitusega pistmist olla, igal juhul selline mulje jäi. Algusest peale tuli teema, kuidas taanlased on sellised ja neil on kombeks see, edasi liiguti selle juu...