Otse põhisisu juurde

Aastaajad: sügis

Mõned impressioonid (sellest) sügisest.

Vaata ringi!
Kõigil asjadel on kaks külge. Ühest küljest on tornaadod ja orkaanid ja metsatulekahjud, teisest küljest karge õhk ja udune hommik ja sellised värvid, et hing jääb kinni, kui natuke vaatad.

Tänane ilm, muidugi, on vähe teistsugune
kui see pilt. 

Lõhn: kõdunevad lehed

Pole veel endale ses osas mõttekaaslast leidnud, aga mulle õudselt meeldib sügiseste mahakukkunud lehtede lõhn. On kohe selline omaette lõhn, ei oskagi öelda, millist üldteada lõhna ta meenutada võiks.

Huvitav võimalus: päikesesse otse sisse vaatamine
Eestis on mõni aastaaeg, mis võimaldab sellist tegevust. Kui päike on piisavalt madalale juba kukkunud ja on selline külm ja valge, nagu ta sügisel on, siis saabki temaga silmitsi seista.

Küsimus: Kas tammetõrud on veel olemas?
Pole ammu ühtegi näinud. Kastanimunad küll on.

Laul: Sügis käes, sügis käes, lehti muudkui langeb
Ühel päeval, kui tegelesin asjaga, mis eeldas numbritele tähelepanu pööramist, kummitas peas aina Sügis käes, sügis käes, lehti muudkui langeb. Tee siis oma numbritega midagi. See, kas talvetaat lumehangi toob, on juba küsitav.

Laul: Puud on punased

Aastaid kuulasin seda laulu ja mõtlesin et näe, küll on huvitav fantaasia, kus puud punased on. Sel aastal koitis, et mine tea, viimati on puud punased sellepärast, et aastaaeg on sügis. Võttis aega, aga aru sain.

Kirjandus: Puškin, Jevgeni Onegin
Juba keskkoolis kirjanduse õpetaja rääkis, et Puškin oli suur sügisefänn, sest talle meeldis lahkumise ilu. Melanhoolikute värk, arusaadav.
Ma ei taha kedagi õhutada ennast looduslikest sügishäältest kõrvaklappidega ära lõikama, aga te kuulake, kuidas Märt Avandi "Jevgeni Oneginit" ette loeb. Audioraamatus. 

Luuletus: Kuues kiri Ingile
Kuldkollane on park, kuldkollane on süda,
kaks sammu kuldsen kadumisen

Ma arvan, et see lause saaks top 10-sse küll, kui teeksin tabelit teemal "Parimad avangud eesti luules". 1.koha saaks Miski külm ja miski puhas hingas hetkeks läbi hiite Heiti Talvikult.

Teater: Oleanna
Ugala etendus, kus olid usutavad näitlejad-see on hästi. Teema oli tegelikult mõneti päevakajaline. Millised on meie rollid, ja kas siis, kui mõni neist rollidest on parajasti esiplaanil, oleme mõnest teisest oma rollist vabastatud? Võim on olulisem sõna kui võiks arvata. Ja lõpuks on kõik suhteline. Sinu ja minu mätas võivad üksteise naabermättad olla, aga täitsa eri suunda vaadata. Mina ei tea, kas ahistas siis või ei ahistanud. Ongi nii, et oleneb, kes parajasti räägib.

Rõivas: Kampsun, sall ja mantel on lahedamad rõivaesemed kui miniseelik ja ujukad. Ehk igas mõttes soojemad.

Jook: Kakao
Ja ma pean ütlema, et mõte oh, teeme nüüd kakaod meeldib mulle ehk isegi rohkem kui  jook ise. Muidugi olgu ikka see päris kakaopulbrist kakao mitte mingi suhkrune lake, mida ka müüakse.


Kommentaarid

  1. Kas talvetaat teile eile tervituseks juba natuke midagi ei saatnud? Punaste puude laulu kuulsin tänu sinu blogile esimest korda elus. Ja tammetõrudest - tundub, et neid sel aastal vist polegi. Küll aga on maas vaat et viimne kui üks tammepuuleht, mis tundub olevat mingisugune loodusemärk, sest tavaliselt hoiab tamm oma lehti kaua ja jätab osa ka külge.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...