Otse põhisisu juurde

Aastaajad: sügis

Mõned impressioonid (sellest) sügisest.

Vaata ringi!
Kõigil asjadel on kaks külge. Ühest küljest on tornaadod ja orkaanid ja metsatulekahjud, teisest küljest karge õhk ja udune hommik ja sellised värvid, et hing jääb kinni, kui natuke vaatad.

Tänane ilm, muidugi, on vähe teistsugune
kui see pilt. 

Lõhn: kõdunevad lehed

Pole veel endale ses osas mõttekaaslast leidnud, aga mulle õudselt meeldib sügiseste mahakukkunud lehtede lõhn. On kohe selline omaette lõhn, ei oskagi öelda, millist üldteada lõhna ta meenutada võiks.

Huvitav võimalus: päikesesse otse sisse vaatamine
Eestis on mõni aastaaeg, mis võimaldab sellist tegevust. Kui päike on piisavalt madalale juba kukkunud ja on selline külm ja valge, nagu ta sügisel on, siis saabki temaga silmitsi seista.

Küsimus: Kas tammetõrud on veel olemas?
Pole ammu ühtegi näinud. Kastanimunad küll on.

Laul: Sügis käes, sügis käes, lehti muudkui langeb
Ühel päeval, kui tegelesin asjaga, mis eeldas numbritele tähelepanu pööramist, kummitas peas aina Sügis käes, sügis käes, lehti muudkui langeb. Tee siis oma numbritega midagi. See, kas talvetaat lumehangi toob, on juba küsitav.

Laul: Puud on punased

Aastaid kuulasin seda laulu ja mõtlesin et näe, küll on huvitav fantaasia, kus puud punased on. Sel aastal koitis, et mine tea, viimati on puud punased sellepärast, et aastaaeg on sügis. Võttis aega, aga aru sain.

Kirjandus: Puškin, Jevgeni Onegin
Juba keskkoolis kirjanduse õpetaja rääkis, et Puškin oli suur sügisefänn, sest talle meeldis lahkumise ilu. Melanhoolikute värk, arusaadav.
Ma ei taha kedagi õhutada ennast looduslikest sügishäältest kõrvaklappidega ära lõikama, aga te kuulake, kuidas Märt Avandi "Jevgeni Oneginit" ette loeb. Audioraamatus. 

Luuletus: Kuues kiri Ingile
Kuldkollane on park, kuldkollane on süda,
kaks sammu kuldsen kadumisen

Ma arvan, et see lause saaks top 10-sse küll, kui teeksin tabelit teemal "Parimad avangud eesti luules". 1.koha saaks Miski külm ja miski puhas hingas hetkeks läbi hiite Heiti Talvikult.

Teater: Oleanna
Ugala etendus, kus olid usutavad näitlejad-see on hästi. Teema oli tegelikult mõneti päevakajaline. Millised on meie rollid, ja kas siis, kui mõni neist rollidest on parajasti esiplaanil, oleme mõnest teisest oma rollist vabastatud? Võim on olulisem sõna kui võiks arvata. Ja lõpuks on kõik suhteline. Sinu ja minu mätas võivad üksteise naabermättad olla, aga täitsa eri suunda vaadata. Mina ei tea, kas ahistas siis või ei ahistanud. Ongi nii, et oleneb, kes parajasti räägib.

Rõivas: Kampsun, sall ja mantel on lahedamad rõivaesemed kui miniseelik ja ujukad. Ehk igas mõttes soojemad.

Jook: Kakao
Ja ma pean ütlema, et mõte oh, teeme nüüd kakaod meeldib mulle ehk isegi rohkem kui  jook ise. Muidugi olgu ikka see päris kakaopulbrist kakao mitte mingi suhkrune lake, mida ka müüakse.


Kommentaarid

  1. Kas talvetaat teile eile tervituseks juba natuke midagi ei saatnud? Punaste puude laulu kuulsin tänu sinu blogile esimest korda elus. Ja tammetõrudest - tundub, et neid sel aastal vist polegi. Küll aga on maas vaat et viimne kui üks tammepuuleht, mis tundub olevat mingisugune loodusemärk, sest tavaliselt hoiab tamm oma lehti kaua ja jätab osa ka külge.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Mihkel Mutt "Tartu tuld toomas : linnauitaja ülestähendusi taaskohtumisel"

  Mõni aasta tagasi nägin Mihkel Mutti suvaliselt tänaval. Polnud tema Tartusse tagasi kolimisega siis kursis ja mõtlesin ilmselt et näe, kirjanikuhärra ka Tartus käimas. (Sest Mihkel Mutt on märksa kirjanikuhärralikum tüüp kui mõni muu kirjanik.) Siis nägin teda mingi kord veel ja hakkasin mõtlema, et huvitav mida ta jalutab siin. See suvaliselt nägemine on kõnekas tegelikult Tartu kohta. Mõni nädal tagasi peatas mind kaubamaja juures üks usukuulutaja ja küsis, mis mulle Tartu juures enim meeldib. Vastasin et suurus: ühe jalutuskäigu jooksul on võimalik näha mõnda tuttavat, isegi mitut tuntud inimest, aga samas on võimalik näha ka mitte ühtegi tuttavat inimest. Rootslased ütleks  lagom. Parasjagu (suur/väike). Raamat on ühest küljest jalutuskäik Tartus - linna füüsiline keskkond, sh jõgi. Teisalt tuleb juttu Tartu vaimust, linna peal tuntud tartlastest, ülikoolist, linna ajaloolisest rollist, võimalikust rollist tulevikus, Tartu-Tallinn vastasseisust. (Viimase kohta leiab Mut...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...

Caitlin Moran "What about men?"

Lõpuks üks raamat, kus kaanel ütles, et on naljakas, ja päriselt oligi naljakas. Mitte teema, vaid see, kuidas kirjutati. Caitlin Moran on vaimukas inimene. Kirjutab sellest, kuidas väiksest peale on tüdrukuid ja poisse ümbritsev vaimne maailm väga erinev, mistõttu oleme ka täiskasvanutena erinevad. Ja sellest, millised need mehed siis on. Raamatu lõpuks jõuab ikka sinna, et võiksime ju kõik inimesed olla, mitte tingimata mehed ja naised. Suur osa naiste ja meeste probleeme on sarnased. Enamasti olin kirjutatuga nõus. Põhiline asi, mis on ilmselge, ja ometi oli see siin kirja pandud: valge heteromees ei ole automaatselt milleski süüdi. Eile sündinud poisslaps ei vastuta selle eest, et 18. sajandil polnud naistel ühiskonnas positsiooni. Kui ütleme ühele grupile (kelle hulka kuulub ka palju lapsi) ühiskonnas, et te ei ole lahedad, teil peaks häbi olema, te olete süüdi, siis miks oleme üllatunud ja pahased, kui selles grupis vastupanu pead tõstab. Keegi ei taha ennast halvasti tunda. Raam...