Otse põhisisu juurde

Lubage veel lisada

See punkt jäi eelmisest postitusest maha. Ka midagi, mille peale ma ükspäev mõtlesin.

Seriaalides ja filmides (aga eriti seriaalides, sest need on ajaliselt pikema kestusega) on tihtilugu nii, et kohe alguses kohtub peategelane mingi teise inimesega, kellest saab tema tähtsaim romantiline huviobjekt. Võiks lausa öelda et elu armastus. Asi ongi ju meelega nõnda üles seatud, et vaataja niimoodi arvaks. Ja kui nüüd kunagi hiljem seriaali jooksul ilmub mingi teine inimene, kes tahab ise peategelasega plaani pidada, siis automaatselt mõtled, et see pole tema jaoks see õige, vaid ikka see, kellega ta kohe alguses kohtus. Aga miks see peab nii olema? Miks ei võiks põhiline love interest mängu tulla alles hiljem ja esmane love interest oleks mingi suvakam tegelane? Mulle näiteks väga meeldiks selline revolutsiooniline seebikas, kus peategelased ei lõpetaks sarja omavahel koos, vaid mõlemad erinevate kaaslastega. Kindlasti on selliseid variante ka olemas, lihtsalt valdavalt on teisiti.

Ja siis teine asi, millele ma ka vahepeal mõtlen, on minevikus toimuvate filmide ja seriaalide tegelaste sünniaastad. Noh, et "ENSV" peretütar Pille sünniaasta võiks olla mingi 1969, seega oleks ta praegu hilistes 40ndates. Või nii, et kas Mary "Downton Abbey" seriaalist, kelle sünniaasta oli 1891, elas nii kaua, et näha näiteks 1960-70ndate maailma, kus naised aina enam silma hakkasid paistma. Huvitav, mida ta arvas sellest või mis elu ta ise tol hetkel elas? Kus oli tema poeg George (sünd. 1921), kes sai täisealiseks just siis, kui maailmas sõjaks läks? Sama asja võib muidugi ka ajalooliste isikute puhul mõelda. Et mis sündmused nende eluea sisse jäid.

Muud ma ei tahtnudki öelda.

Kommentaarid

  1. Sellepärast mulle ei meeldigi, kui sellised seriaalid nagu "Downton Abbey" ära lõpetatakse. Aeg ja elud ju lähevad edasi ja olid huvitavad ajad. Ka nende järglaste edasist elu oleks olnud huvitav vaadata.

    VastaKustuta
  2. Tänapäeval on vist enamasti jätkamise või mittejätkamise põhjuseks vaatajanumbrid. Sellepärast tuleb päris palju ette ka seda, et mingit täiesti maha käinud seriaali tehakse veel mitu aastat edasi, sest fännid on väga ustavad ja vaatavad isegi juhul, kui asi jumala jama on.

    "Dowton Abbey" oli minu mäletamist mööda erandiks ja lõpetati ära sellepärast, et siis ära lõpetada, kui asi kellelegi veel korda läheb, mitte sellepärast, et vaatajaid poleks olnud.

    Ma pole nüüd kindel, kuidas see minu jutt sinu kommentaariga seotud on :D Igal juhul. Mulle vist meeldib, kui asjad on mingil hetkel kindlalt lõpetatud. Näiteks sihuke asi, mida "Harry Potteri" autor teeb/tegi, et kirjutas raamatud ära ja hakkas peale seda intervjuudes või oma Twitteri lehel pajatama, mis ühest või teisest tegelasest peale raamatuid edasi sai vms, on mulle vist natuke imelik. Kui on läbi, siis on läbi.

    Teisalt muidugi...kui lihtsalt arutleda, mis ühest või teisest tegelasest kusagil saada võis, siis on see samas nagu ok ja isegi huvitav.

    Tundub, et see on keeruline teema ja ma räägin kohati endale vastu ;)

    Aga Mary puhul ma mõtlen, et kui iganes vanaks ta elas, siis ta jäi alati vähemalt osaliselt mõisapreiliks (mis ei tähenda, et ta poleks uuendusi oma ellu lasknud). Ilmselt sellepärast, et ikka on mingi nostalgia selle aja suhtes, mis oli siis, kui oli sinu noorusaeg.

    See on vist aegade pikim kommentaar siin. Ja veelkord, ma pole kindel, kui palju see sinu kirjutatuga seotud on :P

    VastaKustuta
  3. Ma olen nõus, et kui asi igavaks läheb, ära lõpetatakse. Aga kui asja suudetakse mitteigavana jätkata, siis ei tohiks ikka ära lõpetada. Ja tihtipeale tõmmatakse nende heade - pikkade - seriaalide ots mingi lollaka hurraaga kokku - Downtonis oli samamoodi - ühtäkki oli kõik kõigil hästi. Kõik jah ootavad seda, et kõigil oleks kõik hästi, aga see on eluvõõras, et korraga kõigil nii läheb.

    VastaKustuta
  4. Jep. Mingid liinid nagu ei saa piisavalt palju arenemisaega, ühtäkki juba lõpp paistab ja vaja otsad korralikult kokku siduda.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Niina Mero "Inglise romanss"

  Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.) Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis. Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener?  Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirj...

André Aciman "The gentleman from Peru"

Seltskond sõpru on Itaalias mõneks ajaks sunnitult paiksed, sest ootavad oma sõiduvahendi töökorda saamist. Algul tundub, et sõpru on kokku jube palju (vist kaheksa?) ja kuidas nad küll kõik meelde jäävad, aga selgub, et ei peagi jääma, pole nii oluline.  Sõpruskonna tähelepanu haarab samas hotellis peatuv härra, keda nad tihti restoranis jälgima jäävad. Kui härra ühel päeval nende juurde juttu rääkima tuleb, muutub ta veel huvitavamaks. Tal tunduvad olevat lausa üleloomulikud võimed. Suurt osa tekstist võiks nimetada vana mehe filosofeerimiseks või targutamiseks või heietamiseks. Võib-olla see muutuks aeglaseks ja tüütuks, aga raamat on nii õhuke, et seda ei jõua juhtuda.  Kui juba välise peale läks, siis mõtlesin lugedes taaskord, kuidas mulle meeldib lugeda korralikke kõvakaanelisi raamatuid. See nägi veel nii ilus välja ka.  Aga sisu mõttes on lugu ilmselt sellest, kuidas minevik inimesi kummitada võib. Ja armastusest muidugi, millest ikka siis.  Us in others, is...

Katarina Widholm "Käraste vänner"

  Kolmas raamat Betty raamatute sarjast. Esimene ja teine osa on eesti keeles olemas, loodetavasti Sinisuka kirjastus avaldab ikka kolmanda ja neljanda osa ka. 3. osa tegevus toimub aastail 1949-1951. Betty elab jätkuvalt Stockholmis, on abielus, tal on kaks last, ühtlasi peab ta raamatupoodi ja omab väikest kirjastust.  Raamatu avastseenis tähistatakse Betty 30. sünnipäeva. Humoorikaim osa selle juures on Betty mõtisklus, kuidas ta on juba vana naine. (Ilmselt tõetruu mõte 1949. aastal.) Huvitav oli jälgida, kuidas järjepidevalt kirjeldati Betty koduseid toimetusi (peamiselt söögitegemist ja koristamist). Kusagil järgmises lauses või lõigus oli justkui muuseas ära toodud ka see, mida tema mees samal ajal tegi. Ja mida ta tegi? Istus tugitoolis ja luges lehte. Aeg oli selline. Ja ega Betty kurtnud. Oli loomulik asi, et ta pidi hakkama saama nii tööga (tema huvi/sissetulek) kui koduga (tema kohustus). Üks koht oli, kus mees lubas ise nõud ära pesta, sest Betty pidi tööle minema...