Otse põhisisu juurde

Bernadotte'ide kuningannad #7 - Louise

Louise Alexandra Marie Irene
Mountbatten
Järjekordne Louise sündis Saksamaal 1889. aastal. Tema isa oli Battenbergi prints ja ema Hesse printsess. Louise'i emapoolne tädi oli Venemaa viimane tsarinna Alexandra. Louise'il endal oli üks õde ja kaks venda. Nende lapsepõlv möödus seoses sõjaväelasest isa tööga mitmes erinevas Briti impeeriumi valduses.

1914. aastal läks Louise koos emaga Venemaa sugulastele külla. Reis väga pikaks ei kujunenud, sest sõda algas ja Louise'i ema pidi oma kullakukrut kergendama, et Haapsalust paadiga neutraalsesse Rootsi sõita. (Näe, ometi saab Eestit mainida.) Rootsis ööbiti kohaliku kroonprintsipaari pool (kroonprintsist sai hiljem Louise'i abikaasa, aga natuke läks veel aega).

Sõja ajal töötas Louise mitmes Prantsuse sõjaväehaiglas õena. Kui sõda lõppes, oli ta 29-aastane vallaline naine Londonis. Tolle aja mõistes hakkas juba vanatüdruku poole kiskuma. Mitte et tal austajaid poleks olnud, aga juhtus nii, et kõrgest soost mehed, kellele tema meeldis, ei meeldinud talle, ja need, kes talle meeldisid, olid vanematele vastukarva. Pluss üks mõlemapoolselt sobiv kandidaat oli sõjas hukka saanud.

1923 .aastal oli Rootsi kroonprints Gustav Adolf (eelmise postituse Margareti lesk) Londonis käimas ja hakkas Louise'ile silma heitma. Kuigi Louise oli nooremana lubanud, et tema ühegi kuninga ega lesega ei abiellu, võttis ta Gustav Adolfi kosjad siiski vastu. (Gustav Adolfi esimene abikaasa Margaret oli muide Louise'i vanaonu tütar, nii et mitte kõige kaugem sugulane.)

Louise'i kihlakleit. Tahaks endale ka,
tundub selline mõnus hõlst.

Kuna Louise'i käsitleti Briti kuningakoja liikmena, sõlmiti tema abiellumisega seoses Suurbritannia ja Rootsi vahel lausa suurejooneline leping. Pulmad toimusid samal 1923. aastal Londonis, Ühendkuningriigi kuningas George V (Louise'i vanaonu poeg) oli ka kohal.

1925. aastal sündis surnult Louise'i ainus laps. Selle kohta, kuidas ta 5 lapsega oma mehe eelmisest abielust läbi sai, ei räägi wiki midagi.  Kui ta 1923 neile kasuemaks tuli, oli vanim laps 17-aastane ja noorim 7-aastane. Huvitaval kombel oli nii Louise'i kui tema kasulaste vanavanaema ei keegi muu kui Suurbritannia kuninganna Victoria.

1930. aastal, kui Rootsi senine kuninganna Victoria suri, pandi Louise'i õlule riigi esimese naise ülesanded (tiitli poolest jäi ta siiski kroonprintsessiks, sest vana kuningas oli elus ja kuningas edasi). See tähendas peamiselt igasuguste heategevusorganisatsioonide või meditsiiniga seotud asutuste patrooniks olemist. Louise'i jaoks oli see pisut harjumatu, sest oma abielueelses elus oli ta pigem praktilisema töö tegija olnud.

Louise'i rõivastus 1937. aasta George VI kroonimispidustusteks
Inglismaal. Ja siis veel ühed kingad, sest need olid lihtsalt ilusad.

II maailmasõja ajal oli Louise Punase Risti juures aktiivne tegelane, samuti tegeles (neutraalse riigi esindajana) sõjas vastaspooltele sattunud perede ja sõprade sõnumite vahendamisega.

1950. aastal suri kuningas Gustav V ja kuningaks sai Louise'i abikaasa Gustav VI Adolfi nime all. Louise oli seega nüüd kuninganna, aga ta ei arvanud ennast seetõttu kuidagi erilisemaks ega oodanud ka teistelt seda arvamist. Pigem oli ta moodsate vaadetega naine, kes arvas, et kuninglikke tegelasi ei pea ette ja taha kummardama.

Kuningas ja kuninganna-
täitsa tavalised

Maitea, kui palju rootslased oma kuningannat imetlesid, aga Louise ise arvas, et rootslased on üks kõige vähem vulgaarseid rahvaid ja et rootsi naistes (olenemata seisusest) on mingi loomulik väärikus. Ühtlasi leidis ta, et naised on vaimsete võimete poolest meestega igati võrdsed ja väärivad võrdseid võimalusi.

Mõned Louise'i käekotid umbes
20.sajandi keskpaigast.

Louise'i viimane avalik ülesastumine oli 1964. aasta detsembris Nobeli preemiate jagamisel. Ta suri märtsis 1965.

Hiljuti 95-aastaseks saanud (Elizabeth II abikaasa) prints Philip on selle Louise'i õepoeg. Hämmastavad need suguvõsarägastikud.

Mitmeid pilte sain taas Livrustkammareni lehelt.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...

Bibliofiili kampsunid

Leidsin kirjanurga arhiivisügavustest ühe vana asja, moodsa nimega on see book tag. Ei tea, kust ta algselt pärit on, aga guugeldades leiab teda täitsa palju. Võtsin endale vabaduse see eestikeelseks kohandada (ei olnudki nii lihtne).  Pole proovinud, aga pakun, et need viis raamatut on võimalik ühe päeva jooksul järjepanu läbi lugeda, sest nad on graafilised romaanid (pilti palju, teksti vähe). Teemad võivad vahepeal minna tõsiseks, aga tunneli lõpus on alati valgus.  Ketrasin Goodreadsis mitu lehekülge raamatuid läbi, soovides siia panna mingit väga pinevat raamatut. Ei leidnud. Võiks ju teada enda kohta, et ega ma selliseid eriti loe. Niisiis panin hoopis sellise, millele üliväga kaasa elasin. Raamatus pole selliseid teemasid, mida teistes noortekates poleks, aga millegipärast see raamat (ja ka selle järgi tehtud film, see film!) pääseb minu juures väga mõjule. Sellest saab klassik ma arvan (kui võtta, et 26 aastat tagasi ilmununa praegu veel klassik olla ei saa).  See...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi...