Otse põhisisu juurde

Bernadotte'ide kuningannad #7 - Louise

Louise Alexandra Marie Irene
Mountbatten
Järjekordne Louise sündis Saksamaal 1889. aastal. Tema isa oli Battenbergi prints ja ema Hesse printsess. Louise'i emapoolne tädi oli Venemaa viimane tsarinna Alexandra. Louise'il endal oli üks õde ja kaks venda. Nende lapsepõlv möödus seoses sõjaväelasest isa tööga mitmes erinevas Briti impeeriumi valduses.

1914. aastal läks Louise koos emaga Venemaa sugulastele külla. Reis väga pikaks ei kujunenud, sest sõda algas ja Louise'i ema pidi oma kullakukrut kergendama, et Haapsalust paadiga neutraalsesse Rootsi sõita. (Näe, ometi saab Eestit mainida.) Rootsis ööbiti kohaliku kroonprintsipaari pool (kroonprintsist sai hiljem Louise'i abikaasa, aga natuke läks veel aega).

Sõja ajal töötas Louise mitmes Prantsuse sõjaväehaiglas õena. Kui sõda lõppes, oli ta 29-aastane vallaline naine Londonis. Tolle aja mõistes hakkas juba vanatüdruku poole kiskuma. Mitte et tal austajaid poleks olnud, aga juhtus nii, et kõrgest soost mehed, kellele tema meeldis, ei meeldinud talle, ja need, kes talle meeldisid, olid vanematele vastukarva. Pluss üks mõlemapoolselt sobiv kandidaat oli sõjas hukka saanud.

1923 .aastal oli Rootsi kroonprints Gustav Adolf (eelmise postituse Margareti lesk) Londonis käimas ja hakkas Louise'ile silma heitma. Kuigi Louise oli nooremana lubanud, et tema ühegi kuninga ega lesega ei abiellu, võttis ta Gustav Adolfi kosjad siiski vastu. (Gustav Adolfi esimene abikaasa Margaret oli muide Louise'i vanaonu tütar, nii et mitte kõige kaugem sugulane.)

Louise'i kihlakleit. Tahaks endale ka,
tundub selline mõnus hõlst.

Kuna Louise'i käsitleti Briti kuningakoja liikmena, sõlmiti tema abiellumisega seoses Suurbritannia ja Rootsi vahel lausa suurejooneline leping. Pulmad toimusid samal 1923. aastal Londonis, Ühendkuningriigi kuningas George V (Louise'i vanaonu poeg) oli ka kohal.

1925. aastal sündis surnult Louise'i ainus laps. Selle kohta, kuidas ta 5 lapsega oma mehe eelmisest abielust läbi sai, ei räägi wiki midagi.  Kui ta 1923 neile kasuemaks tuli, oli vanim laps 17-aastane ja noorim 7-aastane. Huvitaval kombel oli nii Louise'i kui tema kasulaste vanavanaema ei keegi muu kui Suurbritannia kuninganna Victoria.

1930. aastal, kui Rootsi senine kuninganna Victoria suri, pandi Louise'i õlule riigi esimese naise ülesanded (tiitli poolest jäi ta siiski kroonprintsessiks, sest vana kuningas oli elus ja kuningas edasi). See tähendas peamiselt igasuguste heategevusorganisatsioonide või meditsiiniga seotud asutuste patrooniks olemist. Louise'i jaoks oli see pisut harjumatu, sest oma abielueelses elus oli ta pigem praktilisema töö tegija olnud.

Louise'i rõivastus 1937. aasta George VI kroonimispidustusteks
Inglismaal. Ja siis veel ühed kingad, sest need olid lihtsalt ilusad.

II maailmasõja ajal oli Louise Punase Risti juures aktiivne tegelane, samuti tegeles (neutraalse riigi esindajana) sõjas vastaspooltele sattunud perede ja sõprade sõnumite vahendamisega.

1950. aastal suri kuningas Gustav V ja kuningaks sai Louise'i abikaasa Gustav VI Adolfi nime all. Louise oli seega nüüd kuninganna, aga ta ei arvanud ennast seetõttu kuidagi erilisemaks ega oodanud ka teistelt seda arvamist. Pigem oli ta moodsate vaadetega naine, kes arvas, et kuninglikke tegelasi ei pea ette ja taha kummardama.

Kuningas ja kuninganna-
täitsa tavalised

Maitea, kui palju rootslased oma kuningannat imetlesid, aga Louise ise arvas, et rootslased on üks kõige vähem vulgaarseid rahvaid ja et rootsi naistes (olenemata seisusest) on mingi loomulik väärikus. Ühtlasi leidis ta, et naised on vaimsete võimete poolest meestega igati võrdsed ja väärivad võrdseid võimalusi.

Mõned Louise'i käekotid umbes
20.sajandi keskpaigast.

Louise'i viimane avalik ülesastumine oli 1964. aasta detsembris Nobeli preemiate jagamisel. Ta suri märtsis 1965.

Hiljuti 95-aastaseks saanud (Elizabeth II abikaasa) prints Philip on selle Louise'i õepoeg. Hämmastavad need suguvõsarägastikud.

Mitmeid pilte sain taas Livrustkammareni lehelt.

Kommentaarid

Popid

Vigin

Üldises plaanis olen ma tolerantne. Mis puutub eri rassidesse, rahvustesse, mitmesugustesse vähemustesse nt. Igapäevaselt ma pole tolerantne. Olen korduvalt mõelnud neist pisiasjadest, mis mind ärritavad, nimekirja teha, aga ei julge, sest see tuleks nii ilmatumalt pikk. Järgnevalt siiski mõned (üksikud) näited, selline pisikene sissejuhatus, öelgem. Kui astroloogiasse näiteks kalduda, siis klassikud ütlevad, et Lõvidele olla iseloomulik vigade nimekirju teha. Ja ka konkreetsetele inimestele neid esitada. Ma päris nii hulluks ei aja, lihtsalt esitaks mõned tähelepanekud. Elus ikka paned asju tähele. Matsutamine (jm sinna alla kuuluv, muuhulgas ei meeldi näha söödavat toitu teise inimese suus- seega, hea oleks suu söömise ajal kinni hoida) luristamine (nii nohu korral kui joogiga, viimase puhul kõrrega luristamine ei loe) köhimine & nuuskamine (saan aru, et paratamatud asjad, aga siiski..mõningad inimesed oskavad erakordselt ärritavalt haiged olla) hingamine (selline kuuldav ja viha...

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Eriti oluline info

Juhtusin täna korraks "Vaprate" peale. Amber on tagasi. Ainuke lause, mida nägin teda ütlemas, oli mingi eriti kohatu küsimus Bridgetile stiilis "Kas Owen on teil Jackie'ga kahepeale?" Oo, ja kes veel pole näinud, siis siin on humoorikas lühikokkuvõte sellest, mis tolles seebis ~20 aasta vältel juhtunud on. Jooksutab juhtme kenasti kokku. Ja siin veel üks ajalooliselt oluline stseen aastast 1987. Head elamust! Päeva küsimus: Millises asutuses on kõige rohkem (suurim kontsentratsioon) kontsakingalembeseid neidiseid?

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...