Otse põhisisu juurde

Bernadotte'ide kuningannad #7 - Louise

Louise Alexandra Marie Irene
Mountbatten
Järjekordne Louise sündis Saksamaal 1889. aastal. Tema isa oli Battenbergi prints ja ema Hesse printsess. Louise'i emapoolne tädi oli Venemaa viimane tsarinna Alexandra. Louise'il endal oli üks õde ja kaks venda. Nende lapsepõlv möödus seoses sõjaväelasest isa tööga mitmes erinevas Briti impeeriumi valduses.

1914. aastal läks Louise koos emaga Venemaa sugulastele külla. Reis väga pikaks ei kujunenud, sest sõda algas ja Louise'i ema pidi oma kullakukrut kergendama, et Haapsalust paadiga neutraalsesse Rootsi sõita. (Näe, ometi saab Eestit mainida.) Rootsis ööbiti kohaliku kroonprintsipaari pool (kroonprintsist sai hiljem Louise'i abikaasa, aga natuke läks veel aega).

Sõja ajal töötas Louise mitmes Prantsuse sõjaväehaiglas õena. Kui sõda lõppes, oli ta 29-aastane vallaline naine Londonis. Tolle aja mõistes hakkas juba vanatüdruku poole kiskuma. Mitte et tal austajaid poleks olnud, aga juhtus nii, et kõrgest soost mehed, kellele tema meeldis, ei meeldinud talle, ja need, kes talle meeldisid, olid vanematele vastukarva. Pluss üks mõlemapoolselt sobiv kandidaat oli sõjas hukka saanud.

1923 .aastal oli Rootsi kroonprints Gustav Adolf (eelmise postituse Margareti lesk) Londonis käimas ja hakkas Louise'ile silma heitma. Kuigi Louise oli nooremana lubanud, et tema ühegi kuninga ega lesega ei abiellu, võttis ta Gustav Adolfi kosjad siiski vastu. (Gustav Adolfi esimene abikaasa Margaret oli muide Louise'i vanaonu tütar, nii et mitte kõige kaugem sugulane.)

Louise'i kihlakleit. Tahaks endale ka,
tundub selline mõnus hõlst.

Kuna Louise'i käsitleti Briti kuningakoja liikmena, sõlmiti tema abiellumisega seoses Suurbritannia ja Rootsi vahel lausa suurejooneline leping. Pulmad toimusid samal 1923. aastal Londonis, Ühendkuningriigi kuningas George V (Louise'i vanaonu poeg) oli ka kohal.

1925. aastal sündis surnult Louise'i ainus laps. Selle kohta, kuidas ta 5 lapsega oma mehe eelmisest abielust läbi sai, ei räägi wiki midagi.  Kui ta 1923 neile kasuemaks tuli, oli vanim laps 17-aastane ja noorim 7-aastane. Huvitaval kombel oli nii Louise'i kui tema kasulaste vanavanaema ei keegi muu kui Suurbritannia kuninganna Victoria.

1930. aastal, kui Rootsi senine kuninganna Victoria suri, pandi Louise'i õlule riigi esimese naise ülesanded (tiitli poolest jäi ta siiski kroonprintsessiks, sest vana kuningas oli elus ja kuningas edasi). See tähendas peamiselt igasuguste heategevusorganisatsioonide või meditsiiniga seotud asutuste patrooniks olemist. Louise'i jaoks oli see pisut harjumatu, sest oma abielueelses elus oli ta pigem praktilisema töö tegija olnud.

Louise'i rõivastus 1937. aasta George VI kroonimispidustusteks
Inglismaal. Ja siis veel ühed kingad, sest need olid lihtsalt ilusad.

II maailmasõja ajal oli Louise Punase Risti juures aktiivne tegelane, samuti tegeles (neutraalse riigi esindajana) sõjas vastaspooltele sattunud perede ja sõprade sõnumite vahendamisega.

1950. aastal suri kuningas Gustav V ja kuningaks sai Louise'i abikaasa Gustav VI Adolfi nime all. Louise oli seega nüüd kuninganna, aga ta ei arvanud ennast seetõttu kuidagi erilisemaks ega oodanud ka teistelt seda arvamist. Pigem oli ta moodsate vaadetega naine, kes arvas, et kuninglikke tegelasi ei pea ette ja taha kummardama.

Kuningas ja kuninganna-
täitsa tavalised

Maitea, kui palju rootslased oma kuningannat imetlesid, aga Louise ise arvas, et rootslased on üks kõige vähem vulgaarseid rahvaid ja et rootsi naistes (olenemata seisusest) on mingi loomulik väärikus. Ühtlasi leidis ta, et naised on vaimsete võimete poolest meestega igati võrdsed ja väärivad võrdseid võimalusi.

Mõned Louise'i käekotid umbes
20.sajandi keskpaigast.

Louise'i viimane avalik ülesastumine oli 1964. aasta detsembris Nobeli preemiate jagamisel. Ta suri märtsis 1965.

Hiljuti 95-aastaseks saanud (Elizabeth II abikaasa) prints Philip on selle Louise'i õepoeg. Hämmastavad need suguvõsarägastikud.

Mitmeid pilte sain taas Livrustkammareni lehelt.

Kommentaarid

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...