Otse põhisisu juurde

Lubage veel lisada

See punkt jäi eelmisest postitusest maha. Ka midagi, mille peale ma ükspäev mõtlesin.

Seriaalides ja filmides (aga eriti seriaalides, sest need on ajaliselt pikema kestusega) on tihtilugu nii, et kohe alguses kohtub peategelane mingi teise inimesega, kellest saab tema tähtsaim romantiline huviobjekt. Võiks lausa öelda et elu armastus. Asi ongi ju meelega nõnda üles seatud, et vaataja niimoodi arvaks. Ja kui nüüd kunagi hiljem seriaali jooksul ilmub mingi teine inimene, kes tahab ise peategelasega plaani pidada, siis automaatselt mõtled, et see pole tema jaoks see õige, vaid ikka see, kellega ta kohe alguses kohtus. Aga miks see peab nii olema? Miks ei võiks põhiline love interest mängu tulla alles hiljem ja esmane love interest oleks mingi suvakam tegelane? Mulle näiteks väga meeldiks selline revolutsiooniline seebikas, kus peategelased ei lõpetaks sarja omavahel koos, vaid mõlemad erinevate kaaslastega. Kindlasti on selliseid variante ka olemas, lihtsalt valdavalt on teisiti.

Ja siis teine asi, millele ma ka vahepeal mõtlen, on minevikus toimuvate filmide ja seriaalide tegelaste sünniaastad. Noh, et "ENSV" peretütar Pille sünniaasta võiks olla mingi 1969, seega oleks ta praegu hilistes 40ndates. Või nii, et kas Mary "Downton Abbey" seriaalist, kelle sünniaasta oli 1891, elas nii kaua, et näha näiteks 1960-70ndate maailma, kus naised aina enam silma hakkasid paistma. Huvitav, mida ta arvas sellest või mis elu ta ise tol hetkel elas? Kus oli tema poeg George (sünd. 1921), kes sai täisealiseks just siis, kui maailmas sõjaks läks? Sama asja võib muidugi ka ajalooliste isikute puhul mõelda. Et mis sündmused nende eluea sisse jäid.

Muud ma ei tahtnudki öelda.

Kommentaarid

  1. Sellepärast mulle ei meeldigi, kui sellised seriaalid nagu "Downton Abbey" ära lõpetatakse. Aeg ja elud ju lähevad edasi ja olid huvitavad ajad. Ka nende järglaste edasist elu oleks olnud huvitav vaadata.

    VastaKustuta
  2. Tänapäeval on vist enamasti jätkamise või mittejätkamise põhjuseks vaatajanumbrid. Sellepärast tuleb päris palju ette ka seda, et mingit täiesti maha käinud seriaali tehakse veel mitu aastat edasi, sest fännid on väga ustavad ja vaatavad isegi juhul, kui asi jumala jama on.

    "Dowton Abbey" oli minu mäletamist mööda erandiks ja lõpetati ära sellepärast, et siis ära lõpetada, kui asi kellelegi veel korda läheb, mitte sellepärast, et vaatajaid poleks olnud.

    Ma pole nüüd kindel, kuidas see minu jutt sinu kommentaariga seotud on :D Igal juhul. Mulle vist meeldib, kui asjad on mingil hetkel kindlalt lõpetatud. Näiteks sihuke asi, mida "Harry Potteri" autor teeb/tegi, et kirjutas raamatud ära ja hakkas peale seda intervjuudes või oma Twitteri lehel pajatama, mis ühest või teisest tegelasest peale raamatuid edasi sai vms, on mulle vist natuke imelik. Kui on läbi, siis on läbi.

    Teisalt muidugi...kui lihtsalt arutleda, mis ühest või teisest tegelasest kusagil saada võis, siis on see samas nagu ok ja isegi huvitav.

    Tundub, et see on keeruline teema ja ma räägin kohati endale vastu ;)

    Aga Mary puhul ma mõtlen, et kui iganes vanaks ta elas, siis ta jäi alati vähemalt osaliselt mõisapreiliks (mis ei tähenda, et ta poleks uuendusi oma ellu lasknud). Ilmselt sellepärast, et ikka on mingi nostalgia selle aja suhtes, mis oli siis, kui oli sinu noorusaeg.

    See on vist aegade pikim kommentaar siin. Ja veelkord, ma pole kindel, kui palju see sinu kirjutatuga seotud on :P

    VastaKustuta
  3. Ma olen nõus, et kui asi igavaks läheb, ära lõpetatakse. Aga kui asja suudetakse mitteigavana jätkata, siis ei tohiks ikka ära lõpetada. Ja tihtipeale tõmmatakse nende heade - pikkade - seriaalide ots mingi lollaka hurraaga kokku - Downtonis oli samamoodi - ühtäkki oli kõik kõigil hästi. Kõik jah ootavad seda, et kõigil oleks kõik hästi, aga see on eluvõõras, et korraga kõigil nii läheb.

    VastaKustuta
  4. Jep. Mingid liinid nagu ei saa piisavalt palju arenemisaega, ühtäkki juba lõpp paistab ja vaja otsad korralikult kokku siduda.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...

Vigin

Üldises plaanis olen ma tolerantne. Mis puutub eri rassidesse, rahvustesse, mitmesugustesse vähemustesse nt. Igapäevaselt ma pole tolerantne. Olen korduvalt mõelnud neist pisiasjadest, mis mind ärritavad, nimekirja teha, aga ei julge, sest see tuleks nii ilmatumalt pikk. Järgnevalt siiski mõned (üksikud) näited, selline pisikene sissejuhatus, öelgem. Kui astroloogiasse näiteks kalduda, siis klassikud ütlevad, et Lõvidele olla iseloomulik vigade nimekirju teha. Ja ka konkreetsetele inimestele neid esitada. Ma päris nii hulluks ei aja, lihtsalt esitaks mõned tähelepanekud. Elus ikka paned asju tähele. Matsutamine (jm sinna alla kuuluv, muuhulgas ei meeldi näha söödavat toitu teise inimese suus- seega, hea oleks suu söömise ajal kinni hoida) luristamine (nii nohu korral kui joogiga, viimase puhul kõrrega luristamine ei loe) köhimine & nuuskamine (saan aru, et paratamatud asjad, aga siiski..mõningad inimesed oskavad erakordselt ärritavalt haiged olla) hingamine (selline kuuldav ja viha...