Otse põhisisu juurde

Lubage veel lisada

See punkt jäi eelmisest postitusest maha. Ka midagi, mille peale ma ükspäev mõtlesin.

Seriaalides ja filmides (aga eriti seriaalides, sest need on ajaliselt pikema kestusega) on tihtilugu nii, et kohe alguses kohtub peategelane mingi teise inimesega, kellest saab tema tähtsaim romantiline huviobjekt. Võiks lausa öelda et elu armastus. Asi ongi ju meelega nõnda üles seatud, et vaataja niimoodi arvaks. Ja kui nüüd kunagi hiljem seriaali jooksul ilmub mingi teine inimene, kes tahab ise peategelasega plaani pidada, siis automaatselt mõtled, et see pole tema jaoks see õige, vaid ikka see, kellega ta kohe alguses kohtus. Aga miks see peab nii olema? Miks ei võiks põhiline love interest mängu tulla alles hiljem ja esmane love interest oleks mingi suvakam tegelane? Mulle näiteks väga meeldiks selline revolutsiooniline seebikas, kus peategelased ei lõpetaks sarja omavahel koos, vaid mõlemad erinevate kaaslastega. Kindlasti on selliseid variante ka olemas, lihtsalt valdavalt on teisiti.

Ja siis teine asi, millele ma ka vahepeal mõtlen, on minevikus toimuvate filmide ja seriaalide tegelaste sünniaastad. Noh, et "ENSV" peretütar Pille sünniaasta võiks olla mingi 1969, seega oleks ta praegu hilistes 40ndates. Või nii, et kas Mary "Downton Abbey" seriaalist, kelle sünniaasta oli 1891, elas nii kaua, et näha näiteks 1960-70ndate maailma, kus naised aina enam silma hakkasid paistma. Huvitav, mida ta arvas sellest või mis elu ta ise tol hetkel elas? Kus oli tema poeg George (sünd. 1921), kes sai täisealiseks just siis, kui maailmas sõjaks läks? Sama asja võib muidugi ka ajalooliste isikute puhul mõelda. Et mis sündmused nende eluea sisse jäid.

Muud ma ei tahtnudki öelda.

Kommentaarid

  1. Sellepärast mulle ei meeldigi, kui sellised seriaalid nagu "Downton Abbey" ära lõpetatakse. Aeg ja elud ju lähevad edasi ja olid huvitavad ajad. Ka nende järglaste edasist elu oleks olnud huvitav vaadata.

    VastaKustuta
  2. Tänapäeval on vist enamasti jätkamise või mittejätkamise põhjuseks vaatajanumbrid. Sellepärast tuleb päris palju ette ka seda, et mingit täiesti maha käinud seriaali tehakse veel mitu aastat edasi, sest fännid on väga ustavad ja vaatavad isegi juhul, kui asi jumala jama on.

    "Dowton Abbey" oli minu mäletamist mööda erandiks ja lõpetati ära sellepärast, et siis ära lõpetada, kui asi kellelegi veel korda läheb, mitte sellepärast, et vaatajaid poleks olnud.

    Ma pole nüüd kindel, kuidas see minu jutt sinu kommentaariga seotud on :D Igal juhul. Mulle vist meeldib, kui asjad on mingil hetkel kindlalt lõpetatud. Näiteks sihuke asi, mida "Harry Potteri" autor teeb/tegi, et kirjutas raamatud ära ja hakkas peale seda intervjuudes või oma Twitteri lehel pajatama, mis ühest või teisest tegelasest peale raamatuid edasi sai vms, on mulle vist natuke imelik. Kui on läbi, siis on läbi.

    Teisalt muidugi...kui lihtsalt arutleda, mis ühest või teisest tegelasest kusagil saada võis, siis on see samas nagu ok ja isegi huvitav.

    Tundub, et see on keeruline teema ja ma räägin kohati endale vastu ;)

    Aga Mary puhul ma mõtlen, et kui iganes vanaks ta elas, siis ta jäi alati vähemalt osaliselt mõisapreiliks (mis ei tähenda, et ta poleks uuendusi oma ellu lasknud). Ilmselt sellepärast, et ikka on mingi nostalgia selle aja suhtes, mis oli siis, kui oli sinu noorusaeg.

    See on vist aegade pikim kommentaar siin. Ja veelkord, ma pole kindel, kui palju see sinu kirjutatuga seotud on :P

    VastaKustuta
  3. Ma olen nõus, et kui asi igavaks läheb, ära lõpetatakse. Aga kui asja suudetakse mitteigavana jätkata, siis ei tohiks ikka ära lõpetada. Ja tihtipeale tõmmatakse nende heade - pikkade - seriaalide ots mingi lollaka hurraaga kokku - Downtonis oli samamoodi - ühtäkki oli kõik kõigil hästi. Kõik jah ootavad seda, et kõigil oleks kõik hästi, aga see on eluvõõras, et korraga kõigil nii läheb.

    VastaKustuta
  4. Jep. Mingid liinid nagu ei saa piisavalt palju arenemisaega, ühtäkki juba lõpp paistab ja vaja otsad korralikult kokku siduda.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Vivaldi ei saanudki sisse

Läksin aastaaegade kallale. Lugesin mussikogus lood kokku ja sain teada, et soojemad aastaajad on populaarsemad kui külmemad: kevad/spring/весна esineb 16 ja suvi/summer 18 laulu pealkirjas. Huvitav, et summer on 16 loo nimes ja suvi ainult 2-s. Sügis on suhteliselt ebapopulaarne: kokku ainult 5 laulu, millest 3 kasutavad pealkirjas sõna autumn ja 2 sõna sügis. Fall ei esine kordagi sügise tähenduses. Talvelaule on eesti keeles 3 ja inglise keeles 8. Kõige vahvamad aastaajalaulud tabeldatuna siin: 15. Tori Amos - Winter 14. Jaan Tätte - Kevadelaul nr 3 (see on see, kus ennast kraavis pesin) 13. Pia Fraus - Summer before spring 12. Uno Loop - Talvelaul ( Hei-hei üle hangede -laul) 11. Eesti Keeled - Sinus endas talv 10. The Corrs - Summer sunshine (vanade aegade nimel, tõmbab käima küll) 9. ABBA - Our last summer 8. Edvard Grieg - Springdans II 7. Uno Loop - Kevad Kadriorus 6. Cliff Richard - Summer Holiday 5. Jaan Tätte - Kevadelaul nr 2 ( Siin keegi varem pole käinud, siin laulud ve...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Jilly Cooper "Rivaalid"

See raamat, aga ka lihtsalt Jilly Cooper (1937-2025), on mul juba mitu aastat lugemisnimekirjas olnud. Kunagi lugesin raamatut, kus peategelase lemmikkirjanik oli Jilly Cooper, keda ta kiivalt kaitses suvaliseks naistekakirjanikuks nimetamise eest. Tekkis huvi, kellega siis tegu on. Läks veel huvitavamaks, kui leidsin, et tegemist on dame Jilly Cooperiga. Teenekas. Tol raamatutegelasel, arvan, oli õigus. Hästi paneb see Jilly Cooper. Vaimukalt, teravalt, oskuslikult. Tegelasi kirjeldab otsekoheselt ja paikapanevalt.  Maud oli laisk, egoistlik ja isekas või  Jamesi kõige silmapaistvamaks omaduseks peale vapustavalt hea väljanägemise oli tema totaalne enese ületähtsustamine ja krooniline ebakindlus. Vapustava välimusega tegelasi oli "Rivaalides" palju. Ja kui keegi oli mittevapustav, öeldi ka see otse välja.  Tegelasi oli muidugi ka terve plejaad. Algul pidi tähelepanelik olema, et ree peal püsida. Raamatu alguses olev tegelaste nimekiri oli suureks abiks.  Raamatu teg...

"Eestlane loeb : raamatuaasta lugemisuuring 2025" (koost. Marju Lauristin)

Nagu pealkirigi ütleb, räägib raamat möödunud aastal raamatuaasta puhul tehtud suurest lugemisuuringust. Niuke korralik raport. Näeb välja ka nagu raport: suures formaadis üsna paksu paberi peal ja paljude joonistega. Aga ka teksti pole vähe. On nii küsitlustulemuste kokkuvõtted kui ülevaated fookusgruppidega (kirjandusõpetajad, raamatukogutöötajad, raamatumüüjad, kirjastajad) tehtud intervjuudest. Niuke hea raamat, mida jupikaupa lugeda - ühel päeval loed, mida õpetajad rääkisid, teisel päeval kirjastajate kohta jne. Midagi tohutult uut teada ei saanud. Ühest küljest on põhilised uuringust tehtud järeldused meediast palju läbi käinud, teisalt oli palju sellist, mida nagunii eeldasin. (Aga ikka oli huvitav lugeda.) Mis need lööklaused olid siis? Kõrgharidusega naine on mitte ainult suurim lugeja, vaid üldse võtmeisik eesti kultuuri edasikandmisel (sest käib ka teatris, kontserdil ja näitusel); keskealine madalama haridustasemega mees on pigem raamatuhuvita; pole tõsi, et noored ei loe ...