Otse põhisisu juurde

Kehade mets

Veel enne, kui sünnipäevasiil mulle e-lugeri tõi, alustasin Jim Ashilevi raamatu "Kehade mets" lugemist paberil. Nüüd tuli ta viimaks lõpuni lugeda, sest tagastamistähtaeg hakkas peale suruma. Mitte et igav raamat oleks olnud, kindlasti mitte. Oli humoorikas, isegi mina naersin mõne koha peal.

Inglise keeles öeldakse selliste raamatute kohta vist coming of age novels. Jah, see oli ka täiskasvamise raamat. Algul poiss rääkis lapsepõlvest, siis vahepeal käis keskkoolis ja lõpus jõudis ülikooli välja. Selle aja jooksul oli tal mitmeid erinevaid suhteid tütarlastega. Siiski polnud see mingi naistekas, kus kirjeldatakse ainult poiste ja tüdrukute vahelisi suhteid. Poiss kirjutas enda vaatenurgast, olles väga aus ja keeleliselt vaimukas.

Võib-olla see ausus läheb mõne lugeja jaoks üle hea maitse piiri ja võib-olla see keeleline vaimukus hakkab mõnele lugejale originaalitsemisena tunduma. Mulle küll paistis, et kirjutajal oli kohati vaja  oma keelelist võimekust (enam kui muud) demonstreerida. Aga see ei häirinud liiga paljude kohtade peal.

Kui ma nüüd asjast ikka õigesti aru sain, oli raamatu sisuline point päris huvitav. Noormees otsis lähedust, aga oli endal fantaasiaga lati nii kõrgele seadnud, et reaalsus kippus kõvasti alla jääma. Ma ei tea, kas see asjaolu raamatu lõpuks muutus, lõpp jäi minu meelest lahtiseks. Lahtised lõpud mulle enamasti meeldivad. (Kuigi vahel on ka tore lugeda, kuidas nad igavesti õnnelikult elasid.)

Hakkasin raamatut lugema mõõduka eelarvamusega, oodates, et tuleb midagi sellist, mida üks ringkond tunneb pisikeste pisaratena. (Enda intelligentsuse, vaimukuse, keeleliste oskuste jms demonstreerimiseks kirjutatud raamat.) Asi polnud sootuks nii hull ja mulle meeldis kokkuvõttes täitsa palju. Isegi naersin mitu korda, nagu öeldud.

Kuigi täiskasvamise raamatute sisu on olenemata ajast üsna ühesugune (sest täiskasvamine on protsess, kus läbitakse sarnased etapid), oli endal täitsa huvitav lugedes mingite suvaliste detailide järgi aru saada, kuidas see on uue põlvkonna raamat. Siin olid keskkooliõpilastel Facebook ja mobiiltelefon, räägiti ajast, kus juba peaaegu kõigil on kodus internetiühendus ja kinos jooksnud filmis mängis Johnny Depp Willy Wonkat. Minul seostuvad need asjad ülikooliajaga, muud midagi.

Mingi koha peal oli umbes leheküljepikkune lihtne rootsikeelne dialoog, millest ma enda suureks rõõmuks aru sain. Rääkides soovist keelelist võimekust demonstreerida. 

See on nii 3,5-punktine raamat, et panin sellele Goodreadsis kõigepealt kolm tärni, siis muutsin neljaks ja siis jälle kolmeks tagasi. Ei saa poolt punkti avansiks. Kirjuta veel üks raamat, siis saad.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

"Võrguteooria : David Foster Wallace tennisest"

David Foster Wallace (1962-2008) oli kirjanik tegelikult. Romaane kirjutas jm ilukirjandust. Aga ta mängis noorena täitsa mingil tasemel ka tennist ja oli täiskasvanuna suur tennisefänn. Mistõttu ta sellest spordialast ka mõningaid arvamusavaldusi kirjutas. Kogumikus räägib Wallace muuhulgas oma seiklustest noortennisistina, sellest, milline rahaliigutamine ja kommertslik etendus tennises toimub (US Openi näitel) ja kuidas süsteem soosib tugevamaid mängijaid. Wallace räägib 90ndate ja 21. sajandi alguse tennisest, aga see, mida ta kirjeldab, ei mõju aegunult. Tuleb tõdeda, et süsteem on üsna jäik ja palju pole muutunud. Samas mõtlesin, mis temaga juhtuks, kui ta praegu kirjutaks teksti, kus kommenteerib näiteks mängijate väljanägemist/riietust, nende nimesid (nimetab ATP maailma edetabelit heaks peldikulektüüriks, kuivõrd seal leidub eriliselt lampe nimesid). Loodetavasti saadaks naljast aru. Viimases essees jõudis Wallace selleni, milleni tennisest rääkides varem või hiljem ikka jõuta...