Otse põhisisu juurde

Kehade mets

Veel enne, kui sünnipäevasiil mulle e-lugeri tõi, alustasin Jim Ashilevi raamatu "Kehade mets" lugemist paberil. Nüüd tuli ta viimaks lõpuni lugeda, sest tagastamistähtaeg hakkas peale suruma. Mitte et igav raamat oleks olnud, kindlasti mitte. Oli humoorikas, isegi mina naersin mõne koha peal.

Inglise keeles öeldakse selliste raamatute kohta vist coming of age novels. Jah, see oli ka täiskasvamise raamat. Algul poiss rääkis lapsepõlvest, siis vahepeal käis keskkoolis ja lõpus jõudis ülikooli välja. Selle aja jooksul oli tal mitmeid erinevaid suhteid tütarlastega. Siiski polnud see mingi naistekas, kus kirjeldatakse ainult poiste ja tüdrukute vahelisi suhteid. Poiss kirjutas enda vaatenurgast, olles väga aus ja keeleliselt vaimukas.

Võib-olla see ausus läheb mõne lugeja jaoks üle hea maitse piiri ja võib-olla see keeleline vaimukus hakkab mõnele lugejale originaalitsemisena tunduma. Mulle küll paistis, et kirjutajal oli kohati vaja  oma keelelist võimekust (enam kui muud) demonstreerida. Aga see ei häirinud liiga paljude kohtade peal.

Kui ma nüüd asjast ikka õigesti aru sain, oli raamatu sisuline point päris huvitav. Noormees otsis lähedust, aga oli endal fantaasiaga lati nii kõrgele seadnud, et reaalsus kippus kõvasti alla jääma. Ma ei tea, kas see asjaolu raamatu lõpuks muutus, lõpp jäi minu meelest lahtiseks. Lahtised lõpud mulle enamasti meeldivad. (Kuigi vahel on ka tore lugeda, kuidas nad igavesti õnnelikult elasid.)

Hakkasin raamatut lugema mõõduka eelarvamusega, oodates, et tuleb midagi sellist, mida üks ringkond tunneb pisikeste pisaratena. (Enda intelligentsuse, vaimukuse, keeleliste oskuste jms demonstreerimiseks kirjutatud raamat.) Asi polnud sootuks nii hull ja mulle meeldis kokkuvõttes täitsa palju. Isegi naersin mitu korda, nagu öeldud.

Kuigi täiskasvamise raamatute sisu on olenemata ajast üsna ühesugune (sest täiskasvamine on protsess, kus läbitakse sarnased etapid), oli endal täitsa huvitav lugedes mingite suvaliste detailide järgi aru saada, kuidas see on uue põlvkonna raamat. Siin olid keskkooliõpilastel Facebook ja mobiiltelefon, räägiti ajast, kus juba peaaegu kõigil on kodus internetiühendus ja kinos jooksnud filmis mängis Johnny Depp Willy Wonkat. Minul seostuvad need asjad ülikooliajaga, muud midagi.

Mingi koha peal oli umbes leheküljepikkune lihtne rootsikeelne dialoog, millest ma enda suureks rõõmuks aru sain. Rääkides soovist keelelist võimekust demonstreerida. 

See on nii 3,5-punktine raamat, et panin sellele Goodreadsis kõigepealt kolm tärni, siis muutsin neljaks ja siis jälle kolmeks tagasi. Ei saa poolt punkti avansiks. Kirjuta veel üks raamat, siis saad.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Bibliofiili kampsunid

Leidsin kirjanurga arhiivisügavustest ühe vana asja, moodsa nimega on see book tag. Ei tea, kust ta algselt pärit on, aga guugeldades leiab teda täitsa palju. Võtsin endale vabaduse see eestikeelseks kohandada (ei olnudki nii lihtne).  Pole proovinud, aga pakun, et need viis raamatut on võimalik ühe päeva jooksul järjepanu läbi lugeda, sest nad on graafilised romaanid (pilti palju, teksti vähe). Teemad võivad vahepeal minna tõsiseks, aga tunneli lõpus on alati valgus.  Ketrasin Goodreadsis mitu lehekülge raamatuid läbi, soovides siia panna mingit väga pinevat raamatut. Ei leidnud. Võiks ju teada enda kohta, et ega ma selliseid eriti loe. Niisiis panin hoopis sellise, millele üliväga kaasa elasin. Raamatus pole selliseid teemasid, mida teistes noortekates poleks, aga millegipärast see raamat (ja ka selle järgi tehtud film, see film!) pääseb minu juures väga mõjule. Sellest saab klassik ma arvan (kui võtta, et 26 aastat tagasi ilmununa praegu veel klassik olla ei saa).  See...

Pernille Hughes "A Copenhagen snowmance"

Poolteist aastat tagasi järsku Londonisse kolinud taanlanna Anna on olude sunnil ühes detsembrikuus Kopenhaagenis tagasi. Tema plaan kohe jälle Londonisse naasta läheb vett vedama, kui kõik lennud lumetormi tõttu tühistatakse. (Kirjelduste järgi tundub Lääne-Euroopa aegade suurimaid lumetorme.) Kuna kõik hotellid on täis (inimesi, kelle lennud tühistati), läheb Anna omaenda korteri ukse taha, kus tal igapäevaselt üürnik sees elab. Üürnik muidugi ei ole mingi suvaline inimene vaid veetlev šotlane Jamie. Polnud seni mõelnud sellisele nähtusele nagu reklaam raamatus. Nagu seriaalides võib olla, et peategelane reisib "juhuslikult" Eestisse. "Juhuslikult" tähendab, et Visit Estonia näiteks maksis sarja tegijatele reisi seriaali sissekirjutamise kinni.  Ei oma infot, kas selle raamatu sünnil võis Taani riigi turismitalitusega pistmist olla, igal juhul selline mulje jäi. Algusest peale tuli teema, kuidas taanlased on sellised ja neil on kombeks see, edasi liiguti selle juu...