Otse põhisisu juurde

Ving +1


  • Ma olen Kaubmaja teistest kõrgemate hindadega nõus peamiselt kahel põhjusel:
    1. seal müüakse ka suuremaid (ja väiksemaid) kingi kui numbrid 38-40
    2. teenindajad on reeglina normaalsemad kui mitmes muus kohas
    Aga kus need normaalsed teenindajad täna olid, kui mina nagu tummfilmikangelane tükk aega iseteeninduspuldiga viibutasin, ostetav kaup juba peaaegu karbist välja voolamas (sest otseloomulikult oli triipkoodi sisaldav silt pandud karbile tagurpidi).
    Kus nad ikka olid, kassades olid, sest seal olid järjekorrad. (Järjekordade pärast ma ju iseteenindust kasutada otsustasingi.) Nojah, lõpuks seisin ikka ka mina järjekorras, sest kaua sa vehid selle puldiga. Iseteeninduse eest vastutav müüja silkas siia-sinna kusagil mujal. Võib-olla oleks olnud minu asi teda taga ajada, võib-olla tõesti. Õnneks mul oli bussini piisavalt aega, nii et see nusperdamine bussist maha ei jätnud, aga kui oleks jätnud ma ütlen. Kui oleks jätnud.

    Ja seda nad, sindrinahad, ka ei tea, et kui tegemist on alla 40-aastase naisterahvaga, tuleb talle öelda preili. (Juhul, kui sa kindlalt ei tea, kas ta on proua või preili.) Sest isegi juhul, kui mööda paned ja tegemist prouaga on, siis ta rõõmustab, et teda nii nooreks peeti. Mida kurja olin ma teinud, et mulle sealsamas Kaubamaja iseteeninduse ostukontrollis ükspäev proua öeldi? Ah? Ah?
  • Kas pole mitte ilmselge, et kui kaks söögikohta asuvad täiesti kõrvuti, peavad nendes töötavad teenindajad olema veel paremad teenindajad kui nad tavaliselt oleksid? OTSENE konkurents ju. Kuidas siis ühe söögikoha teenindajad saavad endale lubada mõtteviisi olulistest ja vähemolulistest klientidest, külma kala näoga suhtlemist, arve mitte lauda toomist (kui oled konkreetselt seda küsinud). Minu arvates nad seda lubada ei saa, eriti vaadates, et nende kõrval asuv söögikoht on misiganes kellaajal rohkem rahvast täis kui nende asutus. 
  • Kas keegi seletaks, mida paganat tähendab lausejupp "kui igatseda loodab meel"? Ma saan kõigist sõnadest aru ja hästi mõeldes on sellel asjal isegi ehk tähendus sees, aga miks peaks üks meel lootma igatseda? Kas meele loomuses pole just soov mitte igatseda? Maitea. Mulle kõlab see nii, nagu ma oleks teinud halva otsuse luuletama hakata ja mingi arutu sõnaderea pastakast välja imenud. Ma pole ka selle nutuse laulu suurem fänn, kui ta kuskilt kostab, panen hääletu peale. 
  • Viimasena üks huvitav asjaolu. Välismaa mussi puhul, mida kuulan, ei tea ma tihtipeale isegi bändi kuuluvate muusikute nimesid, rääkimata nende välimusest või tegudest. Oluline on, et mulle meeldib muusika ise. Eesti muusika puhul on selline asi peaaegu võimatu. Iga lauljat oled kas telekas näinud või kusagil ajakirjas vms ja sul on temast mingi mulje. Minu probleem ongi hetkel selles, et on üks laulja, kellel on lahe hääl ja mitu täitsa kobedat laulu, aga ta ise isikuna tundub suhteliselt selline mina ja maailm tüüpi õhku täis kuju. Ja mida ma saan teha, see arvamus temast ei tekita soovi tema laule kuulata, kuigi need on ju head lood. Kas see peaks teisiti olema?

    Seesama asi kusagil järgmisel tasandil viib küsimuseni, kas näiteks mingi koleda kurjategija suurepärane armastusluule on vähemväärtuslik kui perfektse taustaga kaunishinge oma? Ehk lihtsalt öeldes- kas ainult looming on oluline või looja ka? Kusjuures seda me isegi arutasime kusagil loengus kunagi. Oli mingi koolkond, kes arvas, et looming ja looja on lahutamatult seotud, ja mingi teine seltskond, kus arvati, et kui looja on loomingu ära loonud, siis hakkab see oma elu elama ja loojal pole selle üle enam mingit õigust ega võimu, kesiganes võib seda tõlgendada kuidasiganes. Tundub, et tuleb pool valida. 

Kommentaarid

  1. Ma arvan, et meel võib igatseda loota küll. Kui kellelgi meel igatseb, siis järelikult ta tunneb midagi ja see tunne meeldib talle. See on umbes sarnane laulureaga "ja mingi kauni igatsus on põues", mis tähendab, et igatsejale see tunne meeldib. Ja luule - kuigi öeldakse, et see ei tule tuulest - võib mõnikord ikkagi justkui tuulest tulla ja see võib vahel just lahe ja põnev olla. Ma ka kunagi luuletasin ja kui julgesin seda mõnikord kellelegi näidata, siis arvati, et selles on palju sümboleid - ehk siis mingite, justkui valede sõnadega oli öeldud midagi muud. Kes mõistis, see mõistis.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eva Koff "Õhuskõndija"

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...

Mihkel Mutt "Tartu tuld toomas : linnauitaja ülestähendusi taaskohtumisel"

  Mõni aasta tagasi nägin Mihkel Mutti suvaliselt tänaval. Polnud tema Tartusse tagasi kolimisega siis kursis ja mõtlesin ilmselt et näe, kirjanikuhärra ka Tartus käimas. (Sest Mihkel Mutt on märksa kirjanikuhärralikum tüüp kui mõni muu kirjanik.) Siis nägin teda mingi kord veel ja hakkasin mõtlema, et huvitav mida ta jalutab siin. See suvaliselt nägemine on kõnekas tegelikult Tartu kohta. Mõni nädal tagasi peatas mind kaubamaja juures üks usukuulutaja ja küsis, mis mulle Tartu juures enim meeldib. Vastasin et suurus: ühe jalutuskäigu jooksul on võimalik näha mõnda tuttavat, isegi mitut tuntud inimest, aga samas on võimalik näha ka mitte ühtegi tuttavat inimest. Rootslased ütleks  lagom. Parasjagu (suur/väike). Raamat on ühest küljest jalutuskäik Tartus - linna füüsiline keskkond, sh jõgi. Teisalt tuleb juttu Tartu vaimust, linna peal tuntud tartlastest, ülikoolist, linna ajaloolisest rollist, võimalikust rollist tulevikus, Tartu-Tallinn vastasseisust. (Viimase kohta leiab Mut...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...