Otse põhisisu juurde

Eesti Laul 2016 I poolfinaal

Seekord, erinevalt mõnest eelmisest korrast, olin kõiki kõlanud laule saate vaatamise ajaks juba (vähemalt) korra kuulnud. Aga mis siis, tabelit saab ikka teha. Lisaks, nagu ikka, mõned kommentaarid.

10. Windy Beach - Salty wounds
Kuigi esineja nimi on päris vaimukas, jäi laul kuidagi tervenisti sihukeseks, et minus mingeid tundeid ei tekitanud. Rütm nagu oli ja üks kena inimene taidles laval, aga...rohkem pole justkui midagi öelda.

9. Kati Laev ja Noorkuu - Kaugel sinust
Kui seda laulu esimest korda kuulsin, tundus, et laulja võiks olla kusagil neljakümnendates. Aga näe, on hoopis märksa noorem. Lugu on väga dramaatiline ja tegelikult mulle meeldib siin ainult see, et Noorkuu härraste hääled on äratuntavad. Muus osas on kuidagi arusaamatu vanakool.

8. Indrek Ventmann - Hispaania tüdruk
Kummituslaul of the week. Kusagil see laulja ütles, et õpib proviisoriks tegelikult. Mul on hea meel. Mitte et ta koledasti laulaks, lihtsalt ma tahaks lõpuks ometi apteegis mõne härra apteekriga kohtuda. Aga lauluga on küll nii, et natuke rohkem süldipidu kui Eesti Laul.

7. Kèa - Lonely Boy 
Refrään on isegi nagu meeldejääv, aga vist liialt korduv. See laul ei koti mind. Jälle üks naislaulja jälle ühe sellise lauluga, mis nagu oleks juba olnud.

6. Mick Pedaja - Seis
Rapla noormees...ofkoors. Mida nad seal küll söövad? Sihuke laul, mis mulle mingis kohas kindlasti meeldiks, kusagil filmis näiteks. Praeguses kontekstis hakkas natuke igav. Ja see, mis tema näos toimus, oli efekti mõttes lahe, aga mul kohe hakkab füüsiliselt ebamugav, kui näen sihukest asja. Ei saa vaadata noh, võdistama võtab.

5. The Jingles - Love a little bit
Päris mõnus rütm ja sõnum ka positiivne. Nende kontserdil vist ei viitsiks päris olla, aga kusagil tantsuüritusel võiks ju olla selline bänd. Mida edasi laul läheb, seda tüütumaks muutub fraasi "love a little bit" korrutamine.

4. Würffel - I'm facing north
Sedasorti laul, mis mulle potentsiaalselt väga meeldib. See konkreetne isend pole ehk kõige huvitavam omasuguste hulgast, aga pole ka piinlik. Ja Würffel on lahe bändinimi. Nende kontserdil viitsiks olla küll.

3. Cartoon ja Kristel Aaslaid - Immortality
Veel üks kummituslaul of the week. Selliseid laule, taaskord, on tänapäeval mitmeid, kus on moodne tümm taga ja eespool üürgab kaunis naishääl. Ja see pole üldse paha idee, sest sihuke asi mõjub küll.  Kena lugu seegi. Ainult mulle tundub, et seda otse laulda on ikka palju raskem kui kusagil stuudios (vahepeal oli kosta natuke lauljapoolset ebatäiust).

2. Laura - Supersonic
Täiesti Lõhmusest läbi imbunud kõla muidugist, aga väga meeldejääv ja selline eurohiti moodi. Laura oma silmapaistvate kostüümidega sobiks ka Eurovisioonile nagu rusikas silmaauku. Kontserdile ei lähe ja plaati ei osta, aga kui raadiost tuleb, siis kinni ei pane.

1. Zebra Island - How many times
Be groovy. Be very groovy. (Öeldi kord ühes teleseriaalis.) Sellel laulul on kõige põhilisem asi õige-  meeleolu.  Eurovisiooni mõttes pole parim lugu, sest esimese korraga eriti meelde küll ei jää. Laulja on atraktiivne ja kostüümid väga lahedad- nagu 70ndate disko (mis ongi ju kõigi diskode hulgast see lahe disko).

Minu top 5 hulgast sai ainult 2 laulu edasi. Noh, mis siis ikka.

Kommentaarid

  1. Kas too Rapla mees mitte noortekooris kunagi ei käinud ja kas ta on nüüd siis raplalaseks saanud?

    Sinu esikohalaulu siinkohal ma absoluutselt ei mäletagi enam ja kuna mul pole ka kõrvaklappides heli praegu peal, siis ei kuule kah. Minu jaoks klassifitseerus järelikult siis mõttetute lugude kategooriasse, mida selles 20, kes finaali said, oli oi-oi-kui mitu, nii et ma-ei-tea-mitmendat-aastat-järjest sain juba kaaskuulajatele esitada "retoorilise" või "mitteretoorilise" küsimuse: "Missugused siis need ülejäänud lood seal olid, mis 20 sekka ei pääsenud ...? Sest siin on paljud sellised, et karju appi ..."

    VastaKustuta
  2. Kas too Rapla mees mitte noortekooris kunagi ei käinud ja kas ta on nüüd siis raplalaseks saanud?

    Sinu esikohalaulu siinkohal ma absoluutselt ei mäletagi enam ja kuna mul pole ka kõrvaklappides heli praegu peal, siis ei kuule kah. Minu jaoks klassifitseerus järelikult siis mõttetute lugude kategooriasse, mida selles 20, kes finaali said, oli oi-oi-kui mitu, nii et ma-ei-tea-mitmendat-aastat-järjest sain juba kaaskuulajatele esitada "retoorilise" või "mitteretoorilise" küsimuse: "Missugused siis need ülejäänud lood seal olid, mis 20 sekka ei pääsenud ...? Sest siin on paljud sellised, et karju appi ..."

    VastaKustuta
  3. Zebra Islandi loo puhul tõesti polnud meeldejäävus see kõige tugevam külg, pigem oli lihtsalt sihuke mõnus lugu.

    Aga üldises plaanis on minu arvamus vastupidine sinu omale - peaaegu kõik 20 laulu olid sellised, mis kuidagi ei häirinud ja olid täitsa kuulatavad.

    VastaKustuta
  4. See viimane kommentaar kinnitab jälle mulle, et meie muusikamaitsed on totaalselt erinevad, aga see muidugi ei üllata mind ...
    Sul võis minuga omal ajal ühikatoas vist üsna raske olla, aga ka see vist pole mingi uudis ... :D

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...