Otse põhisisu juurde

Eesti Laul 2016 I poolfinaal

Seekord, erinevalt mõnest eelmisest korrast, olin kõiki kõlanud laule saate vaatamise ajaks juba (vähemalt) korra kuulnud. Aga mis siis, tabelit saab ikka teha. Lisaks, nagu ikka, mõned kommentaarid.

10. Windy Beach - Salty wounds
Kuigi esineja nimi on päris vaimukas, jäi laul kuidagi tervenisti sihukeseks, et minus mingeid tundeid ei tekitanud. Rütm nagu oli ja üks kena inimene taidles laval, aga...rohkem pole justkui midagi öelda.

9. Kati Laev ja Noorkuu - Kaugel sinust
Kui seda laulu esimest korda kuulsin, tundus, et laulja võiks olla kusagil neljakümnendates. Aga näe, on hoopis märksa noorem. Lugu on väga dramaatiline ja tegelikult mulle meeldib siin ainult see, et Noorkuu härraste hääled on äratuntavad. Muus osas on kuidagi arusaamatu vanakool.

8. Indrek Ventmann - Hispaania tüdruk
Kummituslaul of the week. Kusagil see laulja ütles, et õpib proviisoriks tegelikult. Mul on hea meel. Mitte et ta koledasti laulaks, lihtsalt ma tahaks lõpuks ometi apteegis mõne härra apteekriga kohtuda. Aga lauluga on küll nii, et natuke rohkem süldipidu kui Eesti Laul.

7. Kèa - Lonely Boy 
Refrään on isegi nagu meeldejääv, aga vist liialt korduv. See laul ei koti mind. Jälle üks naislaulja jälle ühe sellise lauluga, mis nagu oleks juba olnud.

6. Mick Pedaja - Seis
Rapla noormees...ofkoors. Mida nad seal küll söövad? Sihuke laul, mis mulle mingis kohas kindlasti meeldiks, kusagil filmis näiteks. Praeguses kontekstis hakkas natuke igav. Ja see, mis tema näos toimus, oli efekti mõttes lahe, aga mul kohe hakkab füüsiliselt ebamugav, kui näen sihukest asja. Ei saa vaadata noh, võdistama võtab.

5. The Jingles - Love a little bit
Päris mõnus rütm ja sõnum ka positiivne. Nende kontserdil vist ei viitsiks päris olla, aga kusagil tantsuüritusel võiks ju olla selline bänd. Mida edasi laul läheb, seda tüütumaks muutub fraasi "love a little bit" korrutamine.

4. Würffel - I'm facing north
Sedasorti laul, mis mulle potentsiaalselt väga meeldib. See konkreetne isend pole ehk kõige huvitavam omasuguste hulgast, aga pole ka piinlik. Ja Würffel on lahe bändinimi. Nende kontserdil viitsiks olla küll.

3. Cartoon ja Kristel Aaslaid - Immortality
Veel üks kummituslaul of the week. Selliseid laule, taaskord, on tänapäeval mitmeid, kus on moodne tümm taga ja eespool üürgab kaunis naishääl. Ja see pole üldse paha idee, sest sihuke asi mõjub küll.  Kena lugu seegi. Ainult mulle tundub, et seda otse laulda on ikka palju raskem kui kusagil stuudios (vahepeal oli kosta natuke lauljapoolset ebatäiust).

2. Laura - Supersonic
Täiesti Lõhmusest läbi imbunud kõla muidugist, aga väga meeldejääv ja selline eurohiti moodi. Laura oma silmapaistvate kostüümidega sobiks ka Eurovisioonile nagu rusikas silmaauku. Kontserdile ei lähe ja plaati ei osta, aga kui raadiost tuleb, siis kinni ei pane.

1. Zebra Island - How many times
Be groovy. Be very groovy. (Öeldi kord ühes teleseriaalis.) Sellel laulul on kõige põhilisem asi õige-  meeleolu.  Eurovisiooni mõttes pole parim lugu, sest esimese korraga eriti meelde küll ei jää. Laulja on atraktiivne ja kostüümid väga lahedad- nagu 70ndate disko (mis ongi ju kõigi diskode hulgast see lahe disko).

Minu top 5 hulgast sai ainult 2 laulu edasi. Noh, mis siis ikka.

Kommentaarid

  1. Kas too Rapla mees mitte noortekooris kunagi ei käinud ja kas ta on nüüd siis raplalaseks saanud?

    Sinu esikohalaulu siinkohal ma absoluutselt ei mäletagi enam ja kuna mul pole ka kõrvaklappides heli praegu peal, siis ei kuule kah. Minu jaoks klassifitseerus järelikult siis mõttetute lugude kategooriasse, mida selles 20, kes finaali said, oli oi-oi-kui mitu, nii et ma-ei-tea-mitmendat-aastat-järjest sain juba kaaskuulajatele esitada "retoorilise" või "mitteretoorilise" küsimuse: "Missugused siis need ülejäänud lood seal olid, mis 20 sekka ei pääsenud ...? Sest siin on paljud sellised, et karju appi ..."

    VastaKustuta
  2. Kas too Rapla mees mitte noortekooris kunagi ei käinud ja kas ta on nüüd siis raplalaseks saanud?

    Sinu esikohalaulu siinkohal ma absoluutselt ei mäletagi enam ja kuna mul pole ka kõrvaklappides heli praegu peal, siis ei kuule kah. Minu jaoks klassifitseerus järelikult siis mõttetute lugude kategooriasse, mida selles 20, kes finaali said, oli oi-oi-kui mitu, nii et ma-ei-tea-mitmendat-aastat-järjest sain juba kaaskuulajatele esitada "retoorilise" või "mitteretoorilise" küsimuse: "Missugused siis need ülejäänud lood seal olid, mis 20 sekka ei pääsenud ...? Sest siin on paljud sellised, et karju appi ..."

    VastaKustuta
  3. Zebra Islandi loo puhul tõesti polnud meeldejäävus see kõige tugevam külg, pigem oli lihtsalt sihuke mõnus lugu.

    Aga üldises plaanis on minu arvamus vastupidine sinu omale - peaaegu kõik 20 laulu olid sellised, mis kuidagi ei häirinud ja olid täitsa kuulatavad.

    VastaKustuta
  4. See viimane kommentaar kinnitab jälle mulle, et meie muusikamaitsed on totaalselt erinevad, aga see muidugi ei üllata mind ...
    Sul võis minuga omal ajal ühikatoas vist üsna raske olla, aga ka see vist pole mingi uudis ... :D

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Niina Mero "Inglise romanss"

  Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.) Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis. Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener?  Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirj...

André Aciman "The gentleman from Peru"

Seltskond sõpru on Itaalias mõneks ajaks sunnitult paiksed, sest ootavad oma sõiduvahendi töökorda saamist. Algul tundub, et sõpru on kokku jube palju (vist kaheksa?) ja kuidas nad küll kõik meelde jäävad, aga selgub, et ei peagi jääma, pole nii oluline.  Sõpruskonna tähelepanu haarab samas hotellis peatuv härra, keda nad tihti restoranis jälgima jäävad. Kui härra ühel päeval nende juurde juttu rääkima tuleb, muutub ta veel huvitavamaks. Tal tunduvad olevat lausa üleloomulikud võimed. Suurt osa tekstist võiks nimetada vana mehe filosofeerimiseks või targutamiseks või heietamiseks. Võib-olla see muutuks aeglaseks ja tüütuks, aga raamat on nii õhuke, et seda ei jõua juhtuda.  Kui juba välise peale läks, siis mõtlesin lugedes taaskord, kuidas mulle meeldib lugeda korralikke kõvakaanelisi raamatuid. See nägi veel nii ilus välja ka.  Aga sisu mõttes on lugu ilmselt sellest, kuidas minevik inimesi kummitada võib. Ja armastusest muidugi, millest ikka siis.  Us in others, is...

Katarina Widholm "Käraste vänner"

  Kolmas raamat Betty raamatute sarjast. Esimene ja teine osa on eesti keeles olemas, loodetavasti Sinisuka kirjastus avaldab ikka kolmanda ja neljanda osa ka. 3. osa tegevus toimub aastail 1949-1951. Betty elab jätkuvalt Stockholmis, on abielus, tal on kaks last, ühtlasi peab ta raamatupoodi ja omab väikest kirjastust.  Raamatu avastseenis tähistatakse Betty 30. sünnipäeva. Humoorikaim osa selle juures on Betty mõtisklus, kuidas ta on juba vana naine. (Ilmselt tõetruu mõte 1949. aastal.) Huvitav oli jälgida, kuidas järjepidevalt kirjeldati Betty koduseid toimetusi (peamiselt söögitegemist ja koristamist). Kusagil järgmises lauses või lõigus oli justkui muuseas ära toodud ka see, mida tema mees samal ajal tegi. Ja mida ta tegi? Istus tugitoolis ja luges lehte. Aeg oli selline. Ja ega Betty kurtnud. Oli loomulik asi, et ta pidi hakkama saama nii tööga (tema huvi/sissetulek) kui koduga (tema kohustus). Üks koht oli, kus mees lubas ise nõud ära pesta, sest Betty pidi tööle minema...