Otse põhisisu juurde

Eesti Laul 2016 II poolfinaal

Võrreldes 1.poolfinaaliga oli rohkem paremaid laule. Tõesti, selliseid, mis lausa häirinud oleks, ei olnudki.

10. Põhja-Tallinn ja Jaagup Kreem - Eiolemulolla
Njah, selle lauljannaga puudub mul jätkuvalt igasugune keemia. Ja vehkivate noorsandidega on ikka veel raske harjuda. Seetõtu tuleb välja, et Jaagup Kreem istub mulle lavalolijaist kõige enam, see on huumoririkas. Laulu ennast võiks ju raadiost kuulata, aga vaadata ei taha.

9. Gerttu Pabbo - Miljon korda
Kui ma ei näeks lauljat, kas arvaksin, et tegemist on 20-aastasega? Kohati tundus et mitte. Kogu loo jooksul oli midagi valesti, aga mis? Kas muusika käib lauljast üle? Ei käi. Kas tümps on liiga tugev? Ei ole. Alles laulu lõpus sain aru - laul oli eesti keeles, aga sõnadest ei saanud kohe mitte üldse aru. (Kuigi ma usun, et Maian Kärmase sõnad olid väga head tegelikult.)

8. Anett Kulbin - Strong
Ahaa, see tütarlaps on Wilhelmi laulja. Selle eest saab plusspunkte küll (Wilhelm on kollektiiv, mis mulle teoorias meeldib). Laul muidugi on üsna adelelik, aga kes keelab tal seda olla. Lauljanna hääl on tõesti väga ilus (ja mis näitaks seda ilu paremini kui selline ballaad) ja laul on ka ilus, aga kardan, et ei viitsiks seda kuigi tihti kuulata (Adelet ka ju ei kuula omaalgatuslikult.) See neiu seevastu tundub sihuke, et temaga ma tahaks sõber olla.

7. La La Ladies- Unikaalne
Ma täitsa usun, et 8.koha lugu on parem lugu kui see lugu, aga siin on ikka särtsu ka. Pluss see laul mul hetkel kummitab, mis on meeldejäävuse osas hea märk. Midagi jäi siin loos küll nagu nõrgaks...maitea, hääled? Aga suures plaanis ei pane ma sellist šõubändi formaati pahaks, kusagil peol oleks kindlasti meeleolukas.

6. Grete Paia - Stories untold
Pophitt. Ilma üllatusteta. Aga laupäeva õhtul jäi just see kummitama. Niisiis meeldejääv, aga natuke igav.

5. Púr Múdd - Meet Halfway
Laulja hääl meenutab A-Ha meest, laul ise meenutab mingi teise Eesti bändi lugu (aga miukese?). Mõnus laul, mulle täitsa istub. See moodne rütm muidugi on ikka natuke harjumatu ja eurolava lugu see nüüd ka pole. (Aga see pole ka nende eesmärk ma kujutan ette.)

4. Jüri Pootsmann - Play
Njaah. Kohe esimese rea viis on muidugi Rumala Noorkuu laulust "Sügiskuu" (It's getting late and be that as it may vs Sügiskuu ja lõppemas on tee). Kui muidugi "Sügiskuu" autoril Ivar Mustal selle vastu midagi pole, siis minu pärast olgu. Pootsmann* on tubli poiss. Tema lavalist tõmblemist (erinevalt mitmest teisest) suudan täitsa rahulikult vaadata, tundub, et see on kusagilt seestpoolt lähtuv. Kas siin laulus ka midagi puudu pole? Mingi finaal vms? Muidu nitševoo, kergelt äratav marsirütm ja puha ja.

3. Meisterjaan - Parmupillihullus
Te ütelge, kas meil ei oleks vaja rohkem selliseid laule? Kas ei kiskunud muhelust näole? Võib-olla muhelesid, mõeldes oo, mis tore lugu see on. Võib-olla muhelesid, mõeldes wtf see veel on. Kas muheluse tekkepõhjus ongi oluline? Lühidalt: mind ei huvita, kas ta teeb nalja või mõtleb seda tõsiselt, meeleolukus on oluline. Parmupill on armupill.

2. Go Away Bird- Sally
Sihuke laul, mida kuulates tahaks kulme kaasa nõksutada. Salapärase, aga tuttavliku kõlaga. Mis bändi see meenutab, Nouvelle Vague äkki? Igal juhul mulle täitsa istub. Kui norida tahaks, siis häälduse kallal võiks pisut.

1. I Wear* Experiment - Patience
Esimesed kitarritõmbed on meeldivalt dramaatilised. Jah, mulle meeldib. Ja see poleks isegi eurolava jaoks kõige halvem variant - catchy rida on täitsa olemas. Maru järsku lõppes ära ja vist liiga ruttu. Aga nagu nad reklaamisid, siis tuleb neil plaat varsti välja, miks mitte kuulata.

Žüriiga olin sedakorda suht palju ühel meelel. Tuleb kohe muusikaintelligentne tunne. ^..^

* Hakkasin mõtlema, et Pootsmanni nimi ingliskeelsena oleks nagu pootsman. Poot aga tähendab sõnaraamatu alusel puuksu. Huvitav.

Kommentaarid

  1. Heh ... "Pootsman" on ju täitsa eestikeelne sõna. Inglise keeles minu teada "boatswain". Meil Tõrvas on koer ka justnimelt Pootsmann ja mitte Pootsman, nii et kui superstaarisaates jäid superfinaali tõrvakas Pabbo ja Pootsmann, siis oli mul mõlema üle hea meel. Eks siis teine neist ole lihtsalt meie Potsukese inimkehastus. :D
    Kunagi Kukk vaidles, et kuidas saab meie koer olla kahe "N"-iga, kuid just niisugune nimi oli talle pandud juba enne seda, kui meie ta endale saime.

    VastaKustuta
  2. Jep, pootsman on muidugi sõna. Mul oli natuke teine mõte.

    Aga mis koeranimedesse puutub, siis nende kohta seadust ei ole (nagu inimeste nimede kohta on mingi nimeseadus), seega ilmselt võivad igasugused tähekombinatsioonid nimedeks olla.

    Ühtlasi mul tuli meelde, et Tjorveni koera nimi oli ka Pootsman (sedakorda ühe n-iga). Rootsi keeles nähtavasti Båtsman, sama sõna.

    VastaKustuta
  3. Aaaaa...ja nüüd seda rootsikeelset sõna vaadates sain ma aru, et pootsman, see on ju nagu boat's man. Pootsman on ju tõesti selline ametimees, kes paadis (laevas) on.

    VastaKustuta
  4. Ma kuulsin, et nüüd pidavat ka Jüri Pootsmanni hüüdnimi Potsu olema. Nii hea! :D

    VastaKustuta
  5. Hehe. Potsu oli ju kunagi üks lastesaade. Sihukesed elukad olid seal tegelased. Mitte väga hirmsad, armsad nagu ka. Elasid mingi tüdruku kapis. Ahaa, see on isegi ERR-i arhiivis olemas: https://arhiiv.err.ee/otsi/potsu/date-asc

    Potsu oli sihuke sinine. Teised olid Kiitsa ja Käätsa.

    VastaKustuta
  6. Hehe ... aitäh, et meelde tuletasid - nime järgi olid nad mul täiesti unenenud. Aga sina olid 96. aastal, mil see ekraanile tuli ka rohkem veel laps kui mina. :D Mitte, et ma seda vaadanud ei oleks ... :D

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Berit Kaschan "Aprill"

Peab ütlema, et kohaliku raamatuaasta tähistamine oli aasta alguses nagu entusiastlikum. Kui ennast tähistajana silmas pean, see tähendab. Viimane eesti autori raamat enne seda oli "Naksitrallid" aprillis. Lihtsalt kui kusagilt kuulen, et see või too hinnatud eesti kirjanik oma raamatuga, ja siis vaatan, mis raamatu sisu on, selgub, et taaskord mingi äng ja piinad. No ei taha. See luulekogu kargas ette sotsiaalmeedias, kus keegi oli ühest luuletusest pildi pannud. "Tegelikult aprill" oli see luuletus. Ega luuletuste puhul ju suurt muud polegi - kas tekib lugedes  tunne või mitte. Luulekogude puhul võib siis vaadata kui suure osa luuletuste puhul tunne tekib. Kõigiga mitte kunagi. (Samas üks on ka juba number.) Siin oli neid küll, mis kõnetasid. Mitmeid ikka. Luuletaja luuletab peamiselt endast (ehk inimesest), inimestest oma elus. Üldinimlikud teemad (mida tähendab solidaarsus näiteks) on, otseselt ühiskonnakriitilisi pole. See mulle sobis täitsa hästi. Tundub, et ...