Otse põhisisu juurde

Kuningannad 1925 - #6 Hollandi Wilhelmina

Hollandi kuninganna Wilhelmina (1880-1962)

1938
Eriliselt ilusa nimega printsess Wilhelmina Helena Pauline Maria sündis Haagis 1880. aastal, vanemateks Hollandi kuningas Willem III ja kuninganna Emma. Kuningast isal oli eelmisest abielust 3 poega. Ühest Saksa riigikesest pärit Emma oli kuningast 41 aastat noorem, nii et kui Wilhelmina sündis, oli tema ema 22-aastane ja isa 63-aastane.

1890. aastal Wilhelmina isa suri. Kuna selleks hetkeks olid surnud ka Wilhelmina 3 poolvenda, sai temast 10-aastasena Hollandi kuninganna. Tavaliselt päris sellises vanuses just valitsema ei asuta, seetõttu oli regentvalitsejaks Wilhelmina ema Emma (kes oli Hollandis väga populaarne muide).

Väike Wilhelmina
Nädal peale 18-aastaseks saamist 1898. aastal toimus Wilhelmina kuningannaks kroonimine. 1901. aastal abiellus ta Mecklenburg-Schwerini hertsog Heinrichiga (hollandipäraselt Hendrik). Järgmistel aastatel oodati väga troonipärija sündi, aga paraku osutus paarile lapsesaamine oodatust raskemaks. Kardeti, et kui kuningapaar jääbki lastetuks, satub Hollandi kroon kuninganna sakslasest abikaasa kaudu Saksa mõju alla. 1909. aastal troonipärija Juliana siiski sündis, aga jäi kuningapaari ainsaks lapseks.

Wilhelmina pulmakleit ja pulmakingiks saadud safiiridest komplekt.
Paremal pool on mitmesugused ehted, mis selle komplekti kive kasutades
tänapäeval tehtud on. (Peale vajutades läheb pilt suuremaks.)

Wilhelmina oli juba noorena üsna täiskasvanu, ilmselt aitas see kaasa, et varakult oli teada, mis tema tulevane amet on. Julge ja otsusekindel olla ta olnud, seda on ikka poliitikas vaja. Majanduslik mõtlemine (mis väljendus nutikates investeeringutes) tegi temast ühel hetkel lausa maailma rikkaima naise. Üldiselt oli ta sihuke hands on kuninganna, oma roll oli tal nii I kui II maailmasõja ajal, aga ka ülemaailmse majanduskriisi mõju leevendamisel. (Tollal, erinevalt tänapäevast, oli kuninganna riigis poliitiline figuur.)

Kui Wilhelmina Saksa keiser Wilhelm II-ga kohtus, olla too hakanud ülbama, et tal on 7 jala pikkused turvamehed (valvurid, kui soovite) ja Wilhelmina omad on neile vaevu õlgadeni. Wilhelmina ei jäänud võlgu ja teatas, et kui Holland oma tammide tagant vee tulema laseb, on see 10 jalga sügav ja pole neist pikkadest turvameestest midagi tolku. Sama keiser tuli muide 1918. aastal Hollandisse liitlasvägede eest asüüli. Nii ta läheb.

1934. aastal surid nii Wilhelmina ema Anna kui abikaasa Hendrik. Nüüd jäi talle ainult tütar Juliana, kes oli selleks ajaks just abiellumisikka jõudnud. Wilhemina tahtis kindlasti, et tütre mees oleks kuninglikku verd ja usu poolest protestant. Leidiski sellise. On humoorikas ära mainida, et selle mehe nimi oli Bernhard Leopold Frederik Everhard Julius Coert Karel Godfried Pieter, tiitli poolest jällegi ühe Saksa riigikese prints.

II maailmasõja ajal läks Wilhelmina ohutuse mõttes Suurbritanniasse ja suhtles oma rahvaga sealt raadio kaudu. Peale sõda hakkas tema tervis halvenema. Ta loobus 1948. aastal troonist tütre kasuks ja läks elama Het Loo paleesse. Seal kirjutas ta muuhulgas autobiograafia ka.

Wilhelmina suri 1962. aastal 82-aastasena. Tema soovi kohaselt domineeris matustel valge värv, sümboliseerimaks uue elu algust.

Wilhelmina pildiga piparmündikommid/-pastillid
/-lutsukad (mints inglise keeles).
Hollandist peaks saama.
Praegune Hollandi kuningas Willem Alexander on Wilhelmina lapselapselaps, sündis 1967. aastal. Minu meelest on märkimisväärne, et enne Willem Alexandrit oli Hollandil 3 naiskuningannat (+ naisregent) ja kuna Willem Alexandril on 3 tütart, siis edasi läheb jälle nii nagu vanasti. Naised ruulivad ühesõnaga.

Kuningannad Wilhelmina, Juliana ja Beatrix,
kuningas Willem Alexander ja kroonprintsess Catharina-Amalia.
Wiki

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Berit Kaschan "Aprill"

Peab ütlema, et kohaliku raamatuaasta tähistamine oli aasta alguses nagu entusiastlikum. Kui ennast tähistajana silmas pean, see tähendab. Viimane eesti autori raamat enne seda oli "Naksitrallid" aprillis. Lihtsalt kui kusagilt kuulen, et see või too hinnatud eesti kirjanik oma raamatuga, ja siis vaatan, mis raamatu sisu on, selgub, et taaskord mingi äng ja piinad. No ei taha. See luulekogu kargas ette sotsiaalmeedias, kus keegi oli ühest luuletusest pildi pannud. "Tegelikult aprill" oli see luuletus. Ega luuletuste puhul ju suurt muud polegi - kas tekib lugedes  tunne või mitte. Luulekogude puhul võib siis vaadata kui suure osa luuletuste puhul tunne tekib. Kõigiga mitte kunagi. (Samas üks on ka juba number.) Siin oli neid küll, mis kõnetasid. Mitmeid ikka. Luuletaja luuletab peamiselt endast (ehk inimesest), inimestest oma elus. Üldinimlikud teemad (mida tähendab solidaarsus näiteks) on, otseselt ühiskonnakriitilisi pole. See mulle sobis täitsa hästi. Tundub, et ...