Kui keegi midagi väga kirub või kiidab, siis tekib huvi, millega päriselt tegu on. Nooh, lugesin need "50 halli varjundit" siis läbi.
Algus polnud väga hull. Andis täitsa lugeda, leheküljed läksid edasi ja puha. Omades eelinfot, et see asi olevat algselt olnud "Twilighti" fanfiction, siis selle kohta polnud nagu ka väga viga (selles mõttes, et oleks võinud olla hullem). Sarnasused olid täitsa olemas: suht mõttetu kangelanna, keda mingi mees peab (teda eriti tundmata) väga eriliseks, mees, kes on (vähemalt naistegelase arvates) väga misteeriös ja mitmekihiline ja keeruline ja samuti mingil arusaamatul põhjusel kohe esimesest hetkest nii ligitõmbav, et naistegelane ei suuda mitte temast eemale hoida. Loomulikult on mees sihuke piinatud - ise teab, et on natuke nagu koletis, aga ometi ei suuda end hoida eemal sellest köitvast naisest ja tegevustest piinatoas. Mõtlikel hetkedel mängib mees klaveril südantlõhestavalt kauneid palasid. (Hello, Edward) Oo, ja kui Edward lihtsalt lennutas end oma vampiirivõimetega kohale igale poole, kus Bella oli, siis siin oli peamees nii rikas, et lendas oma eralennuki või -kopteriga kohale. Ja ilmus täpselt nagu Edwardki lihtsalt lambist välja.
Paraku mingi suvalise fanfictioni tasemest kaugemale asi ei küündinudki. (Mittesuvaline fanfiction võib olla ka päris hea, tahan ma öelda.) Kusagil poole raamatu peal või natuke peale seda jäi asi nagu vinduma, minu meelest mingit arengut polnud. Peategelased vahetasid mõned kirjad, said kokku, vahetasid mõned laused, siis järgnes mitu lehekülge porri (soovitan nii eesti- kui ingliskeelset varianti, mõlemas saab nalja) ja pärast seda tütarlapse püüded noormehe sünge mineviku kohta infot välja õngitseda. Ja varsti kordus sama ring uuesti. (Vahepeal lisandus sinna küll ka porrieelne karistamine selle eest, kui tütarlaps oli noormeest kuidagi pahandanud, näiteks talle vastu vaielnud vms.) Maitse asi, kas siin on midagi romantilist või mitte. Noh ja armastus on üldse nii filosoofiline mõiste, et ei tasu vaielda selle üle, kus ta olla saab ja kus mitte.
Niisiis, nagu öeldud, oli raamatu teine pool ja eriti lõpuosa sisutu, võltsdraama ma ütleksin. Tunne jäi, et üritatakse raamatule paksust juurde venitada, aga lihtsalt porri ei saa ju kirjutada, vaja on diipi ja tundeid ka panna. Aga kus need tunded seal olid või kust nad oleksid pidanud tulema, jäi mulle ikka selgusetuks.
Raamatu lõpus toimunud peksu ma tegevusena kindlasti heaks ei kiida. Aga. See oli vähemalt üks kindel asi, mis juhtus. (Vrdl eelmiste lehekülgedega, kus midagi ei juhtunud.)
Ühesõnaga. Ma loodan, et raamatu autor kasutab teenitud rahahunnikut vähemalt mingil ilusal eesmärgil.
* aga hall ju pole ka eriti kirgas värv
Algus polnud väga hull. Andis täitsa lugeda, leheküljed läksid edasi ja puha. Omades eelinfot, et see asi olevat algselt olnud "Twilighti" fanfiction, siis selle kohta polnud nagu ka väga viga (selles mõttes, et oleks võinud olla hullem). Sarnasused olid täitsa olemas: suht mõttetu kangelanna, keda mingi mees peab (teda eriti tundmata) väga eriliseks, mees, kes on (vähemalt naistegelase arvates) väga misteeriös ja mitmekihiline ja keeruline ja samuti mingil arusaamatul põhjusel kohe esimesest hetkest nii ligitõmbav, et naistegelane ei suuda mitte temast eemale hoida. Loomulikult on mees sihuke piinatud - ise teab, et on natuke nagu koletis, aga ometi ei suuda end hoida eemal sellest köitvast naisest ja tegevustest piinatoas. Mõtlikel hetkedel mängib mees klaveril südantlõhestavalt kauneid palasid. (Hello, Edward) Oo, ja kui Edward lihtsalt lennutas end oma vampiirivõimetega kohale igale poole, kus Bella oli, siis siin oli peamees nii rikas, et lendas oma eralennuki või -kopteriga kohale. Ja ilmus täpselt nagu Edwardki lihtsalt lambist välja.
Paraku mingi suvalise fanfictioni tasemest kaugemale asi ei küündinudki. (Mittesuvaline fanfiction võib olla ka päris hea, tahan ma öelda.) Kusagil poole raamatu peal või natuke peale seda jäi asi nagu vinduma, minu meelest mingit arengut polnud. Peategelased vahetasid mõned kirjad, said kokku, vahetasid mõned laused, siis järgnes mitu lehekülge porri (soovitan nii eesti- kui ingliskeelset varianti, mõlemas saab nalja) ja pärast seda tütarlapse püüded noormehe sünge mineviku kohta infot välja õngitseda. Ja varsti kordus sama ring uuesti. (Vahepeal lisandus sinna küll ka porrieelne karistamine selle eest, kui tütarlaps oli noormeest kuidagi pahandanud, näiteks talle vastu vaielnud vms.) Maitse asi, kas siin on midagi romantilist või mitte. Noh ja armastus on üldse nii filosoofiline mõiste, et ei tasu vaielda selle üle, kus ta olla saab ja kus mitte.
Niisiis, nagu öeldud, oli raamatu teine pool ja eriti lõpuosa sisutu, võltsdraama ma ütleksin. Tunne jäi, et üritatakse raamatule paksust juurde venitada, aga lihtsalt porri ei saa ju kirjutada, vaja on diipi ja tundeid ka panna. Aga kus need tunded seal olid või kust nad oleksid pidanud tulema, jäi mulle ikka selgusetuks.
Raamatu lõpus toimunud peksu ma tegevusena kindlasti heaks ei kiida. Aga. See oli vähemalt üks kindel asi, mis juhtus. (Vrdl eelmiste lehekülgedega, kus midagi ei juhtunud.)
Ühesõnaga. Ma loodan, et raamatu autor kasutab teenitud rahahunnikut vähemalt mingil ilusal eesmärgil.
* aga hall ju pole ka eriti kirgas värv
Kommentaarid
Postita kommentaar