Otse põhisisu juurde

Kuningannad 1925 - #5 Itaalia Elena

Itaalia kuninganna Elena (1873-1952)


Vahelduseks ka üks sellise riigi kuninganna, kus tänapäeval pole enam kuningriiki.

1873.aastal sündinud Elena (tegelikult Jelena) oli Montenegro kuninga Nikola I tütar. Elena ema Milena oli pärit jõukast Montenegro perekonnast ja abiellus Nikolaga vaid 13-aastaselt. Tegemist oli poliitilise abieluga- Milena perekond mängis Montenegro poliitikas olulist rolli. 

Printsess Elenal oli 11 õde-venda. Vanim laps sündis siis, kui ema oli 17-aastane ja noorim siis, kui ema oli 42-aastane. Päris mitu neist lastest tegi hea partii, abielludes mõne kuningasoost isikuga. Päris kuningannaks sai neist küll ainult Elena.

Elena oli nooruses kaunis tütarlaps. Mõnda aega sahistati seltskonnas, et temast võiks saada Venemaa tulevase tsaari Nikolai II abikaasa. 1888. aastal osales ta Nikolai kutsel Venemaal õukonna ballil, kus osutus nii populaarseks, et üks Serbia prints ja Carl Gustav von Mannerheim tema pärast duellile läksid. Vene kuningaperele see intsident Elenast just head muljet ei jätnud. 

Niisiis abiellus Elena 1896. aastal Itaalia prints Vittorio Emanuelega. Et abiellumine võimalik oleks, tuli Elenal eelnevalt õigeusust katoliku usku astuda (see toiming sai teoks laeva pardal Itaalia ja Montenegro vahel). Tema ema Milena oli tütre usuvahetusest nii häiritud, et ei tulnud tütre pulma.

1900. aastal peale Vittorio Emanuele isa surma (täpsemalt mõrva), sai VE kuningaks ja Elena kuningannaks. Väidetavalt olla olnud õnnelik kuningapaar. Kuningas tõi oma Elenale igal hommikul ajast ise korjatud roose ja puha.

5 last sündis neil- ainukesest pojast Umbertost sai viimane Itaalia kuningas Umberto II (kelle naine oli Marie Jose, Belgia kuninganna Elisabethi tütar). Tütar Mafalda suri II maailmasõja ajal koonduslaagris, tütar Giovanna sai abielu kaudu Bulgaaria tsarinnaks, teised kaks tütart abiellusid ka tähtsate meestega.

Kõnealused 5 last.

Kuninganna Elena populaarsust rahva hulgas aitas tõsta tema tegevus 1908. aasta maavärina ohvrite abistamisel ja õena töötamine I maailmasõja ajal. Meditsiin oli tema jaoks üldse südamelähedane teema- juba enne sõda oli ta seotud Itaalia Punase Ristiga, püüdis rahaliselt abistada haigeid ja finantseerida mitmete haiguste ravi tõhustamiseks tehtavat uurimistööd. Oma kuninganna "palga" jagas ta enamasti heategevuseks laiali, samuti annetas mitmed oma ehted. Tema abikaasa VE olla suisa öelnud, et oleks see vaid tema teha, oleksElena oleks neid vaeseks annetanud.

1937. aastal sai Elena paavstilt Kuldse Roosi. See on autasu, mida antakse peale inimeste ka näiteks kogudustele või riikidele, mis on katoliku kirikule teeneid teinud või hoolivust üles näidanud. Näe, selle on saanud ka Belgia kuninganna Elisabeth ja Luxemburgi Charlotte, kellest varasemalt juttu on olnud. 

Igal juhul saab siin vaadata väikest videoklippi sellest, kuidas kuninganna Elena paavstilt selle autasu sai. Roosi ennast näeb ka. Pane tähele ka kuningas Vittorio Emanuelet- ta oli lühike mees, alla 160 cm pikk.

Paremal on Itaalia kuningas Vittorio Emanuele III
ja vasakul Belgia kuningas Albert I.

Poliitikast hoidis Elena üldiselt eemale. Sekkus ainult siis, kui oli võimalus 1941. aastal Mussolinile survet avaldada iseseisva Montenegro riigi loomiseks (tol hetkel kuulus Montenegro Jugoslaavia koosseisu). 

II maailmasõja ajal lahkus kuningapaar Roomast ja elas Lõuna-Itaalias Brindisis. Peale sõda 1946. aastal loobus kuningas troonist oma poja Umberto kasuks. Elena ja Vittorio Emanuele läksid elama Egiptusesse, seejärel Prantsusmaale.

Info siit ja siit ja siit.

Kommentaarid

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...