Otse põhisisu juurde

Kuningannad 1925 - #5 Itaalia Elena

Itaalia kuninganna Elena (1873-1952)


Vahelduseks ka üks sellise riigi kuninganna, kus tänapäeval pole enam kuningriiki.

1873.aastal sündinud Elena (tegelikult Jelena) oli Montenegro kuninga Nikola I tütar. Elena ema Milena oli pärit jõukast Montenegro perekonnast ja abiellus Nikolaga vaid 13-aastaselt. Tegemist oli poliitilise abieluga- Milena perekond mängis Montenegro poliitikas olulist rolli. 

Printsess Elenal oli 11 õde-venda. Vanim laps sündis siis, kui ema oli 17-aastane ja noorim siis, kui ema oli 42-aastane. Päris mitu neist lastest tegi hea partii, abielludes mõne kuningasoost isikuga. Päris kuningannaks sai neist küll ainult Elena.

Elena oli nooruses kaunis tütarlaps. Mõnda aega sahistati seltskonnas, et temast võiks saada Venemaa tulevase tsaari Nikolai II abikaasa. 1888. aastal osales ta Nikolai kutsel Venemaal õukonna ballil, kus osutus nii populaarseks, et üks Serbia prints ja Carl Gustav von Mannerheim tema pärast duellile läksid. Vene kuningaperele see intsident Elenast just head muljet ei jätnud. 

Niisiis abiellus Elena 1896. aastal Itaalia prints Vittorio Emanuelega. Et abiellumine võimalik oleks, tuli Elenal eelnevalt õigeusust katoliku usku astuda (see toiming sai teoks laeva pardal Itaalia ja Montenegro vahel). Tema ema Milena oli tütre usuvahetusest nii häiritud, et ei tulnud tütre pulma.

1900. aastal peale Vittorio Emanuele isa surma (täpsemalt mõrva), sai VE kuningaks ja Elena kuningannaks. Väidetavalt olla olnud õnnelik kuningapaar. Kuningas tõi oma Elenale igal hommikul ajast ise korjatud roose ja puha.

5 last sündis neil- ainukesest pojast Umbertost sai viimane Itaalia kuningas Umberto II (kelle naine oli Marie Jose, Belgia kuninganna Elisabethi tütar). Tütar Mafalda suri II maailmasõja ajal koonduslaagris, tütar Giovanna sai abielu kaudu Bulgaaria tsarinnaks, teised kaks tütart abiellusid ka tähtsate meestega.

Kõnealused 5 last.

Kuninganna Elena populaarsust rahva hulgas aitas tõsta tema tegevus 1908. aasta maavärina ohvrite abistamisel ja õena töötamine I maailmasõja ajal. Meditsiin oli tema jaoks üldse südamelähedane teema- juba enne sõda oli ta seotud Itaalia Punase Ristiga, püüdis rahaliselt abistada haigeid ja finantseerida mitmete haiguste ravi tõhustamiseks tehtavat uurimistööd. Oma kuninganna "palga" jagas ta enamasti heategevuseks laiali, samuti annetas mitmed oma ehted. Tema abikaasa VE olla suisa öelnud, et oleks see vaid tema teha, oleksElena oleks neid vaeseks annetanud.

1937. aastal sai Elena paavstilt Kuldse Roosi. See on autasu, mida antakse peale inimeste ka näiteks kogudustele või riikidele, mis on katoliku kirikule teeneid teinud või hoolivust üles näidanud. Näe, selle on saanud ka Belgia kuninganna Elisabeth ja Luxemburgi Charlotte, kellest varasemalt juttu on olnud. 

Igal juhul saab siin vaadata väikest videoklippi sellest, kuidas kuninganna Elena paavstilt selle autasu sai. Roosi ennast näeb ka. Pane tähele ka kuningas Vittorio Emanuelet- ta oli lühike mees, alla 160 cm pikk.

Paremal on Itaalia kuningas Vittorio Emanuele III
ja vasakul Belgia kuningas Albert I.

Poliitikast hoidis Elena üldiselt eemale. Sekkus ainult siis, kui oli võimalus 1941. aastal Mussolinile survet avaldada iseseisva Montenegro riigi loomiseks (tol hetkel kuulus Montenegro Jugoslaavia koosseisu). 

II maailmasõja ajal lahkus kuningapaar Roomast ja elas Lõuna-Itaalias Brindisis. Peale sõda 1946. aastal loobus kuningas troonist oma poja Umberto kasuks. Elena ja Vittorio Emanuele läksid elama Egiptusesse, seejärel Prantsusmaale.

Info siit ja siit ja siit.

Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Amanda Romare "Halva Malmö består av killar som dumpat mig"

Kui see raamat 2021. aastal ilmus, pakkus ta inimestele kõneainet. Ju on teema ja käsitlus intrigeerivad.  Raamat räägib 31-32-aastasest Malmös elavast Amandast, kes käib aasta jooksul kohtingutel (peamiselt) Tinderi kaudu leitud meestega. Ja ei saa asjast asja. Sellele viitab ka raamatu pealkiri: pool Malmöt on täis mehi, kes on mind maha jätnud. Pole väga hull liialdus, sest ta käib ikka väga paljudel kohtingutel. Ise nimetab seda vahepeal groundhog day- deitimiseks. Et sama asi muudkui uuesti ja uuesti ja uuesti.  Kuna kohtinguid on palju, kohtab Amanda nende käigus igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Neil on erinevaid kiikse. Korduvalt tuli mõte mida ma just lugesin . Samas midagi üleliia šokeerivat vist ka polnud.  Algul tuli ka mõte, et see raamat võiks sisu mõttes juba vanem olla. Niuke klassikaline romantilise komöödia idee, et naine tahab meest leida ja kohtub selle käigus igasugustega, oli 20+ aastat tagasi ka populaarne. Aga siin lisab Tinder olulise tegelasena ...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...