Otse põhisisu juurde

Kuningannad 1925 - #5 Itaalia Elena

Itaalia kuninganna Elena (1873-1952)


Vahelduseks ka üks sellise riigi kuninganna, kus tänapäeval pole enam kuningriiki.

1873.aastal sündinud Elena (tegelikult Jelena) oli Montenegro kuninga Nikola I tütar. Elena ema Milena oli pärit jõukast Montenegro perekonnast ja abiellus Nikolaga vaid 13-aastaselt. Tegemist oli poliitilise abieluga- Milena perekond mängis Montenegro poliitikas olulist rolli. 

Printsess Elenal oli 11 õde-venda. Vanim laps sündis siis, kui ema oli 17-aastane ja noorim siis, kui ema oli 42-aastane. Päris mitu neist lastest tegi hea partii, abielludes mõne kuningasoost isikuga. Päris kuningannaks sai neist küll ainult Elena.

Elena oli nooruses kaunis tütarlaps. Mõnda aega sahistati seltskonnas, et temast võiks saada Venemaa tulevase tsaari Nikolai II abikaasa. 1888. aastal osales ta Nikolai kutsel Venemaal õukonna ballil, kus osutus nii populaarseks, et üks Serbia prints ja Carl Gustav von Mannerheim tema pärast duellile läksid. Vene kuningaperele see intsident Elenast just head muljet ei jätnud. 

Niisiis abiellus Elena 1896. aastal Itaalia prints Vittorio Emanuelega. Et abiellumine võimalik oleks, tuli Elenal eelnevalt õigeusust katoliku usku astuda (see toiming sai teoks laeva pardal Itaalia ja Montenegro vahel). Tema ema Milena oli tütre usuvahetusest nii häiritud, et ei tulnud tütre pulma.

1900. aastal peale Vittorio Emanuele isa surma (täpsemalt mõrva), sai VE kuningaks ja Elena kuningannaks. Väidetavalt olla olnud õnnelik kuningapaar. Kuningas tõi oma Elenale igal hommikul ajast ise korjatud roose ja puha.

5 last sündis neil- ainukesest pojast Umbertost sai viimane Itaalia kuningas Umberto II (kelle naine oli Marie Jose, Belgia kuninganna Elisabethi tütar). Tütar Mafalda suri II maailmasõja ajal koonduslaagris, tütar Giovanna sai abielu kaudu Bulgaaria tsarinnaks, teised kaks tütart abiellusid ka tähtsate meestega.

Kõnealused 5 last.

Kuninganna Elena populaarsust rahva hulgas aitas tõsta tema tegevus 1908. aasta maavärina ohvrite abistamisel ja õena töötamine I maailmasõja ajal. Meditsiin oli tema jaoks üldse südamelähedane teema- juba enne sõda oli ta seotud Itaalia Punase Ristiga, püüdis rahaliselt abistada haigeid ja finantseerida mitmete haiguste ravi tõhustamiseks tehtavat uurimistööd. Oma kuninganna "palga" jagas ta enamasti heategevuseks laiali, samuti annetas mitmed oma ehted. Tema abikaasa VE olla suisa öelnud, et oleks see vaid tema teha, oleksElena oleks neid vaeseks annetanud.

1937. aastal sai Elena paavstilt Kuldse Roosi. See on autasu, mida antakse peale inimeste ka näiteks kogudustele või riikidele, mis on katoliku kirikule teeneid teinud või hoolivust üles näidanud. Näe, selle on saanud ka Belgia kuninganna Elisabeth ja Luxemburgi Charlotte, kellest varasemalt juttu on olnud. 

Igal juhul saab siin vaadata väikest videoklippi sellest, kuidas kuninganna Elena paavstilt selle autasu sai. Roosi ennast näeb ka. Pane tähele ka kuningas Vittorio Emanuelet- ta oli lühike mees, alla 160 cm pikk.

Paremal on Itaalia kuningas Vittorio Emanuele III
ja vasakul Belgia kuningas Albert I.

Poliitikast hoidis Elena üldiselt eemale. Sekkus ainult siis, kui oli võimalus 1941. aastal Mussolinile survet avaldada iseseisva Montenegro riigi loomiseks (tol hetkel kuulus Montenegro Jugoslaavia koosseisu). 

II maailmasõja ajal lahkus kuningapaar Roomast ja elas Lõuna-Itaalias Brindisis. Peale sõda 1946. aastal loobus kuningas troonist oma poja Umberto kasuks. Elena ja Vittorio Emanuele läksid elama Egiptusesse, seejärel Prantsusmaale.

Info siit ja siit ja siit.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Berit Kaschan "Aprill"

Peab ütlema, et kohaliku raamatuaasta tähistamine oli aasta alguses nagu entusiastlikum. Kui ennast tähistajana silmas pean, see tähendab. Viimane eesti autori raamat enne seda oli "Naksitrallid" aprillis. Lihtsalt kui kusagilt kuulen, et see või too hinnatud eesti kirjanik oma raamatuga, ja siis vaatan, mis raamatu sisu on, selgub, et taaskord mingi äng ja piinad. No ei taha. See luulekogu kargas ette sotsiaalmeedias, kus keegi oli ühest luuletusest pildi pannud. "Tegelikult aprill" oli see luuletus. Ega luuletuste puhul ju suurt muud polegi - kas tekib lugedes  tunne või mitte. Luulekogude puhul võib siis vaadata kui suure osa luuletuste puhul tunne tekib. Kõigiga mitte kunagi. (Samas üks on ka juba number.) Siin oli neid küll, mis kõnetasid. Mitmeid ikka. Luuletaja luuletab peamiselt endast (ehk inimesest), inimestest oma elus. Üldinimlikud teemad (mida tähendab solidaarsus näiteks) on, otseselt ühiskonnakriitilisi pole. See mulle sobis täitsa hästi. Tundub, et ...