Otse põhisisu juurde

Veel 7 punkti

Taas üks postitus sildiga "tähelepanekud"
  • Ütleme, et oleksin näiteks maaler ja koht, kus parajasti töötan, on mingi kontorihoone (kus seega töötab terve hulk kontoritöötajaid). Kas mul tuleks sel juhul mõte, et paneks endale töö (st siis värvimise) taustaks näiteks raadio üürgama? No ei tuleks ju, ma ju saaksin aru, et see ehk segab teisi inimesi, kes selles majas ka töötavad. Kõik ei saa aru. 
  • Eelnevaga seonduvalt üks mõte, mis aeg-ajalt ikka pähe tuleb. Kas selle tüübi elu, kes raadio üürgama paneb, on lihtsam kui minu oma? Kui tal ilmselt ei tulegi seda mõtet, et ta kedagi segada võiks, siis on ju lihtsam kui minul, kes ma mõtlen, et näe, ei saa raadiot panna, äkki segab teisi. 
  • Mida öelda inimestele, kellele pead kõnet ainult korra elus ja täpselt ette antud teemat nagu "Ahvena arvukus Eesti veekogudes" ei ole?
    Kui kõnelda üksainus kord,
    on vastutus nii suur,
    et ükski sõna ei näi väärt,
    et öelda.
    /Doris Kareva/
  • Huvitav on näha, kuidas mingid sündmused/väljendid/naljad vananevad inimeste jaoks väga erineva kiirusega. Ilmselt oleneb see sellest, millised sündmused ja kui palju kellegi elus vahepeal on juhtunud. Mõne jaoks on mingi 10 aasta tagune lugu veel vägagi päevakorral, teine ei saa enam üldse pihta, millest jutt käib. Sama lugu on inimsuhetega ka tegelikult. On neid, kes kannavad mõne tuttava päris maha, kui temaga aasta-paar suhelnud pole, teiste jaoks pole see kuigi pikk aeg ja kõik on ikka nii "nagu vanasti". Oleneb ilmselt jälle kui suur inimeste ringlus ja vahetumine kellegi elus on. Polegi vist head ega halba, ainult erinevad lähenemised.
  • See pole ammu enam midagi uut, aga mulle tundub, et mõned blogid pole valdkonnast "(ajaviite)kirjutamine", vaid pigem valdkonnast "reklaam ja rahategemine" ning "kollane ajakirjandus". Sest kui postitused on järgemööda sihukesed tekstid, millest üks on provotseerivam kui teine, siis ei saa ju olla muud eesmärki kui võimalikult suur klikkide ja kommenteerijate arv ja sealtkaudu voolav reklaamiraha (blogides eksponeeritavad reklaamid on minu jaoks küll siiski üsna tundmatu nähtus).
  • Lugesin Valdur Mikita "Lingvistilist metsa" ja vahepeal hakkas nagu natuke närvidele käima see Eesti ülistamine, et meil on see asi kõige paremini ja tolle jaoks on kõige parem keskkond ja see kolmas asi on hästi säilinud jne jne. Aga. Võib-olla see ongi nii? Mulle võiski äkki närvidele käia sellepärast, et mina pole väljaspool Eestit elanud ega tea, kuidas mujal on. Siin on loogiline, et on nii, kuidas on. Iseenesestmõistetavus ei ole meie sõber.
  • Parimaid mõtteid, mida viimaste nädalate jooksul kuulnud olen: parim põhjus midagi teha on see, et ollakse nii otsustanud. Lihtne ja kõikehõlmav, suurepärane!


Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Berit Kaschan "Aprill"

Peab ütlema, et kohaliku raamatuaasta tähistamine oli aasta alguses nagu entusiastlikum. Kui ennast tähistajana silmas pean, see tähendab. Viimane eesti autori raamat enne seda oli "Naksitrallid" aprillis. Lihtsalt kui kusagilt kuulen, et see või too hinnatud eesti kirjanik oma raamatuga, ja siis vaatan, mis raamatu sisu on, selgub, et taaskord mingi äng ja piinad. No ei taha. See luulekogu kargas ette sotsiaalmeedias, kus keegi oli ühest luuletusest pildi pannud. "Tegelikult aprill" oli see luuletus. Ega luuletuste puhul ju suurt muud polegi - kas tekib lugedes  tunne või mitte. Luulekogude puhul võib siis vaadata kui suure osa luuletuste puhul tunne tekib. Kõigiga mitte kunagi. (Samas üks on ka juba number.) Siin oli neid küll, mis kõnetasid. Mitmeid ikka. Luuletaja luuletab peamiselt endast (ehk inimesest), inimestest oma elus. Üldinimlikud teemad (mida tähendab solidaarsus näiteks) on, otseselt ühiskonnakriitilisi pole. See mulle sobis täitsa hästi. Tundub, et ...
Postita kommentaar
Loe edasi »