Otse põhisisu juurde

Veel 7 punkti

Taas üks postitus sildiga "tähelepanekud"
  • Ütleme, et oleksin näiteks maaler ja koht, kus parajasti töötan, on mingi kontorihoone (kus seega töötab terve hulk kontoritöötajaid). Kas mul tuleks sel juhul mõte, et paneks endale töö (st siis värvimise) taustaks näiteks raadio üürgama? No ei tuleks ju, ma ju saaksin aru, et see ehk segab teisi inimesi, kes selles majas ka töötavad. Kõik ei saa aru. 
  • Eelnevaga seonduvalt üks mõte, mis aeg-ajalt ikka pähe tuleb. Kas selle tüübi elu, kes raadio üürgama paneb, on lihtsam kui minu oma? Kui tal ilmselt ei tulegi seda mõtet, et ta kedagi segada võiks, siis on ju lihtsam kui minul, kes ma mõtlen, et näe, ei saa raadiot panna, äkki segab teisi. 
  • Mida öelda inimestele, kellele pead kõnet ainult korra elus ja täpselt ette antud teemat nagu "Ahvena arvukus Eesti veekogudes" ei ole?
    Kui kõnelda üksainus kord,
    on vastutus nii suur,
    et ükski sõna ei näi väärt,
    et öelda.

    /Doris Kareva/
  • Huvitav on näha, kuidas mingid sündmused/väljendid/naljad vananevad inimeste jaoks väga erineva kiirusega. Ilmselt oleneb see sellest, millised sündmused ja kui palju kellegi elus vahepeal on juhtunud. Mõne jaoks on mingi 10 aasta tagune lugu veel vägagi päevakorral, teine ei saa enam üldse pihta, millest jutt käib. Sama lugu on inimsuhetega ka tegelikult. On neid, kes kannavad mõne tuttava päris maha, kui temaga aasta-paar suhelnud pole, teiste jaoks pole see kuigi pikk aeg ja kõik on ikka nii "nagu vanasti". Oleneb ilmselt jälle kui suur inimeste ringlus ja vahetumine kellegi elus on. Polegi vist head ega halba, ainult erinevad lähenemised.
  • See pole ammu enam midagi uut, aga mulle tundub, et mõned blogid pole valdkonnast "(ajaviite)kirjutamine", vaid pigem valdkonnast "reklaam ja rahategemine" ning "kollane ajakirjandus". Sest kui postitused on järgemööda sihukesed tekstid, millest üks on provotseerivam kui teine, siis ei saa ju olla muud eesmärki kui võimalikult suur klikkide ja kommenteerijate arv ja sealtkaudu voolav reklaamiraha (blogides eksponeeritavad reklaamid on minu jaoks küll siiski üsna tundmatu nähtus).
  • Lugesin Valdur Mikita "Lingvistilist metsa" ja vahepeal hakkas nagu natuke närvidele käima see Eesti ülistamine, et meil on see asi kõige paremini ja tolle jaoks on kõige parem keskkond ja see kolmas asi on hästi säilinud jne jne. Aga. Võib-olla see ongi nii? Mulle võiski äkki närvidele käia sellepärast, et mina pole väljaspool Eestit elanud ega tea, kuidas mujal on. Siin on loogiline, et on nii, kuidas on. Iseenesestmõistetavus ei ole meie sõber.
  • Parimaid mõtteid, mida viimaste nädalate jooksul kuulnud olen: parim põhjus midagi teha on see, et ollakse nii otsustanud. Lihtne ja kõikehõlmav, suurepärane!


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Mihkel Mutt "Tartu tuld toomas : linnauitaja ülestähendusi taaskohtumisel"

  Mõni aasta tagasi nägin Mihkel Mutti suvaliselt tänaval. Polnud tema Tartusse tagasi kolimisega siis kursis ja mõtlesin ilmselt et näe, kirjanikuhärra ka Tartus käimas. (Sest Mihkel Mutt on märksa kirjanikuhärralikum tüüp kui mõni muu kirjanik.) Siis nägin teda mingi kord veel ja hakkasin mõtlema, et huvitav mida ta jalutab siin. See suvaliselt nägemine on kõnekas tegelikult Tartu kohta. Mõni nädal tagasi peatas mind kaubamaja juures üks usukuulutaja ja küsis, mis mulle Tartu juures enim meeldib. Vastasin et suurus: ühe jalutuskäigu jooksul on võimalik näha mõnda tuttavat, isegi mitut tuntud inimest, aga samas on võimalik näha ka mitte ühtegi tuttavat inimest. Rootslased ütleks  lagom. Parasjagu (suur/väike). Raamat on ühest küljest jalutuskäik Tartus - linna füüsiline keskkond, sh jõgi. Teisalt tuleb juttu Tartu vaimust, linna peal tuntud tartlastest, ülikoolist, linna ajaloolisest rollist, võimalikust rollist tulevikus, Tartu-Tallinn vastasseisust. (Viimase kohta leiab Mut...

Caitlin Moran "What about men?"

Lõpuks üks raamat, kus kaanel ütles, et on naljakas, ja päriselt oligi naljakas. Mitte teema, vaid see, kuidas kirjutati. Caitlin Moran on vaimukas inimene. Kirjutab sellest, kuidas väiksest peale on tüdrukuid ja poisse ümbritsev vaimne maailm väga erinev, mistõttu oleme ka täiskasvanutena erinevad. Ja sellest, millised need mehed siis on. Raamatu lõpuks jõuab ikka sinna, et võiksime ju kõik inimesed olla, mitte tingimata mehed ja naised. Suur osa naiste ja meeste probleeme on sarnased. Enamasti olin kirjutatuga nõus. Põhiline asi, mis on ilmselge, ja ometi oli see siin kirja pandud: valge heteromees ei ole automaatselt milleski süüdi. Eile sündinud poisslaps ei vastuta selle eest, et 18. sajandil polnud naistel ühiskonnas positsiooni. Kui ütleme ühele grupile (kelle hulka kuulub ka palju lapsi) ühiskonnas, et te ei ole lahedad, teil peaks häbi olema, te olete süüdi, siis miks oleme üllatunud ja pahased, kui selles grupis vastupanu pead tõstab. Keegi ei taha ennast halvasti tunda. Raam...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...