7 punkti, osa 3

• Pole vaja oodata seda aastalõpuküsimustikku, kus on "tiitel" aasta drama queen, selle võib kohe välja anda. Kui tahta ette kujutada, et iga asi, mida keegi ütleb, on kuidagi halvasti mõeldud, siis ju ongi. Siises.
• Teine asi on läbimõeldus. Kui kõik, mida inimene teeb, on kas ette või tagantjärgi läbi hekseldatud ja ära analüüsitud, siis on see suhteliselt igav. Tervislik võib-olla, aga igav. Planeeritud spontaansus on enesepettus.
• Olen viimastel nädalatel mitmeid raamatuid lugenud ja need on ju headki raamatud olnud, aga tahaks midagi v a i m u s t a v a t ! Ae-ae, kus te olete, vaimustavad raamatud? Või pole mind võimalik enam vaimustada? See võib olla küll, aga ma ei taha seda. Mulle meeldis see, kui kunagi suvevaheajati võtsin ühel päeval mingi (ikka mõõdukalt paksu) raamatu raamatukogust, lugesin kusagil kella 3-4ni öösel, sain läbi ja viisin järgmisel päeval juba tagasi. Raamatukogutädi vaatas natuke kahtlustavalt, et kas tõesti ma juba lugesin selle läbi.
• Ma ei taha olla igav. Ega ma ei olegi. Ainult vahepeal tekib tunne, et vist ikka natuke olen või hakkan muutuma. Siis on nii kõvad häirekellad, et siit kuni Siguldani välja kumiseb kõik. Päästavad need kellad siis mind või mitte. Kuigi. Igavus võib (vähemalt kõrvaltvaatajale) siiski olla suhteliselt huvitav. Normaalsus on see, mis on endale ja teistele igav.
• Näen inimesi, kes teadusega tegelevad ja mõtlen, et oi kui vahva, neil on mingi selline asi, millest nad on vaimustuses. Ja siis teisel päeval näen, kuidas nad ei tunne öö ega päeva, töö- ega puhkepäeva vahet ja mõtlen, kas seda neil tõesti siis vaja on. Aga münt on vist alati kahe küljega.
• Mõtteid klatšimisest:
  - Mul on õigus kellegi käitumist negatiivselt kommenteerida siis, kui ma ise kunagi nii ei käitu. (Kui ma ise ostan kaltsukast riideid, siis on ju silmakirjalik kellegi teise kohta öelda, et näe, küll ta on nõme, ostab kaltsukast riideid.)
  - Ma tunnen ennast halvasti, kui kellegi kohta (mõni inimene, kellega suhtlen) midagi halvasti ütlen, isegi, kui see pole klatšimine vaid aus kriitika.
  - Kui keegi tuleb mulle taga rääkima inimest, keda me mõlemad tunneme ja kellega suhtleme, hakkab mul suurelt WTF silme ees vilkuma. Mis mõttes sa paned minu sellisesse olukorda? Ma ju suhtlen teie mõlemaga ja teen seda edaspidigi. Miks pean mina ennast halvasti tundma, teades, et sina mõtled selle teise inimese kohta mingeid nõmedaid mõtteid?
  - Eelmise situatsiooni juurde kuulub ka mõte, et kui keegi juba tuleb mulle kedagi kolmandat taga rääkima, mida ta siis minu kohta kah rääkida võib, kui mind parajasti pole. Sest kas klatšimoor valib, keda ta klatšib?
  - See, kui klatšid ära ja ütled siis et "küll ma olen ikka õel inimene" vms, ei vabanda klatšimist.
  - Ma ei ürita väita, et ma kunagi kellegi kohta midagi halvasti ei ütle. Muidugi ütlen. Aga inimesi, kellele öelda, saab ju valida. Kui on vaja mingeid tööinimeste või -asjadega seotud asju vahutada, siis räägin mõne sellise inimesega, kes minu tööinimesi üldse ei tunne ja minu tööasju ei tea. Loogiline ju.
  - Minu arvates on olemas ohutuid halvasti ütlemise mooduseid. Mina näiteks olen üsna kuri telekavaataja. Mida halba teevad minu ütlemised neile telekas olevatele inimestele, nad ei saa ju neist kunagi teada. Aga mina saan keelt teritada. Win-win.
  - Parim luuletus, mis sisaldab sõna klatšimoor, on minu arvates ühtlasi Kristiina Ehini parimaid saavutusi üldse. Luulenurgast saab lugeda.
  - Kogu selle klatšimisalase alapeatüki võib kokku võtta pealkirja alla "Miks mulle meeldivad mehed". Vot sellepärast meeldivadki, et neil on teised meetodid.
• Tea, kas tuli jällegi suhteliselt negatiivse alatooniga postitus. Kas see, et Aunaste lähebki "Foorumit" tegema just nii, nagu ma soovisin, päästab siin lõpus veel midagi?