Otse põhisisu juurde

Kuninglikud lapsed #2

Edward VII

Kuninganna Victoria ja prints Alberti lastest vanuselt teine, sündis umbes aasta peale oma õde, 9.novembril 1841. Kuni 1901.aastal (59-aastaselt) kuningaks saamiseni kandis ta Walesi printsi tiitlit (tiitel, mis tavaliselt antaksegi troonipärijale).

Victoria ja Albert tahtsid, et tulevane kuningas saaks korraliku ja mitmekülgse hariduse. Edward polnud kuigi hea õpilane (osalt ka sellepärast, et õppimine ja õpitav oli vanemate poolt peale surutud), aga oli see-eest muidu sarmikas, humoorikas ja hea suhtleja. Tema huvi oli sõjaväelasena karjääri teha, aga ema keelas selle ära. Ka üldiselt oli Edwardi juurdepääs võimule enne päriselt kuningaks saamist ema poolt üsna piiratud.

1861.aastal saadeti Edward reisile Saksamaale. Reis oli korraldatud, et Edward saaks kohtuda oma tulevase abikaasaga, kelleks Victoria ja Albert olid välja valinud Taani printsessi Alexandra. 1863.aastal toimusidki pulmad.

Edward ja Alexandra oma pulmapäeval.
Elama asuti Marlborough majja. Edwardi ja Alexandra elustiil oli üsna pillav. Ühtlasi tekitas pingeid asjaolu, et kuninganna Victoria suhtles tihedalt sakslastega , Alexandra oli Taanist, Taani ja Saksamaa kisklesid aga parajasti Schleswig-Holsteini piirkonna pärast. 

Edward oli moekas mees, võiks isegi öelda et omaaegne moeikoon. Väidetavalt alustas just tema seda moodi, et pintsaku alumine nööp lahti jätta (kuuldavasti sellepärast, et see lihtsalt ei mahtunud tema kõhu tõttu enam kinni) ja tõi musta värvi õhturiietesse.

Edward oli ka naistemees, enne ja peale abiellumist oli tal mitmeid armukesi, tuntuim neist ehk Winston Churchilli ema Jennie. Üks Edwardi armukesi oli ka Alice Keppel, kelle lapselapselaps on praeguse Walesi prints Charlesi abikaasa Camilla. Loomulikult oli siit hea üles tõmmata idee, et ka Camilla võiks olla Edward VII järeltulija, see pole aga siiski kinnitust leidnud.

Alice Keppel*
Pakun välja, et Edwardil oli ilmselt ka abieluväliseid lapsi, aga ühtegi neist ta ametlikult ei tunnistanud.

Ametlikke lapsi oli Edwardil Alexandraga 6. Kahe vanima pojaga oli huvitav lugu. Kõigepealt oli vanim poeg ühe kõrgest soost tütarlapsega kihlatud. Kui noormees ootamatult grippi suri, leidsid teineteist (või suunati leidma) sama tütarlaps ja vanuselt järgmine poeg. See poeg oli tulevane kuningas George V ja tütarlapsest sai kuninganna Mary. Edwardi ja Alexandra kolmas poeg suri paaripäevaselt.

Tütreid oli ka 3: Princess Royal Louise, Victoria, kes kunagi ei abiellunud (mis on suht ebatavaline minu meelest tollastes kuninglikes peredes) ja nime poolest ehk kõige tuntum Maud, kellest sai Haakon VII abikaasana Norra kuninganna. (Tema järgi sai nime Kuninganna Maudi maa Antarktikas.)

Viktoriiniküsimus: Milline briti monarh peale Elizabeth II on veel külastanud Eestit?
Vastus:Edward VII, kes koos abikaasa ja tütar Victoriaga 1908.aasta mais Tallinna reidil Nikolai II-ga kohtus.
Kahtlemata oli Edward VII kuningaksoleku aeg rahvusvahelistes suhetes üldse väga pinev, aga kuna poliitika pole minu tugevaim külg, jätan selle hetkel käsitlemata.

http://themauveroom.com/image/28344597001

Edward VII järgi on nime saanud mitu haiglat, tuntuim asub Londonis ja selle klientide hulgas on päris mitu kuningliku pere liiget. Haigla asutaja oli Edward ise- idee sai ta sellest, et üks tema armukesi Agnes Keyser abistas Buuri sõja ajal oma kodus haigeid ja haavatud sõjamehi.

Edwardi hüüdnimi oli Euroopa onu, sest ta oli mitme Euroopa riigi valitseja onu (nt eelmises postituses mainitud Wilhelm II ja Vene tsaar Nikolai II). Tema matuseid 1910.aastal nimetati ka Vana Euroopa matusteks- kohal oli suur osa Euroopa kroonitud peadest ja uue ajastu toonud I maailmasõja algus polnud enam kaugel.

Allikas: Peale wiki on ka siit juttu võetud.
* Selle pildi ja veel mitmeid armukeste fotosid leiab siit

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Berit Kaschan "Aprill"

Peab ütlema, et kohaliku raamatuaasta tähistamine oli aasta alguses nagu entusiastlikum. Kui ennast tähistajana silmas pean, see tähendab. Viimane eesti autori raamat enne seda oli "Naksitrallid" aprillis. Lihtsalt kui kusagilt kuulen, et see või too hinnatud eesti kirjanik oma raamatuga, ja siis vaatan, mis raamatu sisu on, selgub, et taaskord mingi äng ja piinad. No ei taha. See luulekogu kargas ette sotsiaalmeedias, kus keegi oli ühest luuletusest pildi pannud. "Tegelikult aprill" oli see luuletus. Ega luuletuste puhul ju suurt muud polegi - kas tekib lugedes  tunne või mitte. Luulekogude puhul võib siis vaadata kui suure osa luuletuste puhul tunne tekib. Kõigiga mitte kunagi. (Samas üks on ka juba number.) Siin oli neid küll, mis kõnetasid. Mitmeid ikka. Luuletaja luuletab peamiselt endast (ehk inimesest), inimestest oma elus. Üldinimlikud teemad (mida tähendab solidaarsus näiteks) on, otseselt ühiskonnakriitilisi pole. See mulle sobis täitsa hästi. Tundub, et ...