Otse põhisisu juurde

Eesti Laul 2014: finaal

Veel üks tabel. Kõik laulud tundusid paremad kui poolfinaalides. Eks ta ole mitu korda kuulamise efekt. Kuigi selliseid laule, mida ise käima paneks ja kuulaks siin ikkagi pole.
Kommentaarid on kirjutatud pühapäeva hommikul uue Aunaste saate ajal. (Aunaste käänas just õigesti sõna "kontsert".)
Laulu järel sulgudes on see koht, mille ta päriselt sai.

10. Wilhelm - Resignal (9.)
Seekord hakkasin isegi juba aru saama, mis värk selle looga on. Lauljal oli ilus kleit. Aga ikkagi tundub, et ehk natuke liiga nišilugu (samas finaali ju sai, võib-olla siis pole ka). Lauluvõistlusel on sellise laulu probleemiks selle ühe meeldejääva rea puudumine (midagi ei jää kummitama).

9. Brigita Murutar - Laule täis taevakaar (7.)
Jätkuvalt natuke liiga lastelaululik, teisalt selline tore rõõmus. Plusspunktid taas selle eest, et hästi kummitama jääb ja ka selle eest, et laulu autor on Feliks Kütt (#genialistid).

8. Maiken - Siin-või sealpool maad (10.)
Olin kõrvalruumis, kui see laul käis, aga tundus suht sama mis viimati, ehk isegi veel rohkem vanakool. Aga Maiken on sümpaatne inimene, temale hoiab ikka pöialt.

7. Norman Salumäe - Search (6.)
Nii halb ei olnud kui poolfinaalis, aga ikkagi tuleb seda laulu silmad kinni kuulata.

6. Sandra Nurmsalu - Kui tuuled pöörduvad (5.)
Meeldejääv ja tempokas lugu küll, aga natuke igav. Nagu väsinud Lõhmus oleks autor mitte lihtsalt Lõhmus.

5. Lenna - Supernoova (4.)
Pole viga, pole viga. Ilus laul. Küll Eesti raadiojaamad mängivad seda edasi ja mina jaama ei vaheta. Aga ise panen käima ikka "Mida sa teed" või "Rapuntsli".

4. Kõrsikud - Tule ja jää (8.)
Nende esinemise ajal tuli mul hoopis see meelde, kuidas nad Eesti muusikaauhindade jagamisel esinesid. Hiigelsuurte toolide peale olid istuma pandud, nii et jalad kõlkusid õhus ja nägidki tõelised kõrsikud välja. Ülimalt nummi. Vaata siit.

3. Super Hot Cosmos Blues Band - Maybe-maybe (2.)
Terve pühapäeva hommiku kummitas just see laul, kuigi nende laupäevase tele-eetri ajal olin hoopis vannitoas. Muhe lugu. Nänänänänää, jeejeejeejeejee. Oleks olnud Eesti poolt ootamatu laul Eurovisioonil.

2. Traffic - Für Elise (3.)
Mulle hakkas see laul täitsa meeldima teistkordsel kuulamisel. Tubli on. Laulja mängis toredat pilli ja kitarrimees laulis huvitavat ülemist häält. Seda kuuleb ka veel raadiost ma usun.

1. Tanja - Amazing (1.)
Ma ausalt öelda uskusin, et see on 2.koha lugu. Tore muidugi, et oli 1.koha oma. Tanjaga on see huvitav asi, et aastatega hakkab ta mulle aina rohkem meeldima. Kunagi Nightlight Duo aegadel ei jaganud ikka üldse välja, mis värk on, aga nüüd- ohoh! Tantsijana on ta muidugi väga tubli (aga see peaks ju ka olema tema koolis õpitud eriala, jees?) Kui mõtlema hakata, siis kas see laul ei meenuta mingit juba olnud lugu? (Alati meenutab.)

Vanamehega vaheklipid olid mu meelest meeldivalt humoorikad ja iroonilised. Eriti see, millest mitte midagi aru ei saanud. Ansambel S&M's ka täitsa vahva.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Niina Mero "Inglise romanss"

  Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.) Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis. Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener?  Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirj...

André Aciman "The gentleman from Peru"

Seltskond sõpru on Itaalias mõneks ajaks sunnitult paiksed, sest ootavad oma sõiduvahendi töökorda saamist. Algul tundub, et sõpru on kokku jube palju (vist kaheksa?) ja kuidas nad küll kõik meelde jäävad, aga selgub, et ei peagi jääma, pole nii oluline.  Sõpruskonna tähelepanu haarab samas hotellis peatuv härra, keda nad tihti restoranis jälgima jäävad. Kui härra ühel päeval nende juurde juttu rääkima tuleb, muutub ta veel huvitavamaks. Tal tunduvad olevat lausa üleloomulikud võimed. Suurt osa tekstist võiks nimetada vana mehe filosofeerimiseks või targutamiseks või heietamiseks. Võib-olla see muutuks aeglaseks ja tüütuks, aga raamat on nii õhuke, et seda ei jõua juhtuda.  Kui juba välise peale läks, siis mõtlesin lugedes taaskord, kuidas mulle meeldib lugeda korralikke kõvakaanelisi raamatuid. See nägi veel nii ilus välja ka.  Aga sisu mõttes on lugu ilmselt sellest, kuidas minevik inimesi kummitada võib. Ja armastusest muidugi, millest ikka siis.  Us in others, is...

Katarina Widholm "Käraste vänner"

  Kolmas raamat Betty raamatute sarjast. Esimene ja teine osa on eesti keeles olemas, loodetavasti Sinisuka kirjastus avaldab ikka kolmanda ja neljanda osa ka. 3. osa tegevus toimub aastail 1949-1951. Betty elab jätkuvalt Stockholmis, on abielus, tal on kaks last, ühtlasi peab ta raamatupoodi ja omab väikest kirjastust.  Raamatu avastseenis tähistatakse Betty 30. sünnipäeva. Humoorikaim osa selle juures on Betty mõtisklus, kuidas ta on juba vana naine. (Ilmselt tõetruu mõte 1949. aastal.) Huvitav oli jälgida, kuidas järjepidevalt kirjeldati Betty koduseid toimetusi (peamiselt söögitegemist ja koristamist). Kusagil järgmises lauses või lõigus oli justkui muuseas ära toodud ka see, mida tema mees samal ajal tegi. Ja mida ta tegi? Istus tugitoolis ja luges lehte. Aeg oli selline. Ja ega Betty kurtnud. Oli loomulik asi, et ta pidi hakkama saama nii tööga (tema huvi/sissetulek) kui koduga (tema kohustus). Üks koht oli, kus mees lubas ise nõud ära pesta, sest Betty pidi tööle minema...