Otse põhisisu juurde

Evita

Käisin sel nädalal vaatamas Vanemuise suurlavastust "Evita". All on mõned tähelepanekud etendusest.
  • Kui üldiselt öelda, siis halb ei olnud.
  • Põhiosade lauljad olid head. Teisalt see polnud üllatus, et Evelin Võigemast ja Vaiko Eplik on head lauljad. Epliku puhul panin seda tähele, et kõik osad, mida tema laulis, kõlasid minu jaoks nagu tema enda kirjutatud oleksid. Ilmselt tal on nii temalik hääl, et kõik laulud muutuvad kohe tema omaks. Võigemasti osas on minu hinnangul tema parim muusikalilugu ikkagi "Asju hullemaid on veel..." 10 aasta taguses Linnahalli muusikalis "Grease", kus ta seda ülbet tšikki mängis.
  • Ma ei saanud aru, et Vaiko Eplik kehastab Ché Guevarat. Igal juhul seda ta tegi. Sobis hästi.
  • Kuna kava mul polnud, arvasin tükk aega, et Juan Peroni kehastaja on paljude lemmik Uku. Näe, ei olnudki.
  • Meeldis, et samu meloodiaid kasutati etenduse jooksul mitu korda, nii said need tuttavamaks ja mingi laul ei kõlanud enam nagu mingi suvaline laul. 
  • Muusikali muusika üldiselt polnud halb, aga mul vist on suuremaid lemmikuid.
  • Lava kohal kuvati tekst inglise keeles ja soome keeles. Jumal tänatud, ma ütleksin, sest eesti keeles lauldav tekst polnud päris paljudes kohtades arusaadav.
  • Tantsijate liigutused olid sünkroonis. (Olen mõnda etendust näinud, kus see pole nii, see on kole.)
  • Kostüümid olid ilusad. Siit saab mõningaid näha.
  • Aga nüüd see põhiline asi, mis mulle ei meeldinud. Etendus koosnes väikestest stseenidest, mis kujutasid mingeid verstaposte Evita elus. Stseenid vahetusid jube kiiresti- alles ta oli oma kodulinnas, siis juba raadios, siis kohtas Peroni, siis abiellus jne. Kogu aeg oli selline ootus, et millal nüüd see jooksmine ära lõpeb ja tegevus rahulikult voogama hakkab, aga seda hetke ei tulnudki, enne lõppes etendus ära.
  • Seoses sellesama stseenidest ülejooksmisega jäi ka Evitast kui tegelasest natuke sihuke suvalise linnukese mulje. See pole just asi, mis paneks tegelasele väga kaasa elama.
  • Kes seda veel vaatama läheb, siis ma soovitaksin enne natuke lugeda, millega täpsemalt perekond Peron Argentiinas tegeles. Mulle tundub, et see võiks hõlbustada kogu etendusest arusaamist.

Kommentaarid

  1. ma arvasin 4 aastat tagasi suht samamoodi http://polesiinmingitkunsti.blogspot.com/2010/02/kus-on-sinna-tuleb-juurde.html?m=0

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Berit Kaschan "Aprill"

Peab ütlema, et kohaliku raamatuaasta tähistamine oli aasta alguses nagu entusiastlikum. Kui ennast tähistajana silmas pean, see tähendab. Viimane eesti autori raamat enne seda oli "Naksitrallid" aprillis. Lihtsalt kui kusagilt kuulen, et see või too hinnatud eesti kirjanik oma raamatuga, ja siis vaatan, mis raamatu sisu on, selgub, et taaskord mingi äng ja piinad. No ei taha. See luulekogu kargas ette sotsiaalmeedias, kus keegi oli ühest luuletusest pildi pannud. "Tegelikult aprill" oli see luuletus. Ega luuletuste puhul ju suurt muud polegi - kas tekib lugedes  tunne või mitte. Luulekogude puhul võib siis vaadata kui suure osa luuletuste puhul tunne tekib. Kõigiga mitte kunagi. (Samas üks on ka juba number.) Siin oli neid küll, mis kõnetasid. Mitmeid ikka. Luuletaja luuletab peamiselt endast (ehk inimesest), inimestest oma elus. Üldinimlikud teemad (mida tähendab solidaarsus näiteks) on, otseselt ühiskonnakriitilisi pole. See mulle sobis täitsa hästi. Tundub, et ...