...kes on andnud kukele mõistuse (Hiiobi)*

Lugesin eile ühte raamatut. (Sest mis viga eile lugeda, kui raamatus on mingi 150 lehekülge ja saabki vabalt ühe päevaga läbi.) Raamatu nimi on "Iseseisvuspäev", autor Kenderi Kaur.

Nooh, eks ma natuke pika hambaga teda lugema hakkasin. Ei, tegelikult mitte pika hambaga, vaid üsna kindla ettekujutusega sellest, milline see raamat olema saab. Oligi selline.

Tegevus käis päris nõukaaja lõpus, kui Eesti ühiskonnas juba natuke teised reeglid kehtisid kui veel kaunite 80ndate algusaastatel.

Ma usun, et see on üsna tõenäoline, mida K.Tarand raamatu järelsõnas kirjutas - et läheb veel natuke aega mööda ja kui lugeja on selline inimene, kes üldse asja ajaloolist tausta ei tea, siis ei saa ikka mitte midagi aru, mis seal toimub. Või pigem miks niimoodi tehakse nagu tehakse. Mina küll ei saanud kõigist asjadest päris aru, ilmselt ka sellepärast, et olin tegevuse toimumise ajal umbes sihuke säärepikkune. Eks mingi arusaamine hiljem ikka tekib, aga see pole võrdväärne sellega, kui olla ise teadliku täiskasvanuna sel ajal elanud.

Alguses tegid nalja need meespõhitegelased. Natuke tuli meelde seriaal "Tupiktänava mehed". Seal olid ka kaks venda, kes üritasid mingite eriti lampide äriideede rakendamisega kiirelt ja kergelt rikastuda. Pärast enam ei teinud eriti nalja, sest raamatu tüübid käitusid ikka suhteliselt nõmedalt (selles mõte oligi muidugi).

Stiili poolest oli sihuke raamat nagu paljud tänapäeva raamatud. Koosnes lühikestest katketest, polnud sellist asja nagu vanasti, et kirjeldatakse olustikku või loodust või tegelase hingeelu (hoidku selle eest). Kui saad ise aru, siis saad. Teisest küljest on sellist katkendlikku raamatut kergem lugeda- läheb kiiremini edasi ja lihtsam on uuesti lugema hakata, kui vahepeal pausi oled teinud. (Sarnaneb sellega, et lugemine läheb kiiremini, kui on lühikesed peatükid. Eks see ole psühholoogiline ilmselt.)

Tegelased muidugi olid sellised elupõletajad nagu nad paljudes tänapäeva raamatutes on. Alati, kui olen mõne sääraste tegelastega raamatu läbi lugenud, mõtlen et enam ei loe, sest kaua võib, onju. Siis ikka loen mingi aja pärast ja kirun jälle. Ju siis meeldib kiruda.

Ühe huvitava mõttekäigu leidsin raamatust siiski. Võiks kirjutada siia pooleleheküljelise tsitaadi, aga ei hakka, jutustan lühidalt ümber. Miks ei osanud see põhitegelane joonistada? Sellepärast, et ta üritas asju joonistada nii, nagu nad on. Aga joonistada tuleb nii, nagu asjad paistavad. Joonistad nii, nagu asi paistab, ja siis vaataja saab sinu joonistust vaadates aru, milline see asi on. Aga vot kui on treimisega tegemist, siis treida tuleb selline asi, nagu asi on.

Põhitegelase nimi oli Karl ja tema "äripartner" oli Marks. Alles nüüd koitis.

* raamatu moto