Otse põhisisu juurde

...kes on andnud kukele mõistuse (Hiiobi)*

Lugesin eile ühte raamatut. (Sest mis viga eile lugeda, kui raamatus on mingi 150 lehekülge ja saabki vabalt ühe päevaga läbi.) Raamatu nimi on "Iseseisvuspäev", autor Kenderi Kaur.

Nooh, eks ma natuke pika hambaga teda lugema hakkasin. Ei, tegelikult mitte pika hambaga, vaid üsna kindla ettekujutusega sellest, milline see raamat olema saab. Oligi selline.

Tegevus käis päris nõukaaja lõpus, kui Eesti ühiskonnas juba natuke teised reeglid kehtisid kui veel kaunite 80ndate algusaastatel.

Ma usun, et see on üsna tõenäoline, mida K.Tarand raamatu järelsõnas kirjutas - et läheb veel natuke aega mööda ja kui lugeja on selline inimene, kes üldse asja ajaloolist tausta ei tea, siis ei saa ikka mitte midagi aru, mis seal toimub. Või pigem miks niimoodi tehakse nagu tehakse. Mina küll ei saanud kõigist asjadest päris aru, ilmselt ka sellepärast, et olin tegevuse toimumise ajal umbes sihuke säärepikkune. Eks mingi arusaamine hiljem ikka tekib, aga see pole võrdväärne sellega, kui olla ise teadliku täiskasvanuna sel ajal elanud.

Alguses tegid nalja need meespõhitegelased. Natuke tuli meelde seriaal "Tupiktänava mehed". Seal olid ka kaks venda, kes üritasid mingite eriti lampide äriideede rakendamisega kiirelt ja kergelt rikastuda. Pärast enam ei teinud eriti nalja, sest raamatu tüübid käitusid ikka suhteliselt nõmedalt (selles mõte oligi muidugi).

Stiili poolest oli sihuke raamat nagu paljud tänapäeva raamatud. Koosnes lühikestest katketest, polnud sellist asja nagu vanasti, et kirjeldatakse olustikku või loodust või tegelase hingeelu (hoidku selle eest). Kui saad ise aru, siis saad. Teisest küljest on sellist katkendlikku raamatut kergem lugeda- läheb kiiremini edasi ja lihtsam on uuesti lugema hakata, kui vahepeal pausi oled teinud. (Sarnaneb sellega, et lugemine läheb kiiremini, kui on lühikesed peatükid. Eks see ole psühholoogiline ilmselt.)

Tegelased muidugi olid sellised elupõletajad nagu nad paljudes tänapäeva raamatutes on. Alati, kui olen mõne sääraste tegelastega raamatu läbi lugenud, mõtlen et enam ei loe, sest kaua võib, onju. Siis ikka loen mingi aja pärast ja kirun jälle. Ju siis meeldib kiruda.

Ühe huvitava mõttekäigu leidsin raamatust siiski. Võiks kirjutada siia pooleleheküljelise tsitaadi, aga ei hakka, jutustan lühidalt ümber. Miks ei osanud see põhitegelane joonistada? Sellepärast, et ta üritas asju joonistada nii, nagu nad on. Aga joonistada tuleb nii, nagu asjad paistavad. Joonistad nii, nagu asi paistab, ja siis vaataja saab sinu joonistust vaadates aru, milline see asi on. Aga vot kui on treimisega tegemist, siis treida tuleb selline asi, nagu asi on.

Põhitegelase nimi oli Karl ja tema "äripartner" oli Marks. Alles nüüd koitis.

* raamatu moto

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Berit Kaschan "Aprill"

Peab ütlema, et kohaliku raamatuaasta tähistamine oli aasta alguses nagu entusiastlikum. Kui ennast tähistajana silmas pean, see tähendab. Viimane eesti autori raamat enne seda oli "Naksitrallid" aprillis. Lihtsalt kui kusagilt kuulen, et see või too hinnatud eesti kirjanik oma raamatuga, ja siis vaatan, mis raamatu sisu on, selgub, et taaskord mingi äng ja piinad. No ei taha. See luulekogu kargas ette sotsiaalmeedias, kus keegi oli ühest luuletusest pildi pannud. "Tegelikult aprill" oli see luuletus. Ega luuletuste puhul ju suurt muud polegi - kas tekib lugedes  tunne või mitte. Luulekogude puhul võib siis vaadata kui suure osa luuletuste puhul tunne tekib. Kõigiga mitte kunagi. (Samas üks on ka juba number.) Siin oli neid küll, mis kõnetasid. Mitmeid ikka. Luuletaja luuletab peamiselt endast (ehk inimesest), inimestest oma elus. Üldinimlikud teemad (mida tähendab solidaarsus näiteks) on, otseselt ühiskonnakriitilisi pole. See mulle sobis täitsa hästi. Tundub, et ...