Otse põhisisu juurde

In every generation there is a chosen one...

Vaatan praegu seriaali "Vampiiritapja Buffy". Mõneti üllatav, et ma seda varem näinud pole. Minuealiste hulgas on mitmeid Buffy  fänne ja täitsa loogiline ju, kuivõrd see oli üks neid lahedaid 90ndate sarju, mis telekast tuli. (Minu jaoks vist 90ndad ei tähenda aastaid 1990-1999, vaid pigem umbes aastaid 1994-2003, sest siis olid põhilised 90ndate moodi asjad ja, olgem ausad, aastat 1990 nagunii väga hästi ei mäleta.)

Aga Buffy on täitsa ponks sari. Mõne asja puhul peab mõtlema, et "siis olid 90ndad, nad ei saanudki seda kuidagi teistmoodi lahendada", aga oma arvutiaju on juba sealgi olemas. Ja arvutist leiab selliseid asju, mille puhul tundub uskumatu, et neid sealt leida võiks. Siiski on tore näha, kuidas põhiinfo tuleb neil ikkagi raamatutest. (Praegu vaatad mingit entsüklopeediat lihtsalt nagu huvitavat raamatut mitte teabeallikat.)

Põhiasi seal sarjas on muidugi see, et kogu aeg on nii pinnnngeline. Teada on, et Buffy võidab (kuigi ükskord ta ikkagi suri korraks ära), aga ikka on pingeline, kui kollid nagu mutid mingist suvalisest august vups ja vups välja hüppavad. Järele mõeldes vist mutid niimoodi päris ei hüppa. Kes on kunagi mutti (hüppamas) näinud?

Ühtlasi ei saa mõtlemata jätta seda mõtet, et kuidas üldse keegi seal koolis veel käib, kus tegevus toimub. Pidevalt juhtuvad mingid koledad lood- inimesed jäävad kadunuks, lähevad põlema või saavad sootuks otsa, kuidas ei ole juba kõik vanemad oma lapsi kuhugi müüridega ümbritsetud (era)kooli saatnud või ise mujale kolinud? Kas ka nemad teavad, et Buffy päästab päeva? Buffy ema küll teab, et ta päästab.

Mulle meeldib Angel ka (ta sai muidugi just väga dramaatiliselt otsa). Seda sarja, mis tema kohta eraldi kunagi oli, ma mingitel asjaoludel isegi vaatasin. Seega on tegelasi, kes tulevad tuttavad ette.

Ja veel. Ühest küljest on see täitsa humoorikas fakt, et üks põhitegevuskohti raamatukogu on selline koht, kus ükski õpilane (peale deemonitega võitlejate) kunagi raamatuid võtmas ega õppimas ei käi. Teisalt. Kuidas on see võimalik ajal, kui internet on suures osas veel homne päev? Kas see on see, et lollid peavad õppima, targad teavad isegi ja keegi ei taha ennast lolliks tunnistada? Aa, ma tean, tegelikult see on ju Ämeerika, nad ostavad endale kõik raamatud, mida vaja on.

Kommentaarid

  1. Minu meelest hakkavad ka üheksakümnendad kuskil 1994. aastaga, lõppevad võib olla 2001. aastaga ...

    VastaKustuta
  2. Jah, eksole. Mida ei mäleta, seda pole olnud :P

    VastaKustuta
  3. Ma mäletan enne 1994 päris paljut, aga mõeldes tollele ajale tundub kõik kuidagi teine. Polnud veel selliseid riideid, nagu oleme harjunud nägema tüüpilistes üheksakümnendate filmides, polnud selliseid laule, mis on omased ületamatutele üheksakümnendatele ... Tegelt, jah, väga ei mäletagi, mis oli omane aastatele 1992-1993 Krooni tulekule eelnevatest aastatest meenuvad öötelevisioon, isamaalised laulud, hirmu tekitavad tankid, kassettmakk, mis mängis lauluridu nagu "ei seedreid, ei mände, ei kasva me maal", "seljakotid selga", vahel mängis Boney M-i ... Õe makis üheksakümnendate algul mängisid mitmed sellised hitid ka, mida praegu näiteks Star FMis laseb, kuid mis minu jaoks ei saanud niisugusteks surematuteks, nagu paljud laulud sellest perioodist, mida mina üheksakümnendateks pean.

    VastaKustuta
  4. Ehk on loogiline, et 90ndad hakkasid siis, kui iseseisvus oli kätte saadud ja siis veel natuke aega mööda läks (et kõik ägedad välismaa dressid ja sarjad siia jõuaksid).

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...