Otse põhisisu juurde

In every generation there is a chosen one...

Vaatan praegu seriaali "Vampiiritapja Buffy". Mõneti üllatav, et ma seda varem näinud pole. Minuealiste hulgas on mitmeid Buffy  fänne ja täitsa loogiline ju, kuivõrd see oli üks neid lahedaid 90ndate sarju, mis telekast tuli. (Minu jaoks vist 90ndad ei tähenda aastaid 1990-1999, vaid pigem umbes aastaid 1994-2003, sest siis olid põhilised 90ndate moodi asjad ja, olgem ausad, aastat 1990 nagunii väga hästi ei mäleta.)

Aga Buffy on täitsa ponks sari. Mõne asja puhul peab mõtlema, et "siis olid 90ndad, nad ei saanudki seda kuidagi teistmoodi lahendada", aga oma arvutiaju on juba sealgi olemas. Ja arvutist leiab selliseid asju, mille puhul tundub uskumatu, et neid sealt leida võiks. Siiski on tore näha, kuidas põhiinfo tuleb neil ikkagi raamatutest. (Praegu vaatad mingit entsüklopeediat lihtsalt nagu huvitavat raamatut mitte teabeallikat.)

Põhiasi seal sarjas on muidugi see, et kogu aeg on nii pinnnngeline. Teada on, et Buffy võidab (kuigi ükskord ta ikkagi suri korraks ära), aga ikka on pingeline, kui kollid nagu mutid mingist suvalisest august vups ja vups välja hüppavad. Järele mõeldes vist mutid niimoodi päris ei hüppa. Kes on kunagi mutti (hüppamas) näinud?

Ühtlasi ei saa mõtlemata jätta seda mõtet, et kuidas üldse keegi seal koolis veel käib, kus tegevus toimub. Pidevalt juhtuvad mingid koledad lood- inimesed jäävad kadunuks, lähevad põlema või saavad sootuks otsa, kuidas ei ole juba kõik vanemad oma lapsi kuhugi müüridega ümbritsetud (era)kooli saatnud või ise mujale kolinud? Kas ka nemad teavad, et Buffy päästab päeva? Buffy ema küll teab, et ta päästab.

Mulle meeldib Angel ka (ta sai muidugi just väga dramaatiliselt otsa). Seda sarja, mis tema kohta eraldi kunagi oli, ma mingitel asjaoludel isegi vaatasin. Seega on tegelasi, kes tulevad tuttavad ette.

Ja veel. Ühest küljest on see täitsa humoorikas fakt, et üks põhitegevuskohti raamatukogu on selline koht, kus ükski õpilane (peale deemonitega võitlejate) kunagi raamatuid võtmas ega õppimas ei käi. Teisalt. Kuidas on see võimalik ajal, kui internet on suures osas veel homne päev? Kas see on see, et lollid peavad õppima, targad teavad isegi ja keegi ei taha ennast lolliks tunnistada? Aa, ma tean, tegelikult see on ju Ämeerika, nad ostavad endale kõik raamatud, mida vaja on.

Kommentaarid

  1. Minu meelest hakkavad ka üheksakümnendad kuskil 1994. aastaga, lõppevad võib olla 2001. aastaga ...

    VastaKustuta
  2. Jah, eksole. Mida ei mäleta, seda pole olnud :P

    VastaKustuta
  3. Ma mäletan enne 1994 päris paljut, aga mõeldes tollele ajale tundub kõik kuidagi teine. Polnud veel selliseid riideid, nagu oleme harjunud nägema tüüpilistes üheksakümnendate filmides, polnud selliseid laule, mis on omased ületamatutele üheksakümnendatele ... Tegelt, jah, väga ei mäletagi, mis oli omane aastatele 1992-1993 Krooni tulekule eelnevatest aastatest meenuvad öötelevisioon, isamaalised laulud, hirmu tekitavad tankid, kassettmakk, mis mängis lauluridu nagu "ei seedreid, ei mände, ei kasva me maal", "seljakotid selga", vahel mängis Boney M-i ... Õe makis üheksakümnendate algul mängisid mitmed sellised hitid ka, mida praegu näiteks Star FMis laseb, kuid mis minu jaoks ei saanud niisugusteks surematuteks, nagu paljud laulud sellest perioodist, mida mina üheksakümnendateks pean.

    VastaKustuta
  4. Ehk on loogiline, et 90ndad hakkasid siis, kui iseseisvus oli kätte saadud ja siis veel natuke aega mööda läks (et kõik ägedad välismaa dressid ja sarjad siia jõuaksid).

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Mihkel Mutt "Tartu tuld toomas : linnauitaja ülestähendusi taaskohtumisel"

  Mõni aasta tagasi nägin Mihkel Mutti suvaliselt tänaval. Polnud tema Tartusse tagasi kolimisega siis kursis ja mõtlesin ilmselt et näe, kirjanikuhärra ka Tartus käimas. (Sest Mihkel Mutt on märksa kirjanikuhärralikum tüüp kui mõni muu kirjanik.) Siis nägin teda mingi kord veel ja hakkasin mõtlema, et huvitav mida ta jalutab siin. See suvaliselt nägemine on kõnekas tegelikult Tartu kohta. Mõni nädal tagasi peatas mind kaubamaja juures üks usukuulutaja ja küsis, mis mulle Tartu juures enim meeldib. Vastasin et suurus: ühe jalutuskäigu jooksul on võimalik näha mõnda tuttavat, isegi mitut tuntud inimest, aga samas on võimalik näha ka mitte ühtegi tuttavat inimest. Rootslased ütleks  lagom. Parasjagu (suur/väike). Raamat on ühest küljest jalutuskäik Tartus - linna füüsiline keskkond, sh jõgi. Teisalt tuleb juttu Tartu vaimust, linna peal tuntud tartlastest, ülikoolist, linna ajaloolisest rollist, võimalikust rollist tulevikus, Tartu-Tallinn vastasseisust. (Viimase kohta leiab Mut...

Caitlin Moran "What about men?"

Lõpuks üks raamat, kus kaanel ütles, et on naljakas, ja päriselt oligi naljakas. Mitte teema, vaid see, kuidas kirjutati. Caitlin Moran on vaimukas inimene. Kirjutab sellest, kuidas väiksest peale on tüdrukuid ja poisse ümbritsev vaimne maailm väga erinev, mistõttu oleme ka täiskasvanutena erinevad. Ja sellest, millised need mehed siis on. Raamatu lõpuks jõuab ikka sinna, et võiksime ju kõik inimesed olla, mitte tingimata mehed ja naised. Suur osa naiste ja meeste probleeme on sarnased. Enamasti olin kirjutatuga nõus. Põhiline asi, mis on ilmselge, ja ometi oli see siin kirja pandud: valge heteromees ei ole automaatselt milleski süüdi. Eile sündinud poisslaps ei vastuta selle eest, et 18. sajandil polnud naistel ühiskonnas positsiooni. Kui ütleme ühele grupile (kelle hulka kuulub ka palju lapsi) ühiskonnas, et te ei ole lahedad, teil peaks häbi olema, te olete süüdi, siis miks oleme üllatunud ja pahased, kui selles grupis vastupanu pead tõstab. Keegi ei taha ennast halvasti tunda. Raam...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...