Otse põhisisu juurde

In every generation there is a chosen one...

Vaatan praegu seriaali "Vampiiritapja Buffy". Mõneti üllatav, et ma seda varem näinud pole. Minuealiste hulgas on mitmeid Buffy  fänne ja täitsa loogiline ju, kuivõrd see oli üks neid lahedaid 90ndate sarju, mis telekast tuli. (Minu jaoks vist 90ndad ei tähenda aastaid 1990-1999, vaid pigem umbes aastaid 1994-2003, sest siis olid põhilised 90ndate moodi asjad ja, olgem ausad, aastat 1990 nagunii väga hästi ei mäleta.)

Aga Buffy on täitsa ponks sari. Mõne asja puhul peab mõtlema, et "siis olid 90ndad, nad ei saanudki seda kuidagi teistmoodi lahendada", aga oma arvutiaju on juba sealgi olemas. Ja arvutist leiab selliseid asju, mille puhul tundub uskumatu, et neid sealt leida võiks. Siiski on tore näha, kuidas põhiinfo tuleb neil ikkagi raamatutest. (Praegu vaatad mingit entsüklopeediat lihtsalt nagu huvitavat raamatut mitte teabeallikat.)

Põhiasi seal sarjas on muidugi see, et kogu aeg on nii pinnnngeline. Teada on, et Buffy võidab (kuigi ükskord ta ikkagi suri korraks ära), aga ikka on pingeline, kui kollid nagu mutid mingist suvalisest august vups ja vups välja hüppavad. Järele mõeldes vist mutid niimoodi päris ei hüppa. Kes on kunagi mutti (hüppamas) näinud?

Ühtlasi ei saa mõtlemata jätta seda mõtet, et kuidas üldse keegi seal koolis veel käib, kus tegevus toimub. Pidevalt juhtuvad mingid koledad lood- inimesed jäävad kadunuks, lähevad põlema või saavad sootuks otsa, kuidas ei ole juba kõik vanemad oma lapsi kuhugi müüridega ümbritsetud (era)kooli saatnud või ise mujale kolinud? Kas ka nemad teavad, et Buffy päästab päeva? Buffy ema küll teab, et ta päästab.

Mulle meeldib Angel ka (ta sai muidugi just väga dramaatiliselt otsa). Seda sarja, mis tema kohta eraldi kunagi oli, ma mingitel asjaoludel isegi vaatasin. Seega on tegelasi, kes tulevad tuttavad ette.

Ja veel. Ühest küljest on see täitsa humoorikas fakt, et üks põhitegevuskohti raamatukogu on selline koht, kus ükski õpilane (peale deemonitega võitlejate) kunagi raamatuid võtmas ega õppimas ei käi. Teisalt. Kuidas on see võimalik ajal, kui internet on suures osas veel homne päev? Kas see on see, et lollid peavad õppima, targad teavad isegi ja keegi ei taha ennast lolliks tunnistada? Aa, ma tean, tegelikult see on ju Ämeerika, nad ostavad endale kõik raamatud, mida vaja on.

Kommentaarid

  1. Minu meelest hakkavad ka üheksakümnendad kuskil 1994. aastaga, lõppevad võib olla 2001. aastaga ...

    VastaKustuta
  2. Jah, eksole. Mida ei mäleta, seda pole olnud :P

    VastaKustuta
  3. Ma mäletan enne 1994 päris paljut, aga mõeldes tollele ajale tundub kõik kuidagi teine. Polnud veel selliseid riideid, nagu oleme harjunud nägema tüüpilistes üheksakümnendate filmides, polnud selliseid laule, mis on omased ületamatutele üheksakümnendatele ... Tegelt, jah, väga ei mäletagi, mis oli omane aastatele 1992-1993 Krooni tulekule eelnevatest aastatest meenuvad öötelevisioon, isamaalised laulud, hirmu tekitavad tankid, kassettmakk, mis mängis lauluridu nagu "ei seedreid, ei mände, ei kasva me maal", "seljakotid selga", vahel mängis Boney M-i ... Õe makis üheksakümnendate algul mängisid mitmed sellised hitid ka, mida praegu näiteks Star FMis laseb, kuid mis minu jaoks ei saanud niisugusteks surematuteks, nagu paljud laulud sellest perioodist, mida mina üheksakümnendateks pean.

    VastaKustuta
  4. Ehk on loogiline, et 90ndad hakkasid siis, kui iseseisvus oli kätte saadud ja siis veel natuke aega mööda läks (et kõik ägedad välismaa dressid ja sarjad siia jõuaksid).

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Berit Kaschan "Aprill"

Peab ütlema, et kohaliku raamatuaasta tähistamine oli aasta alguses nagu entusiastlikum. Kui ennast tähistajana silmas pean, see tähendab. Viimane eesti autori raamat enne seda oli "Naksitrallid" aprillis. Lihtsalt kui kusagilt kuulen, et see või too hinnatud eesti kirjanik oma raamatuga, ja siis vaatan, mis raamatu sisu on, selgub, et taaskord mingi äng ja piinad. No ei taha. See luulekogu kargas ette sotsiaalmeedias, kus keegi oli ühest luuletusest pildi pannud. "Tegelikult aprill" oli see luuletus. Ega luuletuste puhul ju suurt muud polegi - kas tekib lugedes  tunne või mitte. Luulekogude puhul võib siis vaadata kui suure osa luuletuste puhul tunne tekib. Kõigiga mitte kunagi. (Samas üks on ka juba number.) Siin oli neid küll, mis kõnetasid. Mitmeid ikka. Luuletaja luuletab peamiselt endast (ehk inimesest), inimestest oma elus. Üldinimlikud teemad (mida tähendab solidaarsus näiteks) on, otseselt ühiskonnakriitilisi pole. See mulle sobis täitsa hästi. Tundub, et ...