Otse põhisisu juurde

Alle ja aa

Sel nädalal toimus taas öölaulupidu. Ilmselt kindel värk selle nime all üritus teha, siis vähemalt keegi ei nurise, et mis suvaline kontsert suure riigipüha tähistamiseks (nagu seda 2011.aastal mitmelt poolt kostus). Aga eks seegi öölaulupidu olnud osati lihtsalt kontsert. Ja mis siis. Kontsert on tore tähistamise vorm.

Rahvast, muidugi, oli murdu, aga kes viitsis natukenegi varem kohale minna, leidis koha küll, ma usun. Minu läheduses istusid näiteks kaks rahvuslikult meelestatud noormeest, nii umbes 15-aastased, lipud käes, kaabud peas, pintsakud seljas. Viimased tundusid küll pigem vanaisadeaegsed olevat, aga võib-olla on vastavad vanaisad eestiaegsed mehed (kui mitte sünniaja siis ehk kasvatuse poolest).

Üsna otseselt rahvuslikult rõivastatud rahvast, lipp õlgadel, oli ka. (Minus tekitab lipu mittevarrastatuna kasutamine alati natuke küsimusi, aga võib-olla see minu kasti sees mõtlemine lihtsalt.) Osse oli ka, aga need, kes minu läheduses olid, pidasid ennast täitsa viisakalt üleval. Ja tegelikult, nagu iga suurürituse puhul, oli kõige rohkem tavalisi inimesi, kes esmapilgul millegagi silma ei jäägi, mistõttu nemad sedalaadi kommentaaride puhul reeglina ka äramärkimist ei leia. Võiksid ju leida.

Algul tundus natuke imelik, et kontsert ilma pikema jututa pihta hakkas ja lood vaheldusid ilma konferansjee sõnavõtuta. Kui asi juba mõned tunnid kestnud oli, sain muidugi aru, et see on mõistlik mõte, aega pole raisata. Ühtlasi täitis laulututvustaja rolli ju laulukaar ise, kuhu laulu nimi ja esitaja moodsa tehnika abil ilmusid. See moodne tehnika oli üldse kaunis efektne, usun, et nende jaoks veel rohkem, kelle istekoht lava suhtes otse ja natuke tagapool oli.

Kontsert oli kena, tuntud ja tundmatumad laulud, tuntud ja tundmatumad näod, helikeeraja polnud heli üle keeranud, inimesed, mulle tundus, laulsid ka kaasa, kui oli tuttavam lugu. Aga sellel kooril, kes laululava peal oli, polnud suurem asi sopran. Võib-olla polnud teised häälerühmad ka eriti hääd, aga soprani mitte piisavalt kõrgele hüppamisi eristab lihtsalt minu harimata kõrv kõige paremini. Mis seal ikka samas, ega see muidu seganud kui vahepeal koori üksindalaulmiste ajal.

Mingi hetk kiskus asi uina-muinaks: aeglased lood, mis nagu ei lõpegi ära, ja kaunid ballaadid, mis tüdinevale kuulajale ulgumisena tunduvad (mul tõesti pole tavaolukorras midagi laulu "Hüvasti, kollane koer" vastu). Õnneks tulid sinna otsa vist nood 5 isamaalist laulu. Ja Ott. Millal on Ott päeva päästmata jätnud.

Muide, mulle tundus, et laulus "Ei ole üksi ükski maa" laulsid nad noid maakondade ridu nii palju kui võimalik omaenda maakondade järgi, st Padar Tanel võttis Virumaa rea ja Koikson Liisi Pärnumaa oma jne. See mulle meeldis küll.

Kusagil kell 1, kui kontsert juba 5 tundi käinud oli, lajatati Tormisega. Need on toredad lood, aga mõnel muul ajal, mitte siis, kui augustiöö jahedus juba maha vajub ja silmad raskeks lähevad. Võinuks ka muidugi talvevammuse kaasa võtta ja Starterit juua. (Kõik oleneb ju sellest, kuhu probleemi kese asetada.)

Kuna publiku "Koidu" nõudlemist vaatasin juba telekast, jättis see suhteliselt külmaks. Võib-olla oleks korraldajad võinud selle peale tulla, et see laul on selle päevaga nii seotud, et võiks esitamisele tulla, kui juba Mattiisen, siis miks mitte ka "Koit", onju. Aga ma käisin Tõnis Mägi juubelikontserdil, seal lauldi "Koit" ära, nõnda et ilma pole jäänud.

Ja lõpetuseks. Alati, kui laulupeol kõlab Artur Alliksaare tekste, tuleb pähe mõte: "Tubli mees, Artur!"

Kommentaarid

Popid

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Statistika 2025

Kõrgeimalt hinnatud raamatud: Märkisin 2025. aasta jooksul üles infot loetud raamatute peategelaste kohta. Allpool on kõik peategelaste nimed ühes pilves. Absoluutarvus enim esinenud nimi oli Krisse (sama tegelane kolmes raamatus). Kahes erinevas raamatus oli peategelaseks Addie, kahes ka Nora ja Ella. Ainus korduv perenimi oli Kivimaa - sellesama kolm korda esinenud Krisse nimi. Peategelastest kaks kolmandikku olid naised, kolmandik mehed. (Sama muide loetud raamatute autorite puhul.) Peategelaste ametite puhul oli kordumist muidugi rohkem kui nimedega. 13 tegelast olid mingit sorti õpilased, 7 tegelast olid seotud kohvikuga (pidaja või töötaja) ja koguni 5 tegelast olid keeletoimetajad! Ehk polegi üllatav, mõeldes, et ikka ju soovitatakse kirjutada sellest, mida tead ja oskad - tundub usutav, et mitmed kirjanikud on keeletoimetamisega kursis. Oli 4 ajakirjanikku (või sellelaadset), 3 teadusega seotud ametit ja 3 raamatupoega seotud ametit. Kõige huvitavam amet oli ehk hobuserautaja....

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...