Otse põhisisu juurde

Alle ja aa

Sel nädalal toimus taas öölaulupidu. Ilmselt kindel värk selle nime all üritus teha, siis vähemalt keegi ei nurise, et mis suvaline kontsert suure riigipüha tähistamiseks (nagu seda 2011.aastal mitmelt poolt kostus). Aga eks seegi öölaulupidu olnud osati lihtsalt kontsert. Ja mis siis. Kontsert on tore tähistamise vorm.

Rahvast, muidugi, oli murdu, aga kes viitsis natukenegi varem kohale minna, leidis koha küll, ma usun. Minu läheduses istusid näiteks kaks rahvuslikult meelestatud noormeest, nii umbes 15-aastased, lipud käes, kaabud peas, pintsakud seljas. Viimased tundusid küll pigem vanaisadeaegsed olevat, aga võib-olla on vastavad vanaisad eestiaegsed mehed (kui mitte sünniaja siis ehk kasvatuse poolest).

Üsna otseselt rahvuslikult rõivastatud rahvast, lipp õlgadel, oli ka. (Minus tekitab lipu mittevarrastatuna kasutamine alati natuke küsimusi, aga võib-olla see minu kasti sees mõtlemine lihtsalt.) Osse oli ka, aga need, kes minu läheduses olid, pidasid ennast täitsa viisakalt üleval. Ja tegelikult, nagu iga suurürituse puhul, oli kõige rohkem tavalisi inimesi, kes esmapilgul millegagi silma ei jäägi, mistõttu nemad sedalaadi kommentaaride puhul reeglina ka äramärkimist ei leia. Võiksid ju leida.

Algul tundus natuke imelik, et kontsert ilma pikema jututa pihta hakkas ja lood vaheldusid ilma konferansjee sõnavõtuta. Kui asi juba mõned tunnid kestnud oli, sain muidugi aru, et see on mõistlik mõte, aega pole raisata. Ühtlasi täitis laulututvustaja rolli ju laulukaar ise, kuhu laulu nimi ja esitaja moodsa tehnika abil ilmusid. See moodne tehnika oli üldse kaunis efektne, usun, et nende jaoks veel rohkem, kelle istekoht lava suhtes otse ja natuke tagapool oli.

Kontsert oli kena, tuntud ja tundmatumad laulud, tuntud ja tundmatumad näod, helikeeraja polnud heli üle keeranud, inimesed, mulle tundus, laulsid ka kaasa, kui oli tuttavam lugu. Aga sellel kooril, kes laululava peal oli, polnud suurem asi sopran. Võib-olla polnud teised häälerühmad ka eriti hääd, aga soprani mitte piisavalt kõrgele hüppamisi eristab lihtsalt minu harimata kõrv kõige paremini. Mis seal ikka samas, ega see muidu seganud kui vahepeal koori üksindalaulmiste ajal.

Mingi hetk kiskus asi uina-muinaks: aeglased lood, mis nagu ei lõpegi ära, ja kaunid ballaadid, mis tüdinevale kuulajale ulgumisena tunduvad (mul tõesti pole tavaolukorras midagi laulu "Hüvasti, kollane koer" vastu). Õnneks tulid sinna otsa vist nood 5 isamaalist laulu. Ja Ott. Millal on Ott päeva päästmata jätnud.

Muide, mulle tundus, et laulus "Ei ole üksi ükski maa" laulsid nad noid maakondade ridu nii palju kui võimalik omaenda maakondade järgi, st Padar Tanel võttis Virumaa rea ja Koikson Liisi Pärnumaa oma jne. See mulle meeldis küll.

Kusagil kell 1, kui kontsert juba 5 tundi käinud oli, lajatati Tormisega. Need on toredad lood, aga mõnel muul ajal, mitte siis, kui augustiöö jahedus juba maha vajub ja silmad raskeks lähevad. Võinuks ka muidugi talvevammuse kaasa võtta ja Starterit juua. (Kõik oleneb ju sellest, kuhu probleemi kese asetada.)

Kuna publiku "Koidu" nõudlemist vaatasin juba telekast, jättis see suhteliselt külmaks. Võib-olla oleks korraldajad võinud selle peale tulla, et see laul on selle päevaga nii seotud, et võiks esitamisele tulla, kui juba Mattiisen, siis miks mitte ka "Koit", onju. Aga ma käisin Tõnis Mägi juubelikontserdil, seal lauldi "Koit" ära, nõnda et ilma pole jäänud.

Ja lõpetuseks. Alati, kui laulupeol kõlab Artur Alliksaare tekste, tuleb pähe mõte: "Tubli mees, Artur!"

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Bibliofiili kampsunid

Leidsin kirjanurga arhiivisügavustest ühe vana asja, moodsa nimega on see book tag. Ei tea, kust ta algselt pärit on, aga guugeldades leiab teda täitsa palju. Võtsin endale vabaduse see eestikeelseks kohandada (ei olnudki nii lihtne).  Pole proovinud, aga pakun, et need viis raamatut on võimalik ühe päeva jooksul järjepanu läbi lugeda, sest nad on graafilised romaanid (pilti palju, teksti vähe). Teemad võivad vahepeal minna tõsiseks, aga tunneli lõpus on alati valgus.  Ketrasin Goodreadsis mitu lehekülge raamatuid läbi, soovides siia panna mingit väga pinevat raamatut. Ei leidnud. Võiks ju teada enda kohta, et ega ma selliseid eriti loe. Niisiis panin hoopis sellise, millele üliväga kaasa elasin. Raamatus pole selliseid teemasid, mida teistes noortekates poleks, aga millegipärast see raamat (ja ka selle järgi tehtud film, see film!) pääseb minu juures väga mõjule. Sellest saab klassik ma arvan (kui võtta, et 26 aastat tagasi ilmununa praegu veel klassik olla ei saa).  See...

Pernille Hughes "A Copenhagen snowmance"

Poolteist aastat tagasi järsku Londonisse kolinud taanlanna Anna on olude sunnil ühes detsembrikuus Kopenhaagenis tagasi. Tema plaan kohe jälle Londonisse naasta läheb vett vedama, kui kõik lennud lumetormi tõttu tühistatakse. (Kirjelduste järgi tundub Lääne-Euroopa aegade suurimaid lumetorme.) Kuna kõik hotellid on täis (inimesi, kelle lennud tühistati), läheb Anna omaenda korteri ukse taha, kus tal igapäevaselt üürnik sees elab. Üürnik muidugi ei ole mingi suvaline inimene vaid veetlev šotlane Jamie. Polnud seni mõelnud sellisele nähtusele nagu reklaam raamatus. Nagu seriaalides võib olla, et peategelane reisib "juhuslikult" Eestisse. "Juhuslikult" tähendab, et Visit Estonia näiteks maksis sarja tegijatele reisi seriaali sissekirjutamise kinni.  Ei oma infot, kas selle raamatu sünnil võis Taani riigi turismitalitusega pistmist olla, igal juhul selline mulje jäi. Algusest peale tuli teema, kuidas taanlased on sellised ja neil on kombeks see, edasi liiguti selle juu...