Otse põhisisu juurde

Kes mul praegu meelde tulid?

Kõik need müüjad, kes hea 5 ja enam aastat tagasi Raatuse Comarketis töötasid. Seal oli eredaid tüüpe. See lühikest kasvu naine ja see hirmuäratavate prillidega naine ja see, kellel oli suva kõigest. Huvitav, mida nad praegu teevad? Ja kuidas sellel poel läheb? Comarketid lähevad ju kinni järjest. Seal, muidugi, võiks ju klientuuri jätkuda.

Raatuse Comarketis oli alati samasugune lõhn, siiani on. Ostsin sealt seda kuusnurkses karbis jäätist, mille šokolaadijäätis oli mustas karbis. Maksis vist midagi 18 krooni (tolle aja kohta kallis tegelikult). Umbes 18 krooni maksis ka see väikses karbis kräsupea kook, mida siiani poest saab (too jäätis näiteks on kadunud). Napoleoni kooki müüdi ka, selle hind on ununenud. Mõnikord oli kella 2ni kool, siis pärast ostsin kooki ja läksin ühikasse vaatama sarja "Seitsmes taevas". Palju kordi tuli küsimus, kuidas ometi see seriaal mulle väiksena nii väga meeldis. Ülikool ongi selleks et mõelda.

Kommentaarid

  1. Mina aga ei unusta kunagi, missugune lõhn oli Raatuse kaubamajas siis, kui alles ülikooli läksin. Seal küpsetati kohapeal tol ajal ise saiakesi ja siis oli seal alati õunasaiakese lõhn üleval - megahea! Kas siis, kui sina Tartu kolisid, oli veel see saiakeste küpsetamine seal alles?
    Ma mäletan, et olin väga kurb, kui see asi seal ära lõpetati, sest lisaks kõigele muule maitses ka see õunasaiake megalt ja sarnast polegi mujal saanud.

    VastaKustuta
  2. Ah jaa ... mulle meeldis lapsena väga "Päästja koolikell", aga kunagi suurena nähes ei mõjunud enam üldse nii ...

    VastaKustuta
  3. Ei mäleta Raatusest noid saialõhnu. Aga hiljem on see äri mitmesugustes kohtades olnud: mingi hetk kesklinna Comarketi ees, praegu vanas kaubamajas.

    "Päästja koolikell" võiks praegu ilmselt päris koomiline olla. Kõik need 90ndate riided ja asjad. Zackil näiteks oli mingi jube suur mobiiltelefon ma mäletan ;)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...