Otse põhisisu juurde

Kes mul praegu meelde tulid?

Kõik need müüjad, kes hea 5 ja enam aastat tagasi Raatuse Comarketis töötasid. Seal oli eredaid tüüpe. See lühikest kasvu naine ja see hirmuäratavate prillidega naine ja see, kellel oli suva kõigest. Huvitav, mida nad praegu teevad? Ja kuidas sellel poel läheb? Comarketid lähevad ju kinni järjest. Seal, muidugi, võiks ju klientuuri jätkuda.

Raatuse Comarketis oli alati samasugune lõhn, siiani on. Ostsin sealt seda kuusnurkses karbis jäätist, mille šokolaadijäätis oli mustas karbis. Maksis vist midagi 18 krooni (tolle aja kohta kallis tegelikult). Umbes 18 krooni maksis ka see väikses karbis kräsupea kook, mida siiani poest saab (too jäätis näiteks on kadunud). Napoleoni kooki müüdi ka, selle hind on ununenud. Mõnikord oli kella 2ni kool, siis pärast ostsin kooki ja läksin ühikasse vaatama sarja "Seitsmes taevas". Palju kordi tuli küsimus, kuidas ometi see seriaal mulle väiksena nii väga meeldis. Ülikool ongi selleks et mõelda.

Kommentaarid

  1. Mina aga ei unusta kunagi, missugune lõhn oli Raatuse kaubamajas siis, kui alles ülikooli läksin. Seal küpsetati kohapeal tol ajal ise saiakesi ja siis oli seal alati õunasaiakese lõhn üleval - megahea! Kas siis, kui sina Tartu kolisid, oli veel see saiakeste küpsetamine seal alles?
    Ma mäletan, et olin väga kurb, kui see asi seal ära lõpetati, sest lisaks kõigele muule maitses ka see õunasaiake megalt ja sarnast polegi mujal saanud.

    VastaKustuta
  2. Ah jaa ... mulle meeldis lapsena väga "Päästja koolikell", aga kunagi suurena nähes ei mõjunud enam üldse nii ...

    VastaKustuta
  3. Ei mäleta Raatusest noid saialõhnu. Aga hiljem on see äri mitmesugustes kohtades olnud: mingi hetk kesklinna Comarketi ees, praegu vanas kaubamajas.

    "Päästja koolikell" võiks praegu ilmselt päris koomiline olla. Kõik need 90ndate riided ja asjad. Zackil näiteks oli mingi jube suur mobiiltelefon ma mäletan ;)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...