Otse põhisisu juurde

Eesti lauluke, osa 1

Nagu ikka, on siin minu tagasihoidlik tabel eile kuuldud lauludest.

10. Meiecundimees üks Korsakov läks eile Lätti - Winny Puhh
Ma olen kindel, et sellel laulul on sisu ja kõik,lihtsalt mina vist olen see nõrganärviline, keda eile hoiatati, et ärge vaadake. Ei saanudki vaadata.

9. Taevas valgeks läeb - Sarah
Ok lugu, aga ma ei suuda seda praegu meenutada. Midagi liiga vanamoodsat oli selles.

8. Moving To Mmm - Marilyn Jurman
Minu meelest see pole esimene kord, kui tema laul on kuidagi sihuke aeglane ja veniv. Et nagu ei tõmba käima, noh.

7. Young Girl - Armastus
Laul kuulates eriti ei häiri, jutt tüüpide kohta on teine jutt.

6. Follow Me - Rosanna Lints
Rolfi kirjutatud, seega väga halb polnud, aga praegu meenutada ei suuda.

5. Ring The Alarm - Teele/Tuuli/Ula & DrumAttack
Sisaldab meeldejäävat laulurida. Minu jaoks isiklikult on mingi hulk energiat liiga suur hulk energiat.

4. The Missing Thing - Anisa
Mina nagu kuulsin selles laulus midagi vana 2quickstartilikku (selle, mis 90ndatel tegutses). Ja see vana 2 quick start oli üks minu esimesi lemmikbände (siis, kui ma veel nii palju inglise keeltki ei osanud, et 2 quick start kirjutada).

3. Enough - Elina Born
Natuke liiga vinguv mõnedes kohtades, aga hästi jäi meelde. Ja kes kitarri mängis! (Te ei näe seda, aga ma jõnksutan kulme.)

2. Päästke noored hinged - Grete Paia
Huvitav laul, sellises mõttes, et ma ei saa aru miks. Ainult millegipärast ma ei tahtnud seda tüdrukut laulmise ajal eriti vaadata. Raadiost võiks vabalt kuulata.

1. Suuda öelda ei - Kõrsikud
Tundub, et mõnedel tuleb ka ilma pingutamata välja.

Aga. Kuidagi palju koledaid riideid oli inimestel eile seljas. Maitea.

Kommentaarid

  1. See Saara käitus ja kostis lava peal nagu alakaaluline Marju Länik :(

    VastaKustuta
  2. Grete Paia laulu esitamise järel leidsin, et ta oli Miki Hiire nägu ...
    Samas mu küdi võtaks ta vaat et naiseks. :D

    VastaKustuta
  3. Ma tean! Täpselt seda ütlesin mina ka teda vaaadates, et Marju Länikut meenutab.

    Vaau, küdi. Väga hea sõnakasutus :)

    VastaKustuta
  4. Minu meelest on "küdi" naljakas sõna, seepärast kasutasingi. :D

    VastaKustuta
  5. Äärmiselt :D Minu meelest küdi kõlab nagu sõna, mis võiks olla tekkinud kahe sõna liitmisel. Umbes nagu lõhnav õhk võiks olla lõhk. Küdi siis ehk karvane üdi vms :P

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...