Otse põhisisu juurde

Veel on aega

  • Selleaastase ajaloo riigieksami üheks teemaks on Aasia ja Aafrika 20. sajandil. Kuigi saan ehk aru selle teemavaliku põhjustest, siis ikkagi...good luck, eksamitegijad. Teisalt võib-olla vaatan liiga enda mätta otsast, noh et minu jaoks oleks see umbes kõige hullem võimalik teema. Paljudele äkki meeldib ka.
  • Enam pikka aega ei ürita väita, et kuu on kõige ägedam taevakeha. Päike on vabalt praegu.
  • Kasutasin ühel päeval esmakordselt sellist imeasja nagu laenutusautomaat. Raamatute tarvis. Tuli välja küll. Peale seda, kui olin raamatut mingis kolmes eri asendis tollele koodilugejale asetanud. Raamat, tähendab, oli eri asendites, mitte mina. Kuigi pilt minust automaadi ees kükitamas, ühel jalal seismas või küürutamas pole ka just kõige huumorivaesem.
  • Tulenevalt viimati öeldud sõnast mainin ära, et minu arvates on huumoririkas väga mõnus sõna. See "riri" seal keskel.
  • Eilne ETV saade, kus valimiste üksikkandidaadid olid, oli huumoririkas. Igasuguseid tüüpe ikka. Teisalt muidugi võiks see tähendada, et kõigile on midagi.
  • Nädalavahetusel toimus revolutsioon meie väikese ekraaniga telepurgis. Suurimat profiiti lõikas Eurosport tõustes 21.kanalilt 0 peale, halvim päev polnud ka Fox Crime'il (25>14).
  • Lootsin, et Kathriini suust tulnud lause "Täna on "Kuum pirukas 6"", oli unenägu, kuid paraku teatab saatekava, et tegemist on karmi reaalsusega.
  • Täna on esimene päev sel aastal, kui päike loojub peale kella viit. 17:01.
Sildid:

Kommentaarid

  1. Anonüümne12. veebruar 2011, kell 12:00

    Kas peale või pärast? Mul on alati sellega üks segadus...
    Tervitades
    Pluusi-T.

    VastaKustuta
  2. Truffe12. veebruar 2011, kell 12:34

    Mul ka tegelikult. Aga ma kunagi jätsin nagu meelde, et peale midagi (nt peale kella viit) ja millegi pärast (nt sinu pärast). Maitea, kas mul ka õigus on. Filoloogipreilid?

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Berit Kaschan "Aprill"

Peab ütlema, et kohaliku raamatuaasta tähistamine oli aasta alguses nagu entusiastlikum. Kui ennast tähistajana silmas pean, see tähendab. Viimane eesti autori raamat enne seda oli "Naksitrallid" aprillis. Lihtsalt kui kusagilt kuulen, et see või too hinnatud eesti kirjanik oma raamatuga, ja siis vaatan, mis raamatu sisu on, selgub, et taaskord mingi äng ja piinad. No ei taha. See luulekogu kargas ette sotsiaalmeedias, kus keegi oli ühest luuletusest pildi pannud. "Tegelikult aprill" oli see luuletus. Ega luuletuste puhul ju suurt muud polegi - kas tekib lugedes  tunne või mitte. Luulekogude puhul võib siis vaadata kui suure osa luuletuste puhul tunne tekib. Kõigiga mitte kunagi. (Samas üks on ka juba number.) Siin oli neid küll, mis kõnetasid. Mitmeid ikka. Luuletaja luuletab peamiselt endast (ehk inimesest), inimestest oma elus. Üldinimlikud teemad (mida tähendab solidaarsus näiteks) on, otseselt ühiskonnakriitilisi pole. See mulle sobis täitsa hästi. Tundub, et ...
Postita kommentaar
Loe edasi »