Otse põhisisu juurde

Veel on aega

  • Selleaastase ajaloo riigieksami üheks teemaks on Aasia ja Aafrika 20. sajandil. Kuigi saan ehk aru selle teemavaliku põhjustest, siis ikkagi...good luck, eksamitegijad. Teisalt võib-olla vaatan liiga enda mätta otsast, noh et minu jaoks oleks see umbes kõige hullem võimalik teema. Paljudele äkki meeldib ka.
  • Enam pikka aega ei ürita väita, et kuu on kõige ägedam taevakeha. Päike on vabalt praegu.
  • Kasutasin ühel päeval esmakordselt sellist imeasja nagu laenutusautomaat. Raamatute tarvis. Tuli välja küll. Peale seda, kui olin raamatut mingis kolmes eri asendis tollele koodilugejale asetanud. Raamat, tähendab, oli eri asendites, mitte mina. Kuigi pilt minust automaadi ees kükitamas, ühel jalal seismas või küürutamas pole ka just kõige huumorivaesem.
  • Tulenevalt viimati öeldud sõnast mainin ära, et minu arvates on huumoririkas väga mõnus sõna. See "riri" seal keskel.
  • Eilne ETV saade, kus valimiste üksikkandidaadid olid, oli huumoririkas. Igasuguseid tüüpe ikka. Teisalt muidugi võiks see tähendada, et kõigile on midagi.
  • Nädalavahetusel toimus revolutsioon meie väikese ekraaniga telepurgis. Suurimat profiiti lõikas Eurosport tõustes 21.kanalilt 0 peale, halvim päev polnud ka Fox Crime'il (25>14).
  • Lootsin, et Kathriini suust tulnud lause "Täna on "Kuum pirukas 6"", oli unenägu, kuid paraku teatab saatekava, et tegemist on karmi reaalsusega.
  • Täna on esimene päev sel aastal, kui päike loojub peale kella viit. 17:01.
Sildid:

Kommentaarid

  1. Anonüümne12. veebruar 2011, kell 12:00

    Kas peale või pärast? Mul on alati sellega üks segadus...
    Tervitades
    Pluusi-T.

    VastaKustuta
  2. Truffe12. veebruar 2011, kell 12:34

    Mul ka tegelikult. Aga ma kunagi jätsin nagu meelde, et peale midagi (nt peale kella viit) ja millegi pärast (nt sinu pärast). Maitea, kas mul ka õigus on. Filoloogipreilid?

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Bibliofiili kampsunid

Leidsin kirjanurga arhiivisügavustest ühe vana asja, moodsa nimega on see book tag. Ei tea, kust ta algselt pärit on, aga guugeldades leiab teda täitsa palju. Võtsin endale vabaduse see eestikeelseks kohandada (ei olnudki nii lihtne).  Pole proovinud, aga pakun, et need viis raamatut on võimalik ühe päeva jooksul järjepanu läbi lugeda, sest nad on graafilised romaanid (pilti palju, teksti vähe). Teemad võivad vahepeal minna tõsiseks, aga tunneli lõpus on alati valgus.  Ketrasin Goodreadsis mitu lehekülge raamatuid läbi, soovides siia panna mingit väga pinevat raamatut. Ei leidnud. Võiks ju teada enda kohta, et ega ma selliseid eriti loe. Niisiis panin hoopis sellise, millele üliväga kaasa elasin. Raamatus pole selliseid teemasid, mida teistes noortekates poleks, aga millegipärast see raamat (ja ka selle järgi tehtud film, see film!) pääseb minu juures väga mõjule. Sellest saab klassik ma arvan (kui võtta, et 26 aastat tagasi ilmununa praegu veel klassik olla ei saa).  See...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi...
Postita kommentaar
Loe edasi »