Mõnedes (Tallinna) poodides on sellised kiirkassad, kuhu võid minna siis, kui tahad osta mingi vähem kui 5 asja. Täna poes käies tundus aga mulle, et Eedeni Konsumis on pensionäridele mõeldud kassa, sest järjekorras, kuhu ühel hetkel seisma läksin, oli mu ees 5 inimest, kelle kõigi vanus võis olla umbes kolm korda minu oma. Mõtlesingi hetkeks, kas ikka kvalifitseerun seal seisma. Seisin siiski. Hea külg oli asja juures see, et pensionäride ostukorvis on reeglina vähem asju kui muudel täiskasvanutel (loe: sai kiiremini). Mnjah. Asja loogiline seletus seisneb ilmselt selles, et minu poeskäik juhtus aega, kui tööinimesed olid veel tööl ja lapsed veel koolis ehk pensionärid olid ainsad, kel võimalus poes olla.
Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...
selle loogika järgi siis sina ka pensionär.. ;)
VastaKustutaJap, koon küll, aga "Vapraid" pole ammu näinud.
VastaKustuta