Mõnedes (Tallinna) poodides on sellised kiirkassad, kuhu võid minna siis, kui tahad osta mingi vähem kui 5 asja. Täna poes käies tundus aga mulle, et Eedeni Konsumis on pensionäridele mõeldud kassa, sest järjekorras, kuhu ühel hetkel seisma läksin, oli mu ees 5 inimest, kelle kõigi vanus võis olla umbes kolm korda minu oma. Mõtlesingi hetkeks, kas ikka kvalifitseerun seal seisma. Seisin siiski. Hea külg oli asja juures see, et pensionäride ostukorvis on reeglina vähem asju kui muudel täiskasvanutel (loe: sai kiiremini). Mnjah. Asja loogiline seletus seisneb ilmselt selles, et minu poeskäik juhtus aega, kui tööinimesed olid veel tööl ja lapsed veel koolis ehk pensionärid olid ainsad, kel võimalus poes olla.
Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri. Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on! Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
selle loogika järgi siis sina ka pensionär.. ;)
VastaKustutaJap, koon küll, aga "Vapraid" pole ammu näinud.
VastaKustuta