Otse põhisisu juurde

Vähemusest

Üldiselt ma väga ei harrasta siia kooliasjade kirjutamist, aga enne kui ma päris keema lähen, mõtlesin, et kirjutaks siia ühe mõtte. Õppejõud võiksid olla normaalsed(st mitte nõmedad). See on muidugi selline üldine asi, mida enamusele ei peakski üldse ütlema, sest enamus ongi normaalsed ja isegi enam kui normaalsed. Hurraa neile. Aga need mõned üksikud nõmedad, kes peavad igaühele ülikoolis ette sattuma(et oleks ikka fair share või maiteamis), ei ole paraku siiski nähtamatud.
Kui ma lähen kooli, siis ma eeldan, et õppejõud eeldab, et mul on kodune töö tehtud. Ja seda isegi juhul, kui mul ei ole suurt hunnikut väljaprinditud materjali kaasas(sest vaata, ma võisin neid asju ka väljaprintimata ju lugeda).
Lisaks võiks ju oodata, et õppejõud soodustab õpilaste rääkimist. Nooh, alati ei soodusta. Kui sulle mitme järjestikuse vastuse peale lajatatakse midagi stiilis "ärge nüüd ennustama ka hakake"(ka siis, kui vastus polnud üldse täiesti vale, vaid pigem ebatäielik), siis on ju üsna ootuspärane, et enam väga midagi öelda ei taha.
Nii palju siis sellest, mida enamus õppejõude seminaride alguses tavaliselt ütleb: ärge kartke rääkida ja ärge kartke eksida. Selle vähemuse jaoks on eksimine nähtavasti midagi täiesti lubamatut. Jäägu nad oma arvamuse juurde ja vahtigu vaikivaid õpilasi, siis on ju kõik ometi perfektne.
Unustasin veel seelikuid kandvad tütarlapsed, kellega ikka rahul ollakse. Kamoon, varja erutust, tõesti. Keskealisus pole vabandus.

Praegu hakkasin vaatama, et ilmselt mul on sõna enamus siin kusagil valesti kasutatud. Enamus ja enamik on raske teema, juba kirjandites mul oli kooli ajal pidevalt mingi kamm sellega.

Kommentaarid

  1. ega sealt midagi head loota olnudki;)

    VastaKustuta
  2. tegelt ütles seda Teele, aga miskipärast lubatakse mul siin ainult anünüümseid sõnavõtte teha.

    VastaKustuta
  3. Enamik - loendatavate sõnade üldsõnana kasutusel; enamus - loendamatute. Enamik inimesi; enamus lumest.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Urmas Vadi "Kuu teine pool"

"Kuu teine pool" ilmus juba 2023. aastal. Enda meelest suht varsti peale selle ilmumist mõtlesin et ah, ootan raamatukogudes tormilise laenutamisaja ära ja loen siis. Ja see mõte nagu oli alles. Ju siis oli paar aastat tagasi. Raamatu tormiline laenutamine muidugi kestab siiani.  Raamatu minategelane on Toomas, lugu on temast ja tema perekonnast (ema, isa, õde, onu) 1980ndatel, 90ndatel, 2000ndate alguses. Kuigi seda otsesõnu välja ei öelda, toimub tegevus Tartus.  Peategelane, ma ütleksin, on Toomase ema. Mõnevõrra mõistetav, kui mõelda, mis Vadil selle loo kirjutamise ajendiks oli. Sellest ta rääkis  presidendi raamatuklubis , kus raamatu üle arutati.  Raamatuklubi saates räägitakse korra ka suure eesti romaani ideest. Kas "Kuu teine pool" võiks olla suur eesti romaan? Eeldusel, et selline asi olemas saab olla. (Ma pole kindel.) Arvatavasti potentsiaali täitsa on, sest ta kõnetab eestlasi kahel moel: inimestele tuttav tegevusaeg koos ajastumärkidega ja päriselust ...

Kirjanurga advendikalender- 1.aken

Ma ei ole ikka veel jõulusõber, aga advent võib minu poolest olla- see annab ka hea võimaluse koostada mistahes 24-osalist nimekirja, mida ma nüüd teha kavatsengi. Kui viitsin. Niisiis on 1.-24.detsembrini Truffe kirjanurgas iga päev advendikalender ühe lambika jõuluteemalise asjaga ehk sellega, mis mul parajasti pähe tuleb. 1.aken - Jõulud teel maale Kusagil 20 aastat tagasi (jah, 20 aastat) näitas ETV ühel detsembrikuul saadet/multikat "Jõulud teel maale". Oli selline 24-osaline saade, kus päkapikud Kaarup ja Pörri iga päev ühe multika osa sisse juhatasid (ja ka muudes asjades väga muhedad mehed olid). Multikas oligi tegelikult see, mille nimi oli "Jõulud teel maale", ja multika idee oli selles, et kaks inglit pidid taevast Maale transportima ühe kasti, kus sees olid jõulupühad. Neid üritas takistada paha ingel, kelle nimi oli Õngel. Õngli kõnet iseloomustas lause viimaste sõnade kordamine (Tõmba siit uttu-uttu jne.) ja ta oli muidu ka sihuke vaimukas kuju, ...

Kergelt konnatiigi teemasse kaldudes

Vahepeal lugesin ühte blogi. Justnimelt ainult vahepeal, sest enne ei teadnud ja hiljem ei tundunud enam huvitav. Selles vahemikus reklaamis autor-tütarlaps ühte laulu, mis olevat täiesti sõltuvusttekitav. Kuulasin siis järgi-oligi. Nagu ka iga järgmine sama bändi laul, mille hankisin. Mõne aja pärast selgus, et üks osatäitja sarjas, mida hiljuti vaatama olin hakanud, teeb bändi. Muidugi sedasama. Ühel päeval kuulen tuttava tütarlapse käest, et küll see ja see on hea bänd. Jah, seesama. Paari nädala pärast kasutatakse selle bändi ühte laulu minu lemmikseebikas. Ja tagatipuks leidsin ühel kenal sügispäeval, et plaat, mille järgi kollektiiv endale nime on võtnud, passib suvest saati mul siin arvuti kõrval plaadiriiulis. Üsna hästi ju orkestri(mulle alati nii meeldis, kui Mihkel Raud "7 vapras" seda sõna kasutas) kohta, mis ei ole isegi mingi maailmakuulus(alla miljoni mängukorra last.fm-is on ju suhteliselt vähe). Aga miks ma selle jutu kirjutasin siia, oli vist sellepärast, et...