Vähemusest

Üldiselt ma väga ei harrasta siia kooliasjade kirjutamist, aga enne kui ma päris keema lähen, mõtlesin, et kirjutaks siia ühe mõtte. Õppejõud võiksid olla normaalsed(st mitte nõmedad). See on muidugi selline üldine asi, mida enamusele ei peakski üldse ütlema, sest enamus ongi normaalsed ja isegi enam kui normaalsed. Hurraa neile. Aga need mõned üksikud nõmedad, kes peavad igaühele ülikoolis ette sattuma(et oleks ikka fair share või maiteamis), ei ole paraku siiski nähtamatud.
Kui ma lähen kooli, siis ma eeldan, et õppejõud eeldab, et mul on kodune töö tehtud. Ja seda isegi juhul, kui mul ei ole suurt hunnikut väljaprinditud materjali kaasas(sest vaata, ma võisin neid asju ka väljaprintimata ju lugeda).
Lisaks võiks ju oodata, et õppejõud soodustab õpilaste rääkimist. Nooh, alati ei soodusta. Kui sulle mitme järjestikuse vastuse peale lajatatakse midagi stiilis "ärge nüüd ennustama ka hakake"(ka siis, kui vastus polnud üldse täiesti vale, vaid pigem ebatäielik), siis on ju üsna ootuspärane, et enam väga midagi öelda ei taha.
Nii palju siis sellest, mida enamus õppejõude seminaride alguses tavaliselt ütleb: ärge kartke rääkida ja ärge kartke eksida. Selle vähemuse jaoks on eksimine nähtavasti midagi täiesti lubamatut. Jäägu nad oma arvamuse juurde ja vahtigu vaikivaid õpilasi, siis on ju kõik ometi perfektne.
Unustasin veel seelikuid kandvad tütarlapsed, kellega ikka rahul ollakse. Kamoon, varja erutust, tõesti. Keskealisus pole vabandus.

Praegu hakkasin vaatama, et ilmselt mul on sõna enamus siin kusagil valesti kasutatud. Enamus ja enamik on raske teema, juba kirjandites mul oli kooli ajal pidevalt mingi kamm sellega.