Otse põhisisu juurde

Vähemusest

Üldiselt ma väga ei harrasta siia kooliasjade kirjutamist, aga enne kui ma päris keema lähen, mõtlesin, et kirjutaks siia ühe mõtte. Õppejõud võiksid olla normaalsed(st mitte nõmedad). See on muidugi selline üldine asi, mida enamusele ei peakski üldse ütlema, sest enamus ongi normaalsed ja isegi enam kui normaalsed. Hurraa neile. Aga need mõned üksikud nõmedad, kes peavad igaühele ülikoolis ette sattuma(et oleks ikka fair share või maiteamis), ei ole paraku siiski nähtamatud.
Kui ma lähen kooli, siis ma eeldan, et õppejõud eeldab, et mul on kodune töö tehtud. Ja seda isegi juhul, kui mul ei ole suurt hunnikut väljaprinditud materjali kaasas(sest vaata, ma võisin neid asju ka väljaprintimata ju lugeda).
Lisaks võiks ju oodata, et õppejõud soodustab õpilaste rääkimist. Nooh, alati ei soodusta. Kui sulle mitme järjestikuse vastuse peale lajatatakse midagi stiilis "ärge nüüd ennustama ka hakake"(ka siis, kui vastus polnud üldse täiesti vale, vaid pigem ebatäielik), siis on ju üsna ootuspärane, et enam väga midagi öelda ei taha.
Nii palju siis sellest, mida enamus õppejõude seminaride alguses tavaliselt ütleb: ärge kartke rääkida ja ärge kartke eksida. Selle vähemuse jaoks on eksimine nähtavasti midagi täiesti lubamatut. Jäägu nad oma arvamuse juurde ja vahtigu vaikivaid õpilasi, siis on ju kõik ometi perfektne.
Unustasin veel seelikuid kandvad tütarlapsed, kellega ikka rahul ollakse. Kamoon, varja erutust, tõesti. Keskealisus pole vabandus.

Praegu hakkasin vaatama, et ilmselt mul on sõna enamus siin kusagil valesti kasutatud. Enamus ja enamik on raske teema, juba kirjandites mul oli kooli ajal pidevalt mingi kamm sellega.

Kommentaarid

  1. ega sealt midagi head loota olnudki;)

    VastaKustuta
  2. tegelt ütles seda Teele, aga miskipärast lubatakse mul siin ainult anünüümseid sõnavõtte teha.

    VastaKustuta
  3. Enamik - loendatavate sõnade üldsõnana kasutusel; enamus - loendamatute. Enamik inimesi; enamus lumest.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Peter Høeg "Preili Smilla lumetaju"

"Preili Smilla lumetaju" on juba kaua olnud minu lemmikumaid raamatupealkirju. Tundub selline õrn ja romantiline. Aga on petlik. See pole mingi kaunis lugu. Krimilugu on. Ulmet ka ei välista. Smilla on 37-aastane Kopenhaagenis elav naine, kelle isa taanlane ja ema inuiti päritolu. Esimesed eluaastad on Smilla elanud Gröönimaal, siis ema surma järel arstist isaga Taani tulnud. Lume ja jää kohta on tal laialdased teadmised, mis (osaliselt) pärinevad ilmselt piisavalt varasest lapsepõlvest, et seda võikski rohkem lumetajuks nimetada. Lund lugeda on sama, mis kuulata muusikat. Kirjeldada, mida sa oled lugenud, tähendab seletada muusikat kirjalikult. Raamat algab sellega, et Smilla naabripoiss Esajas on katuselt kukkumise tagajärjel surma saanud. Smilla usub, et juhtunu oli kuritegu. Kogu ülejäänud raamatu ta uuribki, mis juhtuda võis. Esajase loo tagant koorub välja üks suurem lugu. Suht algusest hakkasin aduma, et see meenutab Stieg Larssoni "Lohetätoveeringuga tüdrukut...