Otse põhisisu juurde

Mõtlemisest

Viimasel ajal ma mõtlen palju mõtlemisest. Sellest, kuidas õige mõtlemise oskus on üks olulisimaid asju. Mul on veel arenguruumi. Tundub, et esitan mõeldes liiga tavapäraseid küsimusi, ehk isegi valesid küsimusi, mõttetuid küsimusi. Liiga vähe küsimusi?
Mõtlemine näib olevat surutud mingitesse raamidesse, millest väljapoole mõelda ei tule isegi pähe, sest raamistik on nii iseenesestmõistetav ja seega nähtamatult rõhuv. Näib, nagu oleks mõtlemine raske, nagu millegi välja mõtlemine oleks pea võimatu, tegelikult küündib mõte sinna vabalt, ainult õiget rada on raske leida.
Seda hämmastavam on näha, kuidas mõtleb keegi teine, kuidas ta on võimeline leidma vaatenurki, mille peale sina eales ei tuleks. Loomulikult võib tema mõelda sama, kuuldes sinu mõtteid, kuid nagu ikka, tunduvad enda peas olevad mõtted kulunumad ja igavamad kui kellegi teise omad.

Lõppu mitte kuigivõrd eelnevat teemat puudutav mõte teiniseepide ema 9.osast :
There are so many different ways to be connected to people. There are the people you feel this unspoken connection to, even though there's not even a word for it. There's the people who you've known forever who know you in this way that other people can't because they've seen you change. They've let you change.

Kommentaarid