Otse põhisisu juurde

Sigmund või asi

Unenägude periood paistab taas olevat alanud. Ükspäev nägin Ingridi töögraafikut unes, täna nägin ühte kummalist söömaaja eelset aega ja lisaks veel midagi, millest suuremat osa ei mäleta, aga üks osa oli selline, et külitasin mingi järsaku serva peal, kui äkki tuli keegi mees(elus pole teda näinud) ja ütles, et ma ei tohi kukkuda. Mina vastasin seepeale, et ma siis ei kukugi, tõmbasin end serva pealt ära ja tegin enda kohta julgeid liigutusi. Äratus muidugi tuli kohe varsti, ei tea, kuidas see asi lõppes, kuigi võib spekuleerida. Igal juhul ärgates mõtlesin, et see oligi vist minu catcher in the rye. Aga see, miks ta täiesti võõras mees oli, on võib-olla sellepärast, et tegelikult sellist püüdjat ei saa olemas olla. Ja selle märgiks olin ma ju ka ise see, kes ennast serva pealt tasapinnale vinnas.
Sellega meenub, et oma kunagi tavapäraseid sõja- ja küüditamisunesid pole ma enam täitsa ammu näinud. Ilmselt on minu seisundis midagi muutunud, kuigi ise ei adu.

Kommentaarid

  1. Hehe,mul ka viimasel ajal päris huvitavad unenäod. Mõned ööd tagasi näiteks nägin,et sain kolmikud tütred ning sättisin igale eri värvi kivikese kaela,et ma lastel vahet teeks.

    Sõjaunenägusid nägin mina tihti umbes nelja-aastasena. Kui vanalt sina? Ei usu eriti,et nende nägemist saab mingi vanusega seostada.

    Aga mis puutub teemasse "unenägude mees"... Kunagi pubekana armusin ühte kutti,keda unes nägin, aga päriselus kunagi näinud polnud. Miskipärast nagu uskusin,et ehk on ta päriselt olemas, a´la et kuidas mu alateadvus sai mu unenägudesse täiesti võõra kuti tuua,eks. Heh....tegin veel ennustusi,et mis see kutt minust tahta võiks või minust mõtleb jne. Aga rohkem ma teda vist unes ei näinudki ja sain temast vist kergelt üle. Eks oli reaalsuses huvitavamaid... ;)

    Oijah...jäin teise blogis liiga pikalt seletama... :$

    VastaKustuta
  2. Ma mingi ülikooli ajal alles nägin seda sõjavärki.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...