Truffe kirjanurk

Nurmenukuristsed Kes muudavad uksealuse maikuus oma ilmumisega rõõmsaks, hääletult kollaseid kellukesi kõlistades? Ikka nurmenukud. Külasta oma koduõue nurmenukkusid ja pane igale nimi. Järgmisel päeval vaata, kuidas ristilaste käsi käib. Kuidas elad, Kiviktaimla-Anneli? Ega lehm pole ometi Hekiääre-Johannat ära söönud? Kas Kuusekõrval-Maarika ei tahaks mõnda oma õit taimetee keetmiseks loovutada? Juhani Püttsepp. 49 aastaaega. Maikohtamised #1 Maikohtamised #2

Kopra külaline Vesi ei pea kõik kohe kolinal kraavi mööda jõkke ja merre voolama. Mida rohkem käänakuid ja lookeid vesi oma teel ette võtab, mida rohkem takistusi kohtab, seda rikkam ja ilusam on maailm. Kevadised üleujutused on loodusele sama head kui näopesu lapsele. Vesi uhab puhtaks määrdunud palged. Pole paremaid üleujutajaid, paisuehitajaid sulisevatele vetele kui koprad. Ühe jalutuskäiguga veekogu äärde saab pildi selle tööka looma majapidamisest. Hambajäljed langetatud puutüvedel ja kändudel. Äranäritud koorega pajuvõrsed. Okslikud pesakuhilad nagu nõiamajad. Ja kopratammid, need ehituskunsti maailmaimed. Juhani Püttsepp. 49 aastaaega. Aprillivalgused #1 Aprillivalgused #2

Tee läheb ära Lumi läheb, põllud paljad, talv läheb. Märtsis juhtub, et ka tee läheb ära. Kruusased põlluvaheteed, rohtunud metsateed, soonilised külateed aitavad meid, inimesi, kogu aeg, viivad kuhugi, aga märtsis hakkavad nad ise minema, kipuvad käest ära minema. Muutuvad pehmeteks, poristeks, nätsketeks. Teede lagunemise ilus aeg. Kui palju kordi on sind teele saadetud. Märtsis on õige aeg teed ennast ära saata. Olla koos metsatee, põlluvahetee või külateega, kui ta laguneb. Vaata ette, et äraminev tee su kummikut kaasa ei haaraks. Kui siis väga tasakesi olla, on kuulda üht prõgisevat heli. See on tee ülessulamise, lahkumise hääl. Head teed! Juhani Püttsepp. 49 aastaaega. Märtsivõimalused #1 Märtsivõimalused #2

Mõtted jõe peal Jõega juhtub kõva külmaga seesama asi mis järvega, ta saab endale jääst katte. Vaid koskede juures, seal, kus vool käredam, ei lase vesi end kaanetada. Jõejää lubab astuda sinna, kus suvel kõndida ei saa. Lepaaluse keerise kohale, kus maikuu õhtul ujus õngekork ja näkkasid ahvenad. Kruusase põhjaga võrendiku kohale, kus juulikuu lõõsas pidasid lapsed veesõda. Suvel veesõda, õngekork ja ahvenad, talvel ainult jää ja lumi. Jõgi jää all aga muudkui voolab. Tuleb ülemjooksu soodest ja läheb alamjooksu luhtade vahele. Haugipoeg tukub seal, kus sa suvel suure varbaga vett silusid, ja ootab kevadet. Juhani Püttsepp. 49 aastaaega. Veebruariteerajad #2 Veebruariteerajad #1

Talvekunstid Kui talv veekogud kinni külmetab, saab minna loodusse suurele kunstinäitusele. Pildid sel näitusel on abstraktsed ehk mõttelised. Neid pilte tuleb vaikuses vaadata, neile ise tähendusi otsida. Talveabstraktsioone võib leida tiikide, järvede ja loikude jääpeeglitel. Kui jääd katab lumi, tuleb see kindaga ära pühkida. Avanebki kunstitöö. Külmunud vesi, jää. Jääs kriipsud, lõhekesed, praod, jäätunud taimeosad. Tõelised talvekunstid. Ära suru vaatamisetuhinas oma nina kauaks vastu talvekunsti, sest muidu võib see sinna külge kinni külmuda. Juhani Püttsepp. 49 aastaaega. Jaanuarisaladused #1

Auguga kivi Torm detsembrikuus tekitab hinges segadust. Jõulud peaksid tulema valges lumemantlis, aga tulevad järjest sagedamini mustavas vihmakuues. Unistus puhtast lumest kriibib detsembrikuus hinge. Mererannas, kus detsembris võiks olla juba rahulik jääväli, tormlevad lained. Lained viskavad randa kive. Kui hoolega otsida, leiab nende seast mõne auguga kivi. Kui vaadata läbi auguga kivi merele ja midagi soovida, siis see soov täitub. Juhani Püttsepp. 49 aastaaega. Detsembrikingitused #1

Nina vastu klaasi S uvest kaasakrahmatud päikesekillud hakkavad novembris otsa saama. Nohu sunnib küüslauku sööma ja köha tuppa jääma ning aknaklaaside tagant õue vaatama. Raagus puud seisavad seal akna taga täpselt samamoodi nagu möödunud ja ülemöödunud aastal. Võib-olla on nad vahepeal pisut kasvanud. Võib-olla mitte. Puuvõrad joonistavad tuttavaid oksamustreid, nagu juba loetud, armsad muinasjutud. Klaasile jääb küüslaugulõhnaline jälg vesisest ninast ja pruntis suust. Juhani Püttsepp. 49 aastaaega. Novembriuinumised #1

Poriloigutantsud Poriloigutantse tantsime pika säärega kummikutes. Kui mõne tantsija kummikud on madala säärega, tuleb tantsudeks valida madalam loik. Poriloigutantsude tuntuimad sammud on sumpamine, pritsimine, sulpskükitamine ja üleshüpped. Viimaste juurde kuuluvad lahutamatult ka hüüatused. Näituseks "ohoo" või "karamba". Tansude lõpul kallame säärikud kuivaks ja paneme nad ahju äärde kuivama. Juhani Püttsepp. 49 aastaaega. Oktoobrivallatused #1

Varvaste rõõm Septembri lõpus istuvad vanemad naised läve ette või aidatrepile päikeselaigu sisse. Päike paistab madalalt ja kahvatult. Nagu soojendab, aga ei soojenda ka, on kuidagi leige. Justkui ärajahtunud armastus või läbikäidud elu. Aga ikkagi on see aeg kena. Viimane võimalus enne sügise tulekut oma jalad lahti võtta ja varbaid päevitada. Juhani Püttsepp. 49 aastaaega. Septembrimängud #1

Päikesetera mõõtmine Päikeseloojangud omandavad augustis erilise suvelõpusära. Kui palju kulub aega? Hetkest, kui päikese alumine serv puudutab silmapiiri. Hetkeni, kui päikese ülemine serv, nagu kullatera, silmapiiri taha vaob. Seda aega võib mõõta hingetõmmetes, silmapilgutustes ja südametuksetes, aga lugemine kipub ikka sassi minema. Augustikuist päikeseloojangut vaadates võib ununeda kõik. Juhani Püttsepp. 49 aastaaega. Augustiuidangud #1

Järvepeegel Kui tuult pole, püsivad järved peegelsiledad. Varahommikuti tuleb seda vahel ette, et tuult üldse ei ole. Siis saab paadisillalt end järvepeeglist vaadata. Paadisillale kõhuli heita ja vaadata. Järvepeeglist paistab inimene alati väga ilus. Juhani Püttsepp. 49 aastaaega. Juulivaatlused #1

Maitsev kaelakee Kõige ilusamad ehted kingib sulle naeratades juuni. Pärnaõiepross. Võilillepärg. Metsmaasikakee. Kui metsmaasikaid on rohkelt, siis saad keraheinakõrre otsa lükkida küpspunase kaelakee, kui vähem, siis käevõru. Kui leiad ainult ühe maasika, siis saad ühe kõrvarõnga. Juhani Püttsepp. 49 aastaaega. Juuninaeratused #1

Sipelgasaatja Kui kevadpäike maa pehmeks uhub, siis võib juba maha istuda. Siis on juba nii soe, et võilillelehtedest madalamal näeb tõttamas sipelgaid. Sipelgad ei hulgu niisama, vaid astuvad, vaid astuvad sihikindlalt ja lootusrikkalt. Tereta kõiki ja soovi jõudu. Kuhu sipelga tee viib? Et seda teada saada, pead varuma hea hulga aega ja kannatust, sest sipelgad liiguvad inimese jaoks väga aeglaselt. Vä-ga aeg-la-selt. Sipelgat tema teekonnal saates võib veeta pikki, ilusaid tunde. Juhani Püttsepp. 49 aastaaega. Maikohtamised #1

Üks päev linnuna Keegi meist ei tea, kui palju kevadeid meile kingitud on. Samuti nagu me ei tea, kui mitu lindu homme koduõe telefonitraadile lendab. Mitte lõputu hulk, võib-olla mõnikümmend ja võib-olla veel mõnikümmend. Soojatoojad, rändlinnud, saabuvad kevadel riburada. Õhk muutub lindude häältest kirjuks nagu kaltsuvaip. Nii huvitav oleks lennata linnuna, parves koos teistega pesitsuspaikade poole. Kasvõi üheainsa päeva. Aga võib-olla saabki sinust kunagi lind? Või oled sa lind juba olnud? Kunagi. Järsku tuleb see sulle meelde, kui ronid aprillikuus männi otsa. Juhani Püttsepp. 49 aastaaega. Aprillivalgused # 1

Kevadelaul Külm.Või sula. Lörts. Või tuisk? Hallid pilved või valusalt selge taevas. Kes võiks arvata, et kuskil selles kõiges võib peidus olla üks Trallallaa? Kass peseb nägu. Koer lakub karvu, Putukas puhastab katsesarvi. Oma tajumise ja äratundmise tundlad tuleb puhtad hoida. Uks enese sisse tuleb lahti teha, et Trallallaa tulla saaks. Eelkevade tasakesi tiksuvas, ja seda kenamas märtsiajas, võib peidus olla, oh, kui palju Trallallaasid. Pajuurvad. Kui lugeda, et iga pajuurb on üks Trallallaa, siis pajuoks on juba terve laul. Juhani Püttsepp. 49 aastaaega. Märtsivõimalused #1

Metsasümfoonia Veebruaris kõlavad metsa kontserdisaalides juba sulailma sümfooniad. Märja lume raske potsatus, oksalt alla hange, on nende sümfooniate esimene trummilöök. Kui tuul puhub, siis puud laulavad tuules. Kuuskede ja mändide võrad teevad ainulaadset sügavat häält, mis on nagu lõputu sinine voolamine. Eesti metsade müha. Rahulik muusika, mis kostab niikaua, millesse võid armuda senikaua, kuni püsivad metsad. Juhani Püttsepp. 49 aastaaega. Veebruariteerajad #1

Taevatraadid Kotkad ei vaja teineteisega suhtlemiseks mobiiltelefone. Kotkad oskavad ilma häält tegemata teineteisele kilomeetrite kaugusele sõnumeid saata. "Tule siia!" lendab ühest männiladvast üle raba teise männilatva välgukiirusel kotkaste teade. Lendab viisil, mis inimestele siiani saladuseks. Vahel juhtub ka inimestega nii, et mõtled kellegi peale, ja pärast tuleb välja, et teine inimene on samuti samal hetkel sinu peale mõtelnud. Kahe inimese pilgud võivad kohtuda ka siis, kui inimesed on teineteisest väga kaugel. Sina seisad mererannas ja vaatad ühte tähte taevavõlvil. Tema seisab samal ajal sisemaa mäeveerul ja vaatab sama tähte. Pilgud saavad tähe peal kokku.

Jõhvikad lumes Kuhu Eesti kaardil ka ei vaata, peaaegu igast kandist vaatab vastu raba. Talvisel ajal on kuidagi raske end rabasse minema asutada. Üks teeleasumise põhjendus , mida enesele vaikselt võib ütelda : "Lähen sohu jõhvikaid sööma!" Ega marjulised sügisel kõike kokku korjata jõudnud. Kuremarju jäi neist soosse veel küll ja küll. Talvised jõhvikad, kui mõne leiad, ja kindlasti leiad, kui lume mättalt ära kraabid, maitsevad eriti hästi. Pakane on nad magusaks näpistanud. Külmunud raba peal astud nagu tantsusaalis. Jõuab kaugemale kui suvel. Aga ettevaatust, ka kõige külmem talv ei kaaneta raba üleni ära. Juhani Püttsepp. 49 aastaaega.

Sügisvalgusjooned Novembri keskpaiku, paaril ööl veab kellegi käsi taevasse jämedaid, värvilisi valgusjooni. Leoniidide tähesadu. Tohutu kiirusega liikuvad, tolmukübeme suurused osakesed põlevad Maa atmosfääri sattudes heleda jutiga ära. Paraku varjutavad novembris taevast sageli pilved ja tähesadu pole läbi nende näha. Aga kui laotus korrakski pilvede vahelt paotub, võib mustas taevakatlas sähvatada nii paks ja ilus tulejutt, et lausa hõiska. Juhani Püttsepp. 49.aastaaega.

Lehepüüdmise lõbu Tuul kammib puude juukseid. Tõmbab nagu hiiglasuure juukseharjaga. Puud jäävad selle sugemisega kevadeni lehtedeta. Nüüd saab mängida lehepüüdmismängu. Tuleb joosta puude all ringi ja püüda õhus lauglevaid lehti. Kes värvilisema lehe pihku saab, on võidumees. Aga saab ka niisama, ilma võitmiseta mängida. Lehepüüdmismängus võib osavõtjaid olla väga palju, sest langevaid lehti on niikuinii tuhat korda rohkem. Juhani Püttsepp. 49 aastaaega.