Truffe kirjanurk

Täna möödub 101 aastat I maailmasõja lõpust. Naljakas et rohkem kui 100 aastat, see ei tundu nii ülikauge sündmus. Igasugu raamatukirjutajaile ja filmitegijaile on II maailmasõda siiski rohkem allikaks olnud. Eks kaasajale lähemal olevad asjad ole ikka inimestele lähemal.  Igal juhul, ma vaatasin siin üle mõningad kultuurikandjad, kus tegevus I maailmasõja ajal (või eel) toimub.  Läänerindel muutuseta I maailmasõja klassika, ma ütlen. Mitte et mul väga meeles oleks, mis seal täpsemalt toimus, aga see vist on selline raamat, kus ei peagi mäletama, sest asja idee on Remarque'i puhul nagunii selge. Peategelase nimi oli Paul Bäumer, muide. Mitte ühtegi kellukest ei helista. Birdsong (Linnulaul) Seda olen nii raamatuna lugenud kui seriaalina näinud. Tegevus on enne I ms ja selle ajal. Kunagi kirjutasin pikemalt  siin . Sihuke kah klassikaline värk pigem, väga suured teemad. Seriaalis mängivad Eddie Redmayne, Matthew Goode ja veel mitu kuulsat nime. Ja 2003. aa...

Jätk osale 1, ilmselgelt. Raamatupoed Edinburgh on üks UNESCO kirjanduslinnadest. ( Nagu ka Tartu muide. ) Robert Burns, Walter Scott, Arthur Conan Doyle, Robert Louis Stevenson olid linna peal näha. Uute raamatute poed olid tihti nii suured, et käisid läbi mitme korruse, kasutatud raamatuga tegelejad pesitsesid väiksemates ruumides, kus mitu tuba maast laeni täis kuhjatud. Uksest sisse astudes tõmbas korra silmad tõllaratasteks. Näiteks selline. Nii uute kui kasutatud raamatute poodides oli teemasektsioon  Women's studies. Igas jumala ühes. Kui guugeldada raamatuid, mille tegevus toimub Edinburghis, tuleb esimese tulemusena Muriel Sparki "The Prime of Miss Jean Brodie", mida õnneliku juhuse läbi täitsa lugenudki olen. Linna pealt leidsin preili Jean Brodie nimelise trepi, samuti reklaamiti ühte kohta raamatust kaunil rohealal The Meadows. (Pilt läheb peale vajutades suuremaks, ma pakun.) Harry Potter Mitte et Edinburghis enne vähe turiste ole...

Väisasin sedakorda Šotimaa päälinna Edinburghi. Järgnev on suuresti kiidulaul. Kuna ma polnud varem Suurbritannias käinud, oli esimene asi, mis ringi vaadates pähe tuli Ja ongi nii nagu filmides. Täpselt sellised tänavad, kus on järjepanu väikeste tornikestega majad, kõigil uksed eri värvi võõbatud. Ühtlasi sihukesed kaarekujulised tänavad esinevad. See siin on Royal Circus. Muide, kui Edinburgh on käändes, siis kuidas peab seda eesti keeles kirjutama? Kuna hääldus lõpeb täishäälikuga, siis võiks ju olla Edinburgh't näiteks, aga kas see ei näe loll välja? Kuna mulle natuke näeb, siis lähtun kirjapildist ja panen käändelõpu sinna otsa. Meeleolu Õnnelik juhus, kui mõne koha puhul on ette selline tunne, et see lihtsalt peab meeldima ja siis ta meeldibki. Mitte liiga suurte mõõtmetega ülikoolilinn Suurbritannias munakivitänavate ja vähe raskepärase kiviarhitektuuriga  (ülimalt korrektne mõiste, ma tean) - mis siin saab mitte meeldida? Kui lisada veel suured kaunid rohea...

Kujuta ette, et lähed poodi porgandit ostma, seda aga müügil pole. Küsid siis müüja käest, ja tema, selle asemel et selgitada, miks porgandit pole, hakkab sulle rääkima, kuidas porgandi poest ostmise asemel on hoopis kasulikum ja tervislikum seda ise kasvatada. Vaat just sarnane situatsioon oli minul pangas, kus tütarlaps, minu soovi peale vahetada endale eurode vastu üht teist raha, ütles vaid mööda minnes, et neil pole või nemad ei tegele sellega, ja hakkas mind kiirelt usutlema teemal Aga miks teil üldse sularaha tarvis on? Igal pool (Euroopas) saavat ju kaardiga maksta. Ja kus ei saa, siis saab ju automaadist raha välja võtta (muidugi lisatasu eest, aga suva sellest, onju) jnejne. Olen ma tõesti nina püsti ajanud eestlane, kes kujutab ette, et igal pool pole nii nagu siin? (Kus ajalehes kirjutatakse, kui kaardimaksed ei tööta, sest inimesed maksavad igal pool kaardiga ja selle võimaluse puudumine on nagu väike maailmalõpp.) Võib-olla olengi. Aga isegi kui poleks, siis kas po...

Pea kuklas sellepärast, et majad on kõrged. Ja paljud neist majadest on kirikud. Umbes nii paljud, et kui kesklinnas ühest kirikust välja tuled, siis näed juba teist. Ja hiljem samasse kohta sattudes märkad, et nende kahe vahel on veel üks. Kirikute sisemus tundub luteri kirikuga harjunule ikka ülimalt kullatud ja ülekuhjatud. Kulda ja karda vaadata saab turist täitsa ilma rahata. Kaunis Votivkirche. Selle juures asuvas pargis armastas Freud istumas käia. Seeärast anti pargile tema nimi ka . Habsburgide ja nende aja vaim hõljub ikka veel tuntavalt linna vahel. Paleesid on iga nurga peal. Näiteks lähed hambaarsti juurde ja leiad, et arsti sildi kõrval on uksel ka silt, et tegemist on mingi paleega. Need paleed, mõistagi, on mingid suvakate rikaste kunagised linnakorterid, "tagasihoidlikud", mitu tükki reas.  Lisaks on pärispaleed - keset linna Hofburg, kesklinna lähedal Belvedere ja natuke eemal Schönbrunn. Kõik jubeilusad ja nii suured, et pead natuke aega vaa...

See eneseirooniline lause esines ühe postkaardi peal. Tõepoolest, olin minagi eelnevalt ära hirmutatud sellega, et Viinis kaardiga maksta ei saa, võta sularaha puuga selga. Sai küll kaardiga, enamasti. Kui see oli üllatav, siis kohalik söök ei olnud. Eestist tulles pole Viini šnitsel, Sacheri tort ega õunastruudel midagi uut. Ega nad sellepärast halvad olnud, šnitsli juurde käiv kartulisalat õli-äädika kastmega oli suisa väga hea, lihtsalt sihuke meiemoodi toit kõik. Seda väiksem võimalus seedehäire saada. Ei ole šnitsel pildil, hoopis Prateri lõbustus- pargi suur vaateratas, kus saab trammis istudes hõljuda. Saiasöömine valitses Viinis veel raskekujulisemalt kui siin. Saiadeks olid enamasti maitseta kuklid. Natuke arusaamatu, mis rõõmu nende söömisest peaks saama. Seedimine vist on inimestel saiaga kohanenud, sest pakse inimesi ei silmanud. Muide, turul mingi leti peal nägin ka saia, mida siin Viini saiaks nimetatakse. Seal ta ei olnud Viini sai. Lisaks heale kraaniveel...

Väisasin kunagist Euroopa (kultuuri)pealinna, panin tähele mõningaid asju. Siin neist üks järjekordne nimekiri. Pargid Nagu postituse pealkiri ütleb, pole roheline vaid supi sees, vaid ka linnas endas. Kesklinna piirkonnas on nii palju parke, et minul hakkasid nende nimed üsna kiiresti segi minema. Volksgarten, Burggarten, Stadtgarten... Ja kui ma ütlen park, siis ma mõtlen üüratusuurt roheala, ikka väga suurt, sihukest, et on vaja eraldi skeem sissepääsu juurde panna selle kohta, kus nurgas on roosid ja kus nurgas on Mozarti kuju.  See, mis parkides näha Parkides võis näha inimesi, kes olid lihtsalt külje maha pannud ja magasid, jakk pea all. Ei tekikest tagumiku all ega midagi. Ju nad siis puuke ei karda või on soov õhuvanni võtta hirmust suurem. Ja mille eest ma Viini eriti kiidan, on inimesed, kes istusid pargis ja lugesid raamatut, päris paberist raamatut. Mulle tundus, et sihuke on asi on välja surnud.  Minu jaoks oli natuke kummaline, et kas...