Otse põhisisu juurde

Maailmalõpu korral tule Viini - siia jõuab kõik 20 aastat hiljem, osa 2

See eneseirooniline lause esines ühe postkaardi peal. Tõepoolest, olin minagi eelnevalt ära hirmutatud sellega, et Viinis kaardiga maksta ei saa, võta sularaha puuga selga. Sai küll kaardiga, enamasti.

Kui see oli üllatav, siis kohalik söök ei olnud. Eestist tulles pole Viini šnitsel, Sacheri tort ega õunastruudel midagi uut. Ega nad sellepärast halvad olnud, šnitsli juurde käiv kartulisalat õli-äädika kastmega oli suisa väga hea, lihtsalt sihuke meiemoodi toit kõik. Seda väiksem võimalus seedehäire saada.

Ei ole šnitsel pildil, hoopis Prateri lõbustus-
pargi suur vaateratas, kus saab trammis istudes
hõljuda.
Saiasöömine valitses Viinis veel raskekujulisemalt kui siin. Saiadeks olid enamasti maitseta kuklid. Natuke arusaamatu, mis rõõmu nende söömisest peaks saama. Seedimine vist on inimestel saiaga kohanenud, sest pakse inimesi ei silmanud. Muide, turul mingi leti peal nägin ka saia, mida siin Viini saiaks nimetatakse. Seal ta ei olnud Viini sai.

Lisaks heale kraaniveele, mida võis täitsa julgelt juua, pakuti ka kohvi. Viinlased olla suisa moodsa Euroopa kohvikultuuri alusepanijad, sest hakkasid türklastest maha jäänud kohviubadest esimestena hüva jooki valmistama. Vaadates kui palju raha selle eest rotitakse, on nad tõesti oma kohvist heal arvamusel. Mina veetsin suure osa ajast siiski kerges kohvinäljas, sest suure tassi kohv oli enamasti lahja piimalake ja väike tass oli liiga väike.

Kohv kõige kuulsamast Viini kohvikust. Cafe Centrali kundedeks
olid omal ajal nii Freud, Trotski, Lenin, Hitler kui Stalin.
Teenindaja, kes kohvi toob, ei ürita sulle meeldida. Ta on konkreetne, tõsine ja räägib inglise keelt täpselt nii vähe kui vaja. Mida vähegi saab, ütleb saksa keeles (ja asi pole väheses keeleoskuses). Algul võib see ebasõbralik või suisa ebaviisakas tunduda, aga harjub ära. Kohvikuteenindajad on enamasti mehed, ka toidupoe kassades on palju mehi.

See on teise osa lõpp. Siia veel see huvitav leid, et kui sattuda Austriasse ajal, mil tulemas on Europarlamendi valimised, riigis on valitsuskriis ja Niki Lauda ära sureb, pole vaja eriti suurt saksa keele oskust, et aru saada, millest ajalehed kirjutavad või telekas räägib. Oh, ja hotellis Saksa kanaleid vaadata mulle meeldis küll, kullapõlvest polnud näinud! RTL-i peal käib näiteks endiselt miljonimäng ja seda juhib endiselt Günther Jauch (ma olin veel alaealine, kui ta juba seda tegi).

Ajalehte oleks võinud vabalt näiteks valgusfoori taga oodates lugeda, sest aeg, kui autod said sõita, oli jube pikk, samas jalakäija teeületamise aeg oli enamasti nii lühike, et isegi kepsaka sammuga jõudsid vaevu õigeaegselt. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eva Koff "Õhuskõndija"

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...

Helen Eelrand "Pasodoble"

On 2007. aasta ja Tallinnas elav Dagne läheb hispaania keele kursustele. Tal tekib (olemasoleva elukaaslase kõrvalt) suhe hispaanlasest õpetaja Domenicoga. Muud nagu polegi. Eks ikka tekkis erinevaid mõtteid, kuidas seda lugu arendatakse ja mis juhtub, aga samas oli lõpptulemuse osas asi vist kogu aeg suht kindel.  Jupike tegevust toimus ka Hispaanias. Sealne tegevuskoht Tarifa on Gibraltari väina juures päris Hispaania lõunatipus. Kuivõrd ka Domenico jutus oli oluline "maailma lõppu minek", oli niuke tegevuskoht päris sobiv. Väga lobe lugemine, enam-vähem ühe õhtuga õnnestus läbi saada. Alguses veidi segas jutustamise stiil. Üritas nagu väga vaimukas olla. Siis kas harjusin ära või tõmbaski autor tagasi. Samas kohati tundus ikka niuke ülbe, mõned konkreetsed laused eriti. Peategelane hakkas aina vähem meeldima. Jutustamisel kasutati autori hääle tehnikat. (Pole kindel, kas see on ametlik termin.) See on see, kus autor pöördub otse lugeja poole (nt Hea lugeja, nüüd pean sulle...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...