Väisasin kunagist Euroopa (kultuuri)pealinna, panin tähele mõningaid asju. Siin neist üks järjekordne nimekiri.
Pargid
Nagu postituse pealkiri ütleb, pole roheline vaid supi sees, vaid ka linnas endas. Kesklinna piirkonnas on nii palju parke, et minul hakkasid nende nimed üsna kiiresti segi minema. Volksgarten, Burggarten, Stadtgarten... Ja kui ma ütlen park, siis ma mõtlen üüratusuurt roheala, ikka väga suurt, sihukest, et on vaja eraldi skeem sissepääsu juurde panna selle kohta, kus nurgas on roosid ja kus nurgas on Mozarti kuju.
See, mis parkides näha
Parkides võis näha inimesi, kes olid lihtsalt külje maha pannud ja magasid, jakk pea all. Ei tekikest tagumiku all ega midagi. Ju nad siis puuke ei karda või on soov õhuvanni võtta hirmust suurem. Ja mille eest ma Viini eriti kiidan, on inimesed, kes istusid pargis ja lugesid raamatut, päris paberist raamatut. Mulle tundus, et sihuke on asi on välja surnud.
 |
| Minu jaoks oli natuke kummaline, et kastanid ja roosid samal ajal õitsesid, aga tuleb välja, et ka nii saab. |
See, mida parkides ega mujal ei näinud...
... oli prügi. Nii pargis, tänaval kui metroos oli puhas. Prügikastid olid enamasti mitme auguga, et äravisatav kohe ära sorteerida.
See, mida tundsin
Suitsukas. Kui meil on hea 15 aastat juba suitsuvabad söögikohad, siis Viinis võis halvema õnne korral kohvikus suitsuvinesse sattuda. Tubakamüügipoekeste juures olid lisaks suitsuautomaadid, et ikka öisel ajal ka soovijad oma suitsud kätte saaksid.
See, mida tänaval nägin
Kui Eestis (või minu pärast Lätis) silman tänaval kõndides inimesi, kelle puhul mõtlen, et küll on lahe rõivastus, siis Viinis praktiliselt selliseid persoone ei näinud. Rõivastuspilt on must või hall ja ei peegelda kuidagi riigi jõukust. Mitte et ma ainult Chaneli kostüümides daame oleks oodanud. Ilmselt nad investeerivad on siseilma rohkem, mis on igati tubli.
Need, keda nägin
Kirev seltskond, mis päritolusse puutub, aga tüüpide mõttes ikka samad, keda siingi tänaval näed: portfelliga pintsaklipslane, popi välimusega tüüp, nõme teismeline, oss ja tema tibi, see tüüp, kes õllepurgiga tänaval käib, kerjus, suurte kõrvaklappidega noormees, toidukotiga naine, lapsevankriga naine, see tüüp, kes kõval häälel iseendaga vestleb jne. Aga kui turistilõksud välja arvata, ei tundunud inimesi liiga palju, tänavad olid pigem tühjad kui täis.
 |
| Mozart ja noodivõti. |
See, millega sõitsin
Trammiga sõitsin ka, aga põhiliselt metrooga. Mis oli väga huvitav koht nägemaks neid kirjeldatud erinevaid inimesi, aga ka hea kiire viis jõuda ühest punktist teise. Ja suunata palju inimesi tänavapealsest liiklusest ära. Ja sõidusüsteem on nii selge, et isegi mina sain aru. Mitte kohe, aga varsti. Väga hea leiutis see metroo, ma ütlen.
See on esimese osa lõpp. Lõpetan ta ilmselt paljudele teada faktiga, et Doonau on sinine ainult kuulsas muusikapalas. Reaalsus on pruun, nagu ikka jõed.
Kommentaarid