Otse põhisisu juurde

Birgit Itse "Minu Šotimaa"


Peamiselt äratas see raamat mu tähelepanu, sest ühte "Minu Šotimaad" olen kunagi juba lugenud. Too, kuigi väga kena raamat, polnud päris see, mis mind huvitanuks - kirjeldas peamiselt ühe inimese matkateekondi (mis, tõesti, asusid Šotimaal). See raamat siin algas aga sellega, kuidas inimene kolis Eestist Šotimaale, Aberdeeni täpsemalt. 

Kolimine toimus 2019. aastal, aga raamat pole selline, et hakkab tollest aastast tulema ja jõuab 2026. aastasse välja. Autor kategoriseeris arusaadavalt teisiti kui ajast lähtudes ja eesmärk polnud lineraarset elulugu kirjutada. Ka tegelastega (kes polnud autor ise või tema poeg) ümberkäimine oli üsna niuke vaba - mainiti nimesid, aga mul küll meelde ei jäänud, kes nad olid või kust kirjutaja neid tundis, ja arvan, et polnudki oluline teada.

Jutus mainiti mitmeid Šotimaa kohti, mis sinna reisijale võiksid huvi pakkuda. Või siis niisama guugeldajale ilusate piltide vaatamiseks. Ja vähemalt mulle tundus, et suur osa mainituist polnud niukesed ilmselged kohad. Aga olid loodusega seotud kohad. Kirjutaja on selgelt loodusesõber. Looduskirjeldused olid väga ilusad ja tundusid kõvasti asjatundlikumad kui see, et taevas olid rünkpilved ja sammal oli pehme. 

Üldiselt oli ka tunda, et tegemist on inimesega, kes päris esimest korda elus midagi ei kirjuta, vaid tegeleb sellega igapäevaselt. 

Mingi koha peal oli hea lõik täiuslikkuse kohta. Kuidas plussi ei saa kirjutada miinust kirjutamata. Looduses on pluss- ja miinuspool koos täiuslikkuse osad, aga inimeste puhul üldiselt nii ei arvata. Ses valguses saab raamatu alapealkiri täiuslik elu natuke teise varjundi.

Läbivalt oli üks asi, mis mulle ei meeldinud, aga see on selline asi, mille osas olen inimeste puhul üldiselt keskmisest tundlikum. 

Üks kena lõik raamatust lõpetuseks:

Unistused tegutsemiseta jäävadki unistusteks, kuid kui unistused ära võtta ja pelgalt tegutseda, siis tekib meil kohe küsimus: kelle või mille nimel? Miks kellegi teise unistused ja mõtted on paremad kui minu omad? Miks on okei töötada kellegi teise unistuse täitmise nimel, aga kui mõtled ja viid ellu enda unistust, siis seda võib teha justkui teatud piirini? 

Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...