Mario Vargas Llosa "Paha tüdruk"

Mario Vargas Llosa on 2010. aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaat. Peruu kirjanik, kandideeris kunagi suisa Peruu presidendiks, aga on päris palju aastaid Euroopas elanud. 

"Paha tüdruk" on Vargas Llosal üks väheseid raamatuid, mida ta ise armastusromaanina mõtles. Minu jaoks oli rohkem ajalooline romaan.

Peategelane Ricardo kohtub teismelisena 1950ndate Limas tüdrukuga (ongi see paha tüdruk), kellega jääb kogu eluks seotuks. Mitte ses mõttes, et neil traditsiooniline armusuhe oleks, vaid nii, et naine tuleb ja kaob. Nii kohtub Ricardo naisega 60ndate Pariisis, 70ndate Londonis, siis Tokyos jne. Ja iga kord on paha tüdruk nö kuju muutnud - kord on ta põrandaalune poliitvõitleja, kord rikkuri naine...

Jälle suvi : )

Minu jaoks jaguneski raamat selgelt kaheks: ühelt poolt Ricardo ja paha tüdruku lugu, teisalt kultuuriline ja poliitiline taust erinevates maailma kohtades 20. sajandi teises pooles. 

Ricardo ja paha tüdruku lugu oli autoril niisiis ebatüüpilise armastusloona mõeldud. Ega ta eriti armastuslugu olnud. Pigem oli niuke surnud ringis liikuva suhte lugu, kinnisidee. Natuke oli seebiooperlik, pealkiri "Paha tüdruk" võiks ju ka vabalt seebika pealkiri olla.

Ricardo ja paha tüdruku dialoog oli kohati päris mõnusalt terav, iseloomustas hästi nendevahelist keemiat, aga otseseid tundeid ehk mitte nii palju. 

Teine pool, erinevad kohad maailmas 20. sajandi teises pooles, meeldis kohe oluliselt rohkem kui  põhisisuliin. Nii lihtsalt ja selgelt ja huvitavalt kirjutati Peruu ajaloost II maailmasõja järgsel ajal, kirjeldati, kuidas 70ndatel hipid Londonis hängisid, mis Jaapanis toimus. Kui peale nende kirjelduste lugemist raamatu kinni panin, tuli tõesõna pähe mõte hesus, kuidas mulle meeldib seda lugeda! See ei ole üldse tihtiesinev mõte. Pigem täheldan, et sisu meeldib või mingid konkreetsed mõtted, või et leheküljed lähevad ruttu edasi.

Peategelane käis küll maailma eri paigus konverentsitõlgiks, aga hoolimata sellest ei oodanud, et raamatust lõigu Soome ja soomlaste kohta leian:

See oli minu teine reis Helsingisse. Esimest korda olin seal käinud kevadel, kui sai jalutada tänavatel, minna loodusesse vaatama kuusemetsi, järvesid ja ilusaid puumajakestega külasid sel maal, kus kõik oli ilus: arhitektuur, loodus, rahvas ja eelkõige vanemad inimesed. Nüüd kui sadas lund ja oli kakskümmend kraadi külma, eelistasin ma vabad hetked veeta hotellis, lugedes raamatut või praktiseerides müstilisi saunarituaale, mis mulle mõnusasti uinutavalt mõjusid. 

See, kuidas raamat oli kirjutatud, tekitas soovi samalt kirjanikult veel midagi lugeda.


Pool punkti tuli sellest,
et Suurbritannia oli üks tähtsaid
tegevuskohti, aga mitte ainuke.

Monika Undo "Keele konksvingerdusi"

Aastapäevanädalale sobivalt lugesin eesti keele huvitavatest sõnadest ja väljenditest. Raamatu aluseks on Lääne Elus ilmunud sõnavested, mida autor Monika Undo veel välja andmiseks täiendanud on. (Ma sain nii aru.)

Jutuks tulevad niisiis sõnad, mis on kunstlikult loodud ja käibesse läinud, aga ka need, mis pole keeles kinnistunud. Samuti huvitavalt kõlavad sõnad-väljendid, mis murrete kaudu tavakeelde toodud. 

Vist julgemaid esimesi lauseid seni.

Raamatus enim mainimist leidvad sõnaleiutajad on J. Aavik ja A. Saareste, aga ka mitmed kirjanikud, näiteks V. Grünthal-Ridala, J. Kross.

Räägitakse 1972. aasta legendaarsest sõnavõistlusest, mille kaudu tulid keelde paljud tänaseks harjumuspärased sõnad (näiteks eirama, ulme).

Minu meelest kõige õnnestunum sõna, millest juttu tehakse, on õõv. Aaviku meistriklass, täiesti väljamõeldud, aga tundub, nagu oleks alati olemas olnud. Ütled ja kohe tunned, mis emotsioon sellega seotud on. TV6 kunagi reklaamis õudusfilmiõhtuid õõvaöö nime all. On ju juba väljanägemiseltki väga lahe sõna.

Toredad on ka Ave Taaveti illustreerivad karikatuurid. Minu lemmik oli see, kus Under palus teenijannalt oma mummulist kitlit, aga küsis seda väga luuleliselt: "Too mulle mu pattpunane naerukuldsete rüüside ja ingelvalgete tähnidega rüü." Oleks endal võimekust selliste sõnadega rääkida, võiks ju vahepeal päris naljakas olla. 

See väljaanne on mõeldud lühikese lõbusa sissevaatena teemasse, aga raamatu lõpus ka väike nimekiri kirjandusega, mille abil võib end edasi harida, vaimu ja keelt teritada.

Aga. Mingid sõnad ma siit leidsin, mida tundub, et võiks täitsa kasutama hakata. 

  • kirt - olevat sõna, millele mitu korda eri aegadel on püütud tähendusi külge kleepida, aga midagi pole kinni hakanud. Mulle meeldis 2020. aasta Sõnauselt pärit mõte, kus kirti nähti vastena sõnale shortcut. 
  • vilgits - valgusfoor
  • nõelusk - oli mulle juba varasemast teada. Tähendab teravkeelset inimest ja pärineb Jaan Krossi varasalvest. 
  • helem - valguslaik, heledam koht (pilvises) taevas. Romantilisemas mõttes ka luuleelamus, tahaks isegi öelda, et see üldine (hele?) tunne, mis inimest kultuurielamuse puhul valdab.
  • jolka-jalka - Kuusalu kandist pärit väljend, mis tähendab jama juttu. Ah, ära plära! See ju puha jolka-jalka!
  • sakuti - pardel (mõlemad 1972. aasta sõnad.) Noh, mis sa seal vannitoas nii kaua tegid, kas veetsid aega sakutiga?
  • järeltormatus - selle blogi kontekstis hea sõna, aga halb, et teda tihti ette tuleb. Järeltormatuse all mõtles väljamõtleja halba (sõnasõnalist) tõlget. 

Kõige selle sõnade kohta lugemisega meenus kunagine suhtlusportaal Orkut, kus oli vestlusnurk nimega "Väga haige eesti keel". Seal sai postitusi lugedes ikka naeru pugistada. Keel on midagi, millega võib end lõputult lõbustada. Piirid on vaid peas, nagu ikka. 


Eesti Laul 2024

Eesti Laul ju oli vahepeal. Juba on mõned päevad möödas. Vaadakem, kas meelestub veel mõni viisijupp, sõnad või midagi lavalt.

1. Brother Apollo "Bad Boy"

Kuigi arvan, et I'm a bad boy ei ole õnnestunud hüüdlause, sest on liiga algeline, siis neli päeva hiljem ma mäletan, mis viisiga ta neid sõnu laulis. Ja kui viis on meeles ja mingid sõnad ka, siis midagi oli vähemalt õigesti. Kas on väga imelik alatoon, kui ütlen, et need täiskirjutatud kannid olid kirsiks tordil? 

2. Carlos Ukareda "Never Growing Up"

Meeles on, mis tal seljas oli, ja et oli mingi sõnamäng. From breaking up to making up? Meloodia üldse ei meenu, aga mäletan, et see polnud üldse kõige kehvem lugu siin.

3. Ewert and The Two Dragons "Hold Me Now"

Meenub Ewerti hääl, kui ta seda laulis, aga viisi osas pole kindel, kas õigesti mäletan. Üldiselt jäi see laul natuke igavaks. (Ja jääks Eurovisiooni kontekstis ilmselt veel igavamaks.) Video oli kena muidugi. Universaalsed teemad. 

4. Anet Vaikmaa "Serotoniin"

Vot see oli see laul, mis mind võistlusjärgsel päeval kummitas. Isegi ei teadnud, et see mul meeles on, aga tuli kummitama. Lõhmuse-faktor ilmselt. See viimane oli ka laulus kuulda, aga teda oli sedakorda minu jaoks liiga palju. Natuke kulunud mulje jäi. Laval oli midagi punast. Laulja riided?

5. Ollie "My Friend"

Laulu ei suuda meenutada, aga kuulates mõtlesin, et "Venom" oli parem. Ollie välimus on meeldejääv ja ei saa salata, et meeles on ka, kuidas teleka ekraan tema laulu ajal mõneks sekundiks halliks läks.

6. Daniel Levi "Over the Moon"

See mulle meeldis esimesel kuulamisel (kunagi ammu telekast), edasi on tunded pigem lahjenenud. Lihtne ilus lugu on. Eurovisiooni kontekstis ehk ka pisut igav? Kusagil sotsiaalmeedias nimetas keegi seda kolme minuti pikkuseks introks. Mulle introd meeldivad, mõnikord ainult neid kuulangi. Saan aru muidugi, mida mõeldi. See ei ole kõige ilmselgemate mallide järgi arenev lugu, võib jätta mulje, et ei lähe käima. Meenub, et Danielil olid pruuni värvi riided esinemise ajal. Julge. Pruun vist pole väga armastatud igasugu esinejate poolt. 

7. Uudo Sepp, Sarah Murray "Still Love"

Üks koht laulust tuleb meelde. See, kus olid sõnad high school sweethearts. Duo kuidagi polnud nagu... loomulik? Äkki, kui emb-kumb neist oleks seda üksi laulnud, siis meeldinuks rohkem. Laval nad vist seisid suure osa ajast seljaga üksteise poole. Laulus oli midagi vanamoodsat. 

8. Peter Põder "Korra veel"

Ainus mälestus on, et korra mõtlesin noh, päris huvitav. Laval vist midagi vilkus?

9. 5Miinust ja Puuluup "(Nendest) narkootikumidest ei tea me (küll) midagi"

Refrääni suudan reprodutseerida, aga käisin eraldi vaatamas, mis sõnad seal on, muidu ei teaks. Sõnadest ei saa ühegi koha peal eriti aru. Liikumist vaadates tuli meelde hiljuti Norrat esindanud hundimaskides kollektiiv, laul oli vist "Give that wolf a banana". (Ega ma ei mäleta, kas neil oli sarnane liikumine, lihtsalt mul meelestus.) Pole hästi kursis Puuluubi muusikaga, aga on jäänud mulje, et tüüpidel on huumorimeelt. Seda hindan. 

10. Nele-Liis Vaiksoo "Käte ümber jää"

Endale üllatuseks on siitki üks refräänirida meeles. Ballaadiga tegelikult üldse ei soovitaks Eurovisioonile minna (välja arvatud Itaalia, neil on erioskused ballaadide laulmiseks), aga kui siiski minna, tuleb täisnätakas ära panna (vt nt Leplandi "Kuula"). Nele-Liis on ses mõttes hea valik - kes suudab hirmraskeid muusikalihitte otse ära laulda (teame ju et suudab!), suudab ka dramaatilisi euroballaade. Ainult selle laulu puhul peaks seda va draamat veeeeel juurde keerama. 

Kogu saade oli kaunis unustamisväärne. See on vist kõnekas. Laulude osas ühtki sihukest ei olnud, mida vabatahtlikult väga üle kuulama hakkaks. 

Kuna lemmikut ei olnud, siis panen siia hoopis võistlusel 10. koha saanud laulu.

Joonas Sildre "Kahe heli vahel"

 



Teine kuu raamat ja veel üks Joonas Sildre graafiline romaan Eesti kultuuritegelasest. (Ilmunud tegelikult enne "Värvilist Mäge".) Raamat jälgib Arvo Pärdi elu varasest lapsepõlvest kuni sunnitud Eestist lahkumiseni 1980. aastal, samuti on teemaks tema loomingulised otsingud. 

Kui ei teadnud, kes on Aliina (või Alina), siis siit saab teada. Saab teada, miks väikese Pärdi monument on just Rakvere turuplatsil ja miks ta seal just jalgrattaga on. Teemaks tuleb, mis kahe heli vahel on (või mis seal võib olla).

Mulle hirmsasti meeldis! 

See oli kõik kokku nii ilus lihtsalt. (Raamat valiti ka 2018. aasta kauneimate raamatute hulka.) Hea näide kinnitamaks, et raamat on kunstiteos (ja mitte ainult sõnakunsti mõttes). 

Võib-olla need on 3 esimest lauset 1 asemel, aga kuna koolis õppisin, et öeldiseta lause pole lause, siis kirjutasin esimese öeldisega lauseni. 

Meeldis, kuidas Pärdi tegelane oli joonistatud, kogu hall/pruun värvivalik, ringide kasutamine. Muusika pildis kujutamine oli lahedalt tehtud, muusikahariduseta inimesele enamasti arusaadavalt. Ei saa öelda, et ma Pärdi muusikaga üleliia kursis oleks, enamasti tunnen, et see käib mul üle pea, aga isegi sel juhul oli huvitav, kuidas tema muusika ideed ja vormi oli kirjeldatud ja visualiseeritud.

Joonas Sildre sõnaseadmise stiil sobib ka mulle hästi, vähemalt kahe raamatu põhjal tundub nii. Mingi humoorikus on (või mina lihtsalt loen seda lausetest välja?), teravmeelsus. Tundub, et on ilusti ületatud see raskus, mis võib tekkida, kui palju on öelda, aga sõnade arv piiratud.

Oli ka siin sügavmõttelisi lauseid nagu "Värvilises Mäes". Siinsed olid rohkem minu stiil, panid kohati (luuleraamatutele sarnaselt) imestama, et keegi nii hästi midagi sõnades seletada ja väljendada oskab, ja olid ka väga vahvalt joonistustega kokku viidud.

Vaat, see on umbes nii, nagu oleks antud mingi arv, näiteks üks. Tema väärtus on küll ÜKS, kuid inimestele on ta antud sellise keerulise paljutehtelise murdarvu kujul... mille õige lahenduse poole tuleb jõuda meil endal, oma eluga. Ja see on muidugi lõputult pikk tee. Aga ikkagi, kogu tarkus seisneb ainult taandamises ja üleliigse äraviskamises.  
See mõttekäik on tegelikult veel märksa pikem ja jõuab lõpuks kunsti juurde välja. (Pakun, et see on Pärdi enda tsitaat?)

Ka siin oli raamatu lõpus tegelaste galerii, kus figureeris mõnigi tuntud nägu. 

Ma ei tea, kas see päris esimene algupärane eesti graafiline romaan on, aga üks esimesi ilmselt? Pani kohe lati päris kõrgele. 



Joonas Sildre "Värviline Mägi"

Graafiline romaan kunstnik Konrad Mägist. Põhimõtteliselt elulugu, aga mitte ülipõhjalik. Tegevus toimub Eestis, Pariisis, Norras, Roomas - kohtades, kus Mägi elas või niisama käis. 

Kui esmakordselt raamatu lahti lõin, tundus, et värvilahendus ei ole minu lemmikute hulgast. Lugedes värvid tegelikult ei häirinud. Eks oli ka aru saada, et meelega oli tahetud nimelt värvidega silma paista. (Ka sisus räägiti värvidest.) Mõne koha peal tekkis täitsa hea efekt (näiteks ühel leheküljesuurusel joonistusel Mägist Pariisis Jumalaema kiriku ees). Raske ette kujutada, et Konrad Mägist rääkiv graafiline romaan võiks mustvalge olla. Värviline oli kindlasti õige valik.

Visandlik joonistamisstiil tundus ka algul võõras, aga hakkas pigem meeldima, sundis pilte hoolikamalt vaatama. Siiski ei saanud kogu see üldpilt lõpuni minu kõige lemmikumaks.

Raamat algas (ja tegelikult ka lõppes) mingi sügava mõttearendusega. See ehmatas korra ära, mõtlesin, kas tuleb mingi kitsas kunstiinimeste raamat. Ei tulnud. Oli hästi jälgitav, täis minu jaoks humoorikaid lauseid. Konrad tundus teravmeelne tüüp. Aga ka traagiline muidugi. Teda iseloomustas tõmme kahele poole - ühest küljest tahtis muudkui Pariisi, sest see oli tema meelest tõeline kunsti- ja maailmalinn, teisalt leidis seal olles, et pole maastikke, mida talle meeldis maalida (need olid Eestis ja Norras). 

Lisaks Mägile oli tegelaste hulgas veel 20. sajandi 1. poole tuntud kultuuritegelasi: Friedebert Tuglas, Jaan Koort, Mait Metsanurk, aga ka Rudolf Steiner näiteks. Raamatu lõpus on tegelastest ka vahva galerii.


Mõtlen, et graafiline romaan on hea žanr kellegi eluloo lugemiseks. Kellegi sellise, kelle elust suurt midagi varem ei teadnud. Saab piisavalt lihtsal kujul ülevaate ja pärast võib telliskivide manu edasi suunduda, kui huvi tekkis. 







Daniel Schreiber "Alone"

Juba kolmas järjestikune saksa keelest tõlgitud raamat mul lugeda. Täitsa juhuslikult olen mingis saksa laines.

Daniel Schreiber on Berliinis elav neljakümnendates eluaastates (kunsti)kriitik ja kirjanik. Kirjanik nimega Schreiber, tore ju :) Raamatus "Alone" kirjutab ta üksindusest ja üksildusest, nii enda omast kui üldisemalt. 

Toetudes Jean-François Lyotardi suurte narratiivide kadumise teooriale leiab ta, et vahest ainuke veel säilinud suur narratiiv on romantiline armastus. Selle leidmist käsitletakse endiselt elu ühe suure eesmärgina, ja neid, kellel seda pole, nähakse millestki ilmajäänuina. Sinna juurde käib ka nägemus sõprussuhetest kui lohutusauhinnast neile, kellel ihaldatud armastust pole. Samas võib sõprus olla ka noorena läbitehtav vaheetapp enne romantilise armastuse rüpes täiskasvanuelu elama hakkamist. 

Autor räägib, kuidas mingi hetkeni uskus, et ei jää alatiseks üksinda, aga siis tekkis teadmine, et jääb küll. Ütled endale, et lased lahti mingist konkreetsest tulevikunägemusest, aga pole kindel, kas päriselt lased. Sõbrad küll on, aga üksildus on ka. Mõistad, kui olulised on pealiskaudsed suhtlemisolukorrad, kus ollakse vastastikku lahked. 

Hiljemalt poole raamatu peal tuli sisse koroonateema ja jutud sellest, kuidas siis oli üksinda elada. Ühest küljest võinuks ju suurte peredega võrreldes lihtne olla. Ei pidanud lisaks enda kodutööle laste kodust koolitööd ja mida veel korraldama. Aga ikka ei olnud lihtne. Koroona, aga ka kliimamuutuste teema said näideteks probleemidest, mida ei saagi ära lahendada. 

Nagu korralikule vaimse tervise teemaga tegelevale raamatule kohale, toodi välja ka tegevused, mis selles valdkonnas (vähemalt autorile) abiks on - aiandus, kudumine, jalutamine, matkamine, joogatamine.

See ongi maitse küsimus, aga mulle vist meeldivad rohkem sellised raamatud, kus räägitakse teemast üldiselt (mõnede näidetega konkreetsete inimeste põhjal), mitte sellised, kus keegi räägib oma isiklikust kogemusest mingi teemaga. Selles raamatus rääkis inimene pigem oma isiklikust kogemusest. Kuigi ei saa eitada, et oli ka arvestatav hulk teemakohase materjali põhjal üllitatud üldist juttu. Raamatu lõpus on bibliograafia ka, sealt võib huvitavaid materjale leida. 

Mulle ei öelnud see raamat midagi eriti uut (kuigi juba teadaoleva kohta olid huvitavad arutlused). Vahepeal oli autor natuke terav mingite teemade osas, sellega on ehk potentsiaali kedagi närvi ajada. Aga vist pole väga ajanud, tegemist on bestselleriga. On küll seda tüüpi raamat, mis võib menukas olla. 


"Alone" on välimuse poolest kõige ilusam raamat, mida tükil ajal lugenud olen. Värviküllane esikaas, mis tähelepanu tõmbas, paberist ümbriskaante all on minu kõige lemmikumat värvi tumeoranžid kõvad kaaned. Köitelehed on kaunilt hallid mitte tavalised valged. Raamat on väikses formaadis (kõrgus 22 cm), hea käes hoida. Kirjatüüp ja reavahe mõjuvad rahulikult, nagu ka lehed, mis pole liiga valged ega liiga kollased. Nii et tubli töö, Reaktion Books Londonis.



Florian Illies "1913. Sajandi suvi"

Täitsa juhuslikult sattus nõnda, et nii selle kui eelmise raamatu pealkirjas on sõna suvi. Aga see suvi siin pole üldse selline, nagu eelmine suvi oli. See siinne on nagu romaan, aga päris nagu pole ka. Ehk rohkem kergelt fantaseeritud kroonika? 

Autor on võtnud terve hulga (peamiselt saksakeelse Euroopa) kunstnikke, kirjanikke, muid kultuuritegelasi ja poliitikuid, lugenud nende elulugusid, kirju jm, kust nende kohta inimestena infot saada on, siis uurinud 1913. aasta kohta üldiselt, ja kirjutanud sellest kokku fragmentidest koosneva loo. Ilmselt on sinna lisatud ka omapoolseid ilukirjanduslikke edasiarendusi (liialdusi?). Peatükke on 12, jaanuarist detsembrini. 

Kõik tegelased on seega ajaloolised isikud (Thomas Mann, Kafka, Schiele, Picasso, Freud, Stalin, Hitler, Franz Ferdinand, Franz Joseph I, Oskar Kokoschka, Alma Mahler jpt), väljamõelduid ei ole. Ja autori stiil, vaade neile inimestele, on pigem irooniline. Tundub, nagu oleks kirjutajal pidevalt muie näol olnud. 


See, miks valida säärase kirjutise jaoks 1913. aasta, on vist selge. Peamised tegevuskohad on Viin, Berliin ja München, seal toimus palju. Arutleda saab selle üle, mida pealkiri täpsemalt tähendab. Võib ju tähendada mitut asja. 

Raamatu idee meeldis kokkuvõttes rohkem kui raamat ise. Teoorias on see täpselt selline raamat, mida mulle meeldib lugeda. Meeldis ka. Ainult alati polnud kõige köitvam, sest kõik tegelased polnud minu jaoks piisavalt tuttavad ja hakkasid seetõttu kohati segi minema. Oleks 20. sajandi alguse saksa ja austria kultuurilooga natuke paremini kursis, olnuks ilmselt lihtsam. (Kui keegi tahaks eesti kultuuritegelaste põhjal sarnase asja kirjutada, siis ma oleks kindlasti lugeja.)

Allikate hulk, mis sellise raamatu kirjutamiseks läbi töötatud, tundub hiigelsuur. Valikbibliograafia on ka raamatu lõpus toodud.

Ja viimaks. Sigaret on ikka sigaret ja mitte sigarett. (Aga ei tea kui kauaks.)




Tellimine: Postitused (Atom)