Otse põhisisu juurde

Robinne Lee "Idee sinust"



Nägin seda raamatut poes. Kaas püüdis pilku, sest andis põhjuse arvata, et tegelaste hulgas on muusikuid. Neist tahan ikka lugeda. Sisukirjeldus oli intrigeeriv. 39-aastane kunstigalerii omanik Solène läheb oma 13-aastase tütre saatjana kuulsa poistebändi August Moon kontserdile, kus programmi kuulub ka bändiga kohtumine. Üks bändi liige, 20-aastane Hayes, paneb Solène'ile silma peale. Nende vahel areneb salasuhe, mis muidugi ühel hetkel ka avalikuks saab.

  • Sisu 
    Ei saa salata, panin selle raamatu enne lugemist peas kuhugi "50 halli varjundiga" samasse kasti. Ja noh, mõneti ongi, sest vürtsikate stseenide ja vestlustega kokku ei hoita. Aga. Mida kaugemale lugesin, seda selgemaks sai, et ainult sellesse lugu kinni ei jää. 
    Siin on mitmeid külgi. Milline on suhe värske täiskasvanu ja temast poole vanema inimese vahel (muidugi rõhuga sellel, et just vanem osapool on naine). Või mida üldse kellegagi arendada õnnestub, kui privaatsus on kuulsuse tõttu olematu. Lisaks see, kuidas sinu suhted sind ümbritsevaid inimesi mõjutavad (proovi olla 13-aastane, kelle ema käib endast poole noorema maailmakuulsa lauljaga bändist, mida sa jumaldad). 
  • Stiil 
    Ei midagi enneolematut, aga piisavalt lobe, et 400+ leheküljega raamat ei veniks.
  • Emotsioonid
    Jah (erinevad, nii sisu kui sisuvälise osas).
  • Tegelased
    Raamatu alguses vihjab autor, et keegi on teda inspireerinud seda lugu kirjutama. Kohe varsti kohtume viieliikmelise Briti poistebändiga. Muidugi läks mõte kohe Harry Stylesi peale, kui Hayes mängu tuli. Ma ei ole selle ideega muidugi eriti originaalne. Olevat populaarne teooria lugejate hulgas. 
    Hayes oli huvitav kuju. Mõnes mõttes tüüpiline 20-aastane, mõnes mõttes tundus vanem. Oli päris palju juba kuulsusena elamisega kohanema pidanud. Ja mingid asjad jäidki tema puhul saladuseks. 
    Solène oli kindla plaaniga just sellisena loodud, nagu ta oli: enesekindel, edukas, teadlik, kirjelduste järgi väga veetlev. Kui ta oleks teistsugune olnud (noh, näiteks vaene ja õnnetu maha vaatav üksikema), oleks hoopis teistsuguse loo saanud.
  • Atmosfäär
    Luksuslik rikaste maailm. Suurlinnad, uhked majad, hotellid, kallid kaubamärgid (mida mainitakse pigem rohkem kui vähem). Ühtlasi palju juttu kaasaegsest kunstist, sest peategelane pidi olema usutavalt edukas galerist. Mind ei seganud brändid ja kunstijutt. Mõjus nagu selle maailma kirjeldamine, mitte suurustamine. 
  • Mõtete ärgitamine
    Suutis täitsa hästi raamatu laiemale ideele mõtlema panna. Ootamatult hästi. 
  • Lõpp
    Mulle sobis. Arvan, et nii võis minna küll.
  • Kestev mõju
    -
  • Sisuväline
    Parem ei alusta, pahmeldus tuleks pikk. Lühidalt: parem lugeda seda inglise keeles.
Leidsin, et Robinne Lee on seni põhiliselt näitleja olnud. (Naljakas küll, aga mänginud ka paaris hallide varjundite filmis.) Ühtlasi tuleb raamatu põhjal film, kus peategelast mängib Anne Hathaway. Ma kujutasin teistmoodi teda ette, aga eks hea näitleja või iga rolli usutavalt mängida. 



Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Berit Kaschan "Aprill"

Peab ütlema, et kohaliku raamatuaasta tähistamine oli aasta alguses nagu entusiastlikum. Kui ennast tähistajana silmas pean, see tähendab. Viimane eesti autori raamat enne seda oli "Naksitrallid" aprillis. Lihtsalt kui kusagilt kuulen, et see või too hinnatud eesti kirjanik oma raamatuga, ja siis vaatan, mis raamatu sisu on, selgub, et taaskord mingi äng ja piinad. No ei taha. See luulekogu kargas ette sotsiaalmeedias, kus keegi oli ühest luuletusest pildi pannud. "Tegelikult aprill" oli see luuletus. Ega luuletuste puhul ju suurt muud polegi - kas tekib lugedes  tunne või mitte. Luulekogude puhul võib siis vaadata kui suure osa luuletuste puhul tunne tekib. Kõigiga mitte kunagi. (Samas üks on ka juba number.) Siin oli neid küll, mis kõnetasid. Mitmeid ikka. Luuletaja luuletab peamiselt endast (ehk inimesest), inimestest oma elus. Üldinimlikud teemad (mida tähendab solidaarsus näiteks) on, otseselt ühiskonnakriitilisi pole. See mulle sobis täitsa hästi. Tundub, et ...
Postita kommentaar
Loe edasi »