Otse põhisisu juurde

Kai Aareleid "Linnade põletamine"


Panen ametliku kirjelduse sedakorda:

Hilissügisel maamajja saabudes leiab Tiina eest segipaisatud elamise, kust on muude asjade seas varastatud ka isa portree. Tühjaks jäänud laik seinal toob pinnale mälestused lapsepõlvest 1950. ja 1960. aastate Tartus, kus tühjad kohad ümbritsesid Tiinat nii sõjajärgse linna tänavatel kui ka koduseinte vahel. Kodumaja kõrval seisev korporatsiooni Fraternitas Estica endine maja tõuseb esile kadunud aja sümbolina, samuti imepärane proua Wunderlich. Täiskasvanute lahingud ja leppimised toovad lapse ellu suuri muutusi ja lõplikke hüvastijätte. Kaotused jäävad painama aastateks ja alles täiseas mõistab Tiina, et mitte ühegi mälestuse eest ei saa lõputult ära joosta. Vähemalt korra peab iga saladus leidma kuulaja.
  • Sisu 
    Maitea, mulle tundub, et 1950.-1960. aastad pole väga ihaldusväärne tegevusaeg tänapäeva eesti kirjanike jaoks. Aga just seetõttu on see raamat ehk veelgi lahedam. Ühest küljest mingid ajastuteemad, teisalt niuksed teemad, mis igal ajal ette tulla võivad.
    Juba päris palju oli läbi, kui ei saanud veel aru, mis värk selle pealkirjaga on. Lõpuks sain aru, et selline mõnusalt mitmetimõistetav (kui on sellist soovi).
  • Stiil 
    Lühikesed peatükid kiidan alati heaks. Kirjutatud lihtsalt ja heietamata.
  • Emotsioonid
    Jah, see haaras küll.
  • Tegelased
    Tiina vanemate kujud olid kõige paremad. Nad justkui olid tihti tagaplaanil, aga joonistusid väga hästi välja.
  • Atmosfäär
    Oli hästi tunda ja see oli ka oluline. Tegevus toimus Tartus. Mainiti kohti, mis on tänapäevalgi olemas, või tänavaid, mis tollal teist nime kandsid. Ühtlasi mainiti selle perioodi suuri ehitustöid (Kaarsilla ehitamine nt). Samas olid olulised ka nö eelmise aja paigad Grandi restoran Vallikraavi tänaval ja Fraternitas Estica maja Vanemuise tänaval (mille kohta sõjaeelset aega mäletavad inimesed ikka Aia tänav ütlesid). 
  • Mõtete ärgitamine
    Korra mõtlesin mingeid Tartu kohti ja maamärke, mida ta mainis ja käisin mingit tänavanime guugeldamas, et mis ta tänapäeval on. 
  • Lõpp
    See lugu kuidagi lahenes loo enda jooksul nii ära, et ääm... mis seal päris lõpus nüüd oligi? Igal juhul ripakile ei jäänud.
  • Kestev mõju
    Mõeldes, kui palju olen sellest raamatust kuulnud igasuguste kirjandusvaldkonna arvajate suust, tundub, et see on 21. sajandi eesti kirjanduses oluline romaan. Tähendab, mitte sellepärast ainult, et arvajad arvavad, vaid saan aru ka miks, olen nõus.
  • Sisuväline
    Kuulasin audioraamatut, mis oli mulle sobivalt loetud. Sirvisin ka paberraamatut. Pakun, et see võis kunagi figureerida kauneimate raamatute nimekirjades. Lahedad paksud pappkaaned ja vahepealkirjade taustaks mustvalged Tartu vaated. 
    Sisuvälises rubriigis ei saa mainimata jätta, et Aareleid on hiigla lahe avar ja salapärane nimi. Kai Aareleid on muide ka tõlkija ja toimetaja. Näiteks Carlos Ruiz Zafoni raamatud on tema eesti keelde tõlkinud.



Kommentaarid

Popid

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Lambiauhinnad 2025

Claire Keegan "Small things like these" Talvine ja rahulik. "Keedetud hirvede aja" kaanesümbolitest saab raamatut lugenuna aru. Lehm "Sõber mereröövli" kaanel on ka raamatus tähtis tegelane.  Pierre Bayard "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud" "Armastus, lordid ja lõbuleedid" oligi nimelt lambika pealkirja tõttu lugemiseks võetud.  Isabel Allende "Vaimude maja" 2010. aasta augustis lugesin kümmekond esimest lehekülge. Järgmised 400+ lugesin sel aastal.  Kaur Riismaa "Väsinud valguse teooria" Sadakond lehekülge (ca 25%) lugesin ära. Ei suutnud suhestuda, kuigi lubati 90ndate nostalgiat. Andrei Makine "Sõber armeenlane" Ilus keel + suured universaalsed teemad Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen" Ettearvatav ja ülelihtsustatud. Elle McNicoll "Mingi säde" Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk" V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu" Berit Kaschan "Apr...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...