Otse põhisisu juurde

Kai Aareleid "Linnade põletamine"


Panen ametliku kirjelduse sedakorda:

Hilissügisel maamajja saabudes leiab Tiina eest segipaisatud elamise, kust on muude asjade seas varastatud ka isa portree. Tühjaks jäänud laik seinal toob pinnale mälestused lapsepõlvest 1950. ja 1960. aastate Tartus, kus tühjad kohad ümbritsesid Tiinat nii sõjajärgse linna tänavatel kui ka koduseinte vahel. Kodumaja kõrval seisev korporatsiooni Fraternitas Estica endine maja tõuseb esile kadunud aja sümbolina, samuti imepärane proua Wunderlich. Täiskasvanute lahingud ja leppimised toovad lapse ellu suuri muutusi ja lõplikke hüvastijätte. Kaotused jäävad painama aastateks ja alles täiseas mõistab Tiina, et mitte ühegi mälestuse eest ei saa lõputult ära joosta. Vähemalt korra peab iga saladus leidma kuulaja.
  • Sisu 
    Maitea, mulle tundub, et 1950.-1960. aastad pole väga ihaldusväärne tegevusaeg tänapäeva eesti kirjanike jaoks. Aga just seetõttu on see raamat ehk veelgi lahedam. Ühest küljest mingid ajastuteemad, teisalt niuksed teemad, mis igal ajal ette tulla võivad.
    Juba päris palju oli läbi, kui ei saanud veel aru, mis värk selle pealkirjaga on. Lõpuks sain aru, et selline mõnusalt mitmetimõistetav (kui on sellist soovi).
  • Stiil 
    Lühikesed peatükid kiidan alati heaks. Kirjutatud lihtsalt ja heietamata.
  • Emotsioonid
    Jah, see haaras küll.
  • Tegelased
    Tiina vanemate kujud olid kõige paremad. Nad justkui olid tihti tagaplaanil, aga joonistusid väga hästi välja.
  • Atmosfäär
    Oli hästi tunda ja see oli ka oluline. Tegevus toimus Tartus. Mainiti kohti, mis on tänapäevalgi olemas, või tänavaid, mis tollal teist nime kandsid. Ühtlasi mainiti selle perioodi suuri ehitustöid (Kaarsilla ehitamine nt). Samas olid olulised ka nö eelmise aja paigad Grandi restoran Vallikraavi tänaval ja Fraternitas Estica maja Vanemuise tänaval (mille kohta sõjaeelset aega mäletavad inimesed ikka Aia tänav ütlesid). 
  • Mõtete ärgitamine
    Korra mõtlesin mingeid Tartu kohti ja maamärke, mida ta mainis ja käisin mingit tänavanime guugeldamas, et mis ta tänapäeval on. 
  • Lõpp
    See lugu kuidagi lahenes loo enda jooksul nii ära, et ääm... mis seal päris lõpus nüüd oligi? Igal juhul ripakile ei jäänud.
  • Kestev mõju
    Mõeldes, kui palju olen sellest raamatust kuulnud igasuguste kirjandusvaldkonna arvajate suust, tundub, et see on 21. sajandi eesti kirjanduses oluline romaan. Tähendab, mitte sellepärast ainult, et arvajad arvavad, vaid saan aru ka miks, olen nõus.
  • Sisuväline
    Kuulasin audioraamatut, mis oli mulle sobivalt loetud. Sirvisin ka paberraamatut. Pakun, et see võis kunagi figureerida kauneimate raamatute nimekirjades. Lahedad paksud pappkaaned ja vahepealkirjade taustaks mustvalged Tartu vaated. 
    Sisuvälises rubriigis ei saa mainimata jätta, et Aareleid on hiigla lahe avar ja salapärane nimi. Kai Aareleid on muide ka tõlkija ja toimetaja. Näiteks Carlos Ruiz Zafoni raamatud on tema eesti keelde tõlkinud.



Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eva Koff "Õhuskõndija"

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...

Helen Eelrand "Pasodoble"

On 2007. aasta ja Tallinnas elav Dagne läheb hispaania keele kursustele. Tal tekib (olemasoleva elukaaslase kõrvalt) suhe hispaanlasest õpetaja Domenicoga. Muud nagu polegi. Eks ikka tekkis erinevaid mõtteid, kuidas seda lugu arendatakse ja mis juhtub, aga samas oli lõpptulemuse osas asi vist kogu aeg suht kindel.  Jupike tegevust toimus ka Hispaanias. Sealne tegevuskoht Tarifa on Gibraltari väina juures päris Hispaania lõunatipus. Kuivõrd ka Domenico jutus oli oluline "maailma lõppu minek", oli niuke tegevuskoht päris sobiv. Väga lobe lugemine, enam-vähem ühe õhtuga õnnestus läbi saada. Alguses veidi segas jutustamise stiil. Üritas nagu väga vaimukas olla. Siis kas harjusin ära või tõmbaski autor tagasi. Samas kohati tundus ikka niuke ülbe, mõned konkreetsed laused eriti. Peategelane hakkas aina vähem meeldima. Jutustamisel kasutati autori hääle tehnikat. (Pole kindel, kas see on ametlik termin.) See on see, kus autor pöördub otse lugeja poole (nt Hea lugeja, nüüd pean sulle...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...