Otse põhisisu juurde

Neil Gaiman / P. Craig Russell "Coraline"

 


Graafilise romaani vormis versioon Neil Gaimani lasteraamatust.
Coraline on 9-aastane tüdruk. Ta on just vanematega uude majja kolinud, aga hoolimata värvikatest naabritest on tal seal natuke igav. Siis leiab ta midagi, mis talle huvi pakub - ukse, mille taga on telliskivisein. Kui telliskivisein ühel päeval kaob, satub Coraline paralleelmaailma, mis tema tavapärase maailmaga võrreldes märksa kõhedam on.
  • Sisu (sh illustratsioonid)
    Ma mõtlen, et graafilises romaanis on ju illustratsioonid sisu osa? Mille kohta joonistad pildi ja mille kohta mitte, mis on pildil, mis pole pildil ja on ainult sõnas jne. Päris huvitav protsess on kindlasti mingit proosateost graafiliseks romaaniks muuta, ilmselt sisaldab palju väljalõikamisi. (Umbes nagu ajalooõpiku kirjutamine - algul tundub, et mingi sündmuse juures on kõik väga oluline, aga kui pead selle olulise ühte lõiku ära mahutama, siis hakkad vaatama, mis olulise juures päriselt oluline on.)
    Aga siin oli kena seiklusrikas ja natuke muinasjutuline lasteraamatu sisu.
  • Stiil (sh illustratsioonid)
    Joonistaja stiil meeldis, liiga palju teksti ka polnud. Gaimani originaaltekstiga seda võrrelda ei oska muidugi. 
  • Emotsioonid
    Sain teoorias aru, millise koha peal mul pidanuks milline emotsioon olema (eelkõige kõhedus, hirm). Tegelikkuses polnud. Kardetavasti seepärast, et ise ei süvenenud piisavalt.
  • Tegelased 
    Enamus tegelasi olid kahes isikus - üks mõlema maailma kohta. Ainult Coraline ise oli mõlemas maailmas sama. Coraline oli tubli tüdruk, tal oli väärtustega kõik korras.
  • Atmosfäär
    See oli oluline ja oli ka hästi loodud ja välja toodud. Üks maailm ja teine maailm ja nende omavaheline vastandumine. (Mitte üldse suure Gaimani asjatundjana tundub mulle, et tal on mingi teema paralleelmaailmadega.)
  • Mõtete ärgitamine
    Ei viitsinud eriti mõelda, kui aus olla. 
  • Lõpp
    Nõus selle lõpuga. Arvan, et lasteraamatud üldiselt võikski olla õnnelike lõppudega. Ei nõustu moodsate arvajatega, kes leiavad, et peaks lastele väiksest peale selgeks tegema, kuidas kõik on jube masendav.
  • Kestev mõju
    Saan aru, et originaalis on see kuulus ja auhinnatud lasteraamat. (Aga Neil Gaimanil on kõik raamatud vist kuulsad.) Multikas on ka tehtud. 
  • Sisuväline
    Meeldis, et oli värviline, ei meeldinud kehvake liimköide - maitea mitmes selle raamatukoguraamatu lugeja ma olin, aga sisuplokk ja kaaned olid teineteisest juba eraldunud. 
    Heh, praegu alles märkasin, et i-täpp kaanel on nööp. Lahe detail, nööbid on sisus ka esindatud. 




Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Berit Kaschan "Aprill"

Peab ütlema, et kohaliku raamatuaasta tähistamine oli aasta alguses nagu entusiastlikum. Kui ennast tähistajana silmas pean, see tähendab. Viimane eesti autori raamat enne seda oli "Naksitrallid" aprillis. Lihtsalt kui kusagilt kuulen, et see või too hinnatud eesti kirjanik oma raamatuga, ja siis vaatan, mis raamatu sisu on, selgub, et taaskord mingi äng ja piinad. No ei taha. See luulekogu kargas ette sotsiaalmeedias, kus keegi oli ühest luuletusest pildi pannud. "Tegelikult aprill" oli see luuletus. Ega luuletuste puhul ju suurt muud polegi - kas tekib lugedes  tunne või mitte. Luulekogude puhul võib siis vaadata kui suure osa luuletuste puhul tunne tekib. Kõigiga mitte kunagi. (Samas üks on ka juba number.) Siin oli neid küll, mis kõnetasid. Mitmeid ikka. Luuletaja luuletab peamiselt endast (ehk inimesest), inimestest oma elus. Üldinimlikud teemad (mida tähendab solidaarsus näiteks) on, otseselt ühiskonnakriitilisi pole. See mulle sobis täitsa hästi. Tundub, et ...