Peategelane on umbes 30-aastane Tokyos elav naine, ametilt korrektor. Kontrollib raamatute õigekirja, faktide õigsust ja sisu loogilisust (et kui ühes stseenis on uks maja eesküljel, siis ta järgmises stseenis ei oleks tagaküljel). Ta ei ole suur suhtleja, on väikest viisi joodik, lihtsalt on. Peale töö eriti midagi ei ole. Siis ta kohtub juhuslikult ühe mehega.
Kui on ootus traditsioonilist armastuslugu lugeda, siis see pole see raamat.
- Sisu
Kui mingi läänemaailma autor kirjutaks sellise sisuga raamatu, siis mina kirjutaks siin, kuidas selliseid raamatuid on juba nii palju ja leierdatud värk ja blabla. Sest sisuliselt see on väga ekspluateeritud teema tänapäeva ilukirjanduses. Täiskasvanu, kes eksisteerib, aga tal on midagi puudu, et õnnelik olla. Siin päästab stiil sisu. - Stiil
Jaapani kirjanduses (maitea, võib-olla idapoolsemas kirjanduses üldse?) on mingi teistsugune esteetika. Mulle tundub, et ilu on tähtsam. Ehk, nagu olen varemgi öelnud, minu arvates ei pea raamatu kirjutamiseks olema mingit täiesti originaalset ideed, vaid viis idee sel moel edasi anda, et see klišee ega leierdisena ei mõjuks. - Emotsioonid
Lugesin pigem kõrvaltvaatajana, ei elanud hirmsasti kaasa. Aga. Meeldis, kuidas raamatus temperatuuri reguleeriti. Suurem osa ajast olid tunded üsna vaka all ja tegelikult oli ainult üks koht, kus võiks öelda, et keemistemperatuur peale lasti. - Tegelased
Polnud palju tegelasi. Neli. Aga tegelased olid väga selgelt joonistatud, ütleks. Vähemalt kolme puhul sain aru, mis tüüpi ta esindab, miks selline tegelane selles raamatus on.
Don't worry. When I say you're fun, I'm talking about how I feel. I'm just saying that I enjoy your company. There's nothing to get upset about, even if it doesn't make sense to you.
- Atmosfäär
See oli Tokyos. Tokyo on üksildase suurlinna võrdkuju. Ilmselt sellepärast, et jaapanlaste üksildusprobleemist on palju räägitud. Ja Tokyo välisilme mõjub külmemalt kui mõne Euroopa suurlinna oma. Aga seda raamatut lugedes konkreetselt oli mul kogu aeg tunne, et tegevuskohas on pime. Peategelase toas on pime ja õues on pime. Isegi siis, kui oli teada, et tegelane läks päeva ajal kuhugi. - Mõtete ärgitamine
Natuke mõtlesin, et jaapani kirjanduse stiil on mingil täiesti ilmselgel moel teistsugune kui euroopa oma. Natuke mõtlesin, et huvitav mis selle peategelase probleem on (enne kui see sisus selguma hakkas).
But I asked myself: Haven't you always done your best with whatever you were up against? Haven't you given it your all, whatever came your way? Unfortunately, no. That's not how things had been for me. I had faked it the whole way. In all those years of doing whatever I was told to do, I had convinced myself that I was doing something consequential, in order to make excuses for myself, as I was doing right now, and perpetually dismissed the fact that I'd done nothing with my life, glossing over it all. I was so scared of being hurt that I'd done nothing. I was so scared of failing, of being hurt, that I chose nothing. I did nothing.
- Lõpp
Seda tüüpi raamatutes on see, kui peategelane end lõpus ära ei tapa, juba päris hea lõpp. Siin oli muidu ka kena lõpp. - Kestev mõju
Mitte minu jaoks. Juba varsti ma enam ei mäleta, mis siin toimus. - Sisuväline
Mul oli ingliskeelne paberraamat, mitte liiga vastukiirgavalt kriitvalge paberiga.
Lõppnoodiks Chopini pala, mida peategelane palju kuulas.
