Otse põhisisu juurde

Margit Fjellman "Louise Mountbatten, Queen of Sweden"

Louise Mountbatten elas aastail 1889-1965. Nagu ikka kuninglikes perekondades, oli ta paljudega sugulane. Liine saaks joonistada igasuguseid, aga toon siin mõned näited:

  • Kuninganna Victoria (see kuulus) oli tema emapoolne vanavanaema
  • Venemaa tsarinna Aleksandra (see viimane) oli tema ema õde
  • Prints Philip (Elizabeth II abikaasa) oli tema õepoeg
Nagu raamatu pealkiri ütleb, oli Louise Mountbatten Rootsi kuninganna (1950-1965). Tema abikaasa oli kuningas Gustav VI Adolf, eelmine Rootsi kuningas ja praeguse kuninga vanaisa. Louise polnud praeguse Rootsi kuninga vanaema, vanaema oli Gustav VI Adolfi 1. abikaasa Margaret. Ja see Margaret oli Louise'i vanaonu tütar. 

Kunagi kirjutasin siin blogis nii Margareti kui Louise'i kohta väiksed tutvustused. 

Täitsa üllatas, et säärane raamat üldse raamatukogus olemas oli. Tundus, et võiks siis lugeda küll. Tegemist on tõlkega rootsi keelest, autoriks Rootsi ajakirjanik. Ingliskeelses väljaandes on märge, et see on specially enlarged and adapted. 

Mida enam lugesin, seda enam sain aru, mida see enlarged and adapted võib tähendada. Seda, et suur osa raamatust pole sellest inimesest, kellele pealkiri viitab. Mitu-mitu lehekülge on näiteks Louise'i isa sõjaväelise karjääri kohta Briti mereväes. Siis on terve peatükk, mis koosneb mitte Louise'i kirjutatud kirjadest vaid talle kirjutatud kirjadest. Kirjutaja oli tema vend ja kirjade sisu on puhtalt selle venna maailmas ringi reisimine - mis Hongkongis juhtus ja keda Tais kohtasin. Louise'ist ei midagi. Ju siis briti lugejale on huvitav, kuivõrd Louise'i vend oli Ühendkuningriigis üsna kuulus persoon (tuntud kui lord Mountbatten). 

Raamatu lõpuotsas on peatükk "Personality", mis peaks ju Louise'i isiksusest rääkima. Natuke räägib ka. Aga siis läheb jutt Louise'i häbelikkuse pealt sellele, et veel paljud kuningannad ajaloos on häbelikud olnud ja kes nad kõik olid ja mida nad kartsid. Sealt edasi liigume Louise'i abikaasa Gustav VI Adolfi hobide juurde (arheoloogia, idamaade kunst). Huvitav ju, aga miks selles raamatus vajalik?

Kogu eelneva pahmelduse võib ilmselt kokku võtta sõnadega polnud piisavalt materjali. Mulje jäi, et oli tingimata vaja raamat kirjutada hiljuti surnud kuningannast ja siis sai kiiruga midagi kokku klopsitud. (Raamatu rootsikeelne väljaanne ilmus 1965 ehk samal aastal kui Louise suri.)

Kui midagi positiivset tuua, siis raamatu alguses olnud kolm sugupuud olid kasulikud. Ikka on sellistes raamatutes, kus nimesid palju ja tihti kattuvaid. Ja need osad, kus päriselt sellest inimesest juttu oli, kellest raamat olema peaks, olid ju informatiivsed. Kui välja arvata püüe inimesi täiuslikena näidata. Mulle tundub, et tollal oli (kuninglikke perekondi puudutavate raamatute puhul) niimoodi tavaks. 

Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...
Postita kommentaar
Loe edasi »