- pubekad, kes te seisate bussis kobaras komposteerija ümber, mis on keskmise ukse juures ja seetõttu üks enimkasutatavaid
- vanamees, kes sa vaba istekoha poole sööstes (sest see on ju eluküsimus) mulle varba peale astud, nii et mu uutel kingadel mõlk sees on
- bussijuht, kes sa kihutad nagu pöörane närvihaige
- pihv, kes sa hirmus kõva häälega telefonivestlust pead (mind ei huvita su Järva-Jaani jõmmid)
- alakas, kes sa vaevalt kell 5 õhtul Tasku ees alkoholi kaanid
- täisealine, kes sa alakale alkoholi ostnud oled
- tolbajoob, kes sa poest varastada üritad (mis sul viga on?)
Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...
...ja Mare oleks selle peale mõni aeg tagasi öelnud: "lase vabaks!"
VastaKustutama just eelmisel nädalal vaatasin seda vidiot, väga hea!
M.
Ja see kurva näoga kiilakas onu, kes trepikojas istub ja suitsetab.
VastaKustuta